Vastast soomus ka ei aita: Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel

 (96)

Vastast soomus ka ei aita: Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel
Kevadtorm 2016Foto: Tauno Tõhk / Valitsuse kommunikatsioonibüroo

Intervjuu tänavuste maaväe Kevadtormi õppuste keskmes olnud 2. jalaväebrigaadi ülema kolonel Eero Reboga.

Ilmus ajakirjas Sõdur 3/2016

Alates tänavu 19. aprillist, mil te võtsite Tartus vastu linna annetatud lipu, on 2. jalaväebrigaad n-ö lipuüksus. Kui valmis on 2. jalaväebrigaad praegu tegelikult?

Tegelikult võtsime me juba mullu osa õppusest Siil. Kogu tähelepanu oli küll 1. jalaväebrigaadil, aga teine brigaad oli Siilil väljas oma jalaväepataljonidega ja meie lahingutoetus- ja tagalatoetuspataljonide arendamine on käinud juba mõnda aega. Sisuliselt olid meil enne, kui me lipu saime, n-ö hambad suus ja relvad käes. Nüüd on see areng lihtsalt jätkunud. Kui valmis me tegelikult oleme – jätame siin natukene ka naabritele mõistatada.

Hoolimata väiksusest on Eestil kaitsmise seisukohast kõik suure riigi tunnused. Lõuna-Eestis tuleb 2. jalaväebrigaadil valmis olla mere- ja järverannikul, soises rägastikus, metsastel küngastel ja avatud teedevõrguga piirialadel. Kas kergejalaväebrigaadist piisab selleks?

Tegelikult me pole siin Lõuna-Eestis üksi. Esmalt on siin Kaitseliit, kes on väga hea partner ja seda mitte ainult sõja ajal. Meie ootame koostöölt Kaitseliiduga mitmes aspektis väga palju. See, milline on meie koostöö Kaitseliiduga praegu eriti maakaitseringkonna tasandil, on minu arvates lausa muljetavaldav. Teiseks on meil siin tsiviilpartnerid ja nendest tõuseb esile politsei- ja piirivalveamet ning hulk kohalikke omavalitsusi. Kuigi lipu saime Tartu linna käest, ei saa alahinnata teiste Lõuna-Eesti omavalitsuste toetust meie tegemistele. Kohalik rahvas, Kaitseliit juurde, on päris arvestatav jõud igasugusele vastasele.

Loe veel

Seotud lood:

Teine asi on meie Lõuna-Eesti maastik. Lagedat on meil ka, aga kui me vaatame kas või tänavuse Kevadtormi ala, Võrumaad või Valgamaa eri soppe, siis see ongi pigem jalaväe maastik. Kergejalavägi saab võidelda lähidistantsil ja soodsates maastikupunktides. Vastase soomusel on siin üsna raske opereerida. Lõpuks otsustab see, et neil tuleks maastik enne meist ära puhastada ja alles siis saavad nad oma soomust liigutama hakata. Arvestades meie tankimiinide võimekust, arvestades seda, et meie suutükivägi saab alas jalaväge toetada või seda, kui palju meil on näiteks miinipildujaid, pole ühelgi vastasel kerge meid Lõuna-Eestis kätte saada.

Rõhute brigaadi identiteedi loomisel Vabadussõjas sündinud kaitsetahtele ning reservväe panusele. Kuidas plaanite toonaseid aateid ja traditsioone tänasesse päeva tuua?

Vabadussõja vaim ja aade on kindlasti praeguses Eestis meiega. Küsin vastu – kas neid aga on võimalik üks ühele üle võtta? Meil on vaja väliseid märke ja järjepidevuse sisu, aga me peame ka aru saama, mida me taastame ja milleks neid asju vaja on. Ajad ja tingimused on erinevad ja vajadused ka ideede järele on erinevad. Me pigem vajame pinnast, mille pealt tekitada see meeskonnatunne, ühtsusetunne, liituvustunne, et pisikesed meeskonnad on osa mingist suuremast tervikust ja nemad seisavad koos.

Inimesed kaitseväes ja kaitseväe ümber on sageli väga patriootlikult meelestatud. Neile jäävad mingid suureks räägitud ideed ja kõlavalt sõnastatud loosungid väga õõnsaks, aga kui seal on mingi materiaalne praktiline väärtust omav konkreetne märk, on sümbolitel teine kaal. Brigaad on nii suur asi, et ei saa olla meie brigaadi tunnet, aga me saame tekitada minu rühma, minu kompanii, minu pataljoni tunde. Me saame hakata neid oma tundeid liitma ja sidustama, koondama neid veel suurema kupli alla ja selgitama meie ühiseid võimalusi, et inimesed ka tunnetaksid seda jõudu, mis meil kõigil kokku on.

Me eestlastena oleme harjunud alati ise oma jõududega hakkama saama. Me mõtlema kohati liiga väikeselt. Aga me võiksime olla palju uhkemad selle üle, mis meil praegu on, tunda ennast palju tugevama ja suuremana.

On vahe, kas sa oled üks neist kolmekümnest kamraadist, keda sa oled harjunud nägema oma kasarmutoas, või sa tead, et kusagil seal taga on suurtükivennad ja kusagil on õhutõrjujad ja naabermetsatukas tegutsevad veel need ja need ning sa tead ka, et meie väljaõpetatud ja kokkuharjutatud reserv on veel oi kui suur. Siis sa alles tunned meie kokkusurutud rusika jõudu ja mõtled, et hei, sina, kes sa tahad rünnata, no tule, jookse selle rusika otsa!

Kaitseväe mitmed üksused on ühtekuuluvustunde ülal hoidmiseks korraldanud traditsioonilisi üritusi nagu Scoutsrännak. Mis laadi traditsioone võiks hakata edendama Sakala partisanid, mis ka reservväelasi veel aastateks kõnetaks?

Oleme staabis selle üle mõelnud. Me pole tahtnud panna rõhku lihtsalt jooksmisele. Ma arvan, et me leiame ka selle oma. Pigem näen, et see peaks olema miski, mis läheb korda ja kõnetab ning muutub loomulikul teel traditsiooniks. Näiteks me katsetame, et meie reservis olevad suurtükiväelased hakkavad käima oma suurtükkidega paraadil. See on meil üsna kaugele arenenud mõte, et teise brigaadi suurtükiväelased saavad endale lipu. Ja siis meie reservväelastest suurtükimehed tulevadki kaheks päevaks välja, käivad oma lipu ja haubitsatega paraadil ning näitavad, et nad on küll reservis, aga vajadusel olemas. See mõte liidab nii mehi kui ka annab ka ühiskonnale ja kellele tahes teadmise, et aastate jooksul loodud reservvägi on meil palju rohkem olemas, kui see igapäevaselt võib tunduda.

Meie suurtükiväelaste lipuks saab ajaloolise II diviisi suurtükiväelaste taastatud lipp, mille keskel on Tartu vapp. Me peame uusi sidususi looma. Seni seostasid suurtükiväelased end oma väljaõppekoha Tapaga ja pidevalt räägitakse neist ka kui Tapa suutükiväelastest. Nüüd on vaja edasi minna.

Sakala partisanide polk või pataljon elas Teise maailmasõja eel üle mitu nimemuutust-liitmist-lahutamist-kolimist. Kas 2. jalaväebrigaadi allüksusi võib tulevikus leida veel kusagilt lisaks Luunjale ja Võrule?

Nad on jätkuvalt ka Tapal. Tsiteerides esimese brigaadi staabiülemat, on Tapa teise brigaadi väljaõppekeskus. Tänavugi Kevadtormil käinud poisid olid ju suures osas ette valmistatud 1. jalaväebrigaadis. Nad käisid Kevadtormil ära ning rändasid 1. jalaväebrigaadi tagasi. Rahuaegse väljaõppe andmise võimed ja võimalused on ju seal. Ja see näitab ühtlasi ka, et pole mingit sügavamat mõtet jagada teatud asju 1. ja 2. jalaväebrigaadi või Põhja- ja Lõuna-Eesti asjadeks. See oleks kunstlik.

Meie brigaadi mobilisatsioonidepood aga paiknevad juba praegu üle Lõuna-Eesti. Loomulikult on meil ka Tsiatsungermaa uus uhke lasketiir koos ümbruskonna maa-aladega, mida head inimesed meil kasutada lubavad. Lisaks veel Nursipalu, mis on väga perspektiivikas ning mille arendamise tulevik on seoses uute planeerimis- ja ehitusseaduste vastuvõtmisega küllalt helge. Ilmselge on Lõuna-Eestis vajadus korralike harjutusalade järele. Kui mõni liitlane saadab Eestisse oma üksusi, siis nad eeldavad, et nad saavad hoida oma lahinguvalmidust alal ka siin olles, mitte ainult kasarmus lebada või suppi ja putru süüa. Praegu saame liitlasüksusi võõrustada Tapal. Ja ka Kuperjanovi pataljon käib harjutamas Sirgalas ja keskpolügoonil, eriti allüksuse õppe raames, sest seal on ruumi neid harjutusi teha. Põhimõtteliselt teeme praegu oma õppusi Lõuna-Eestis tänu kohaliku rahva vastutulelikkusele ja kohalike omavalitsuste heale tahtele. Meiegi põhitegevus pole ju siiski uhketes Taara kasarmutes magamine ja viisakas sööklas söömine.

Juba järjekorranumber näitab, et 2. jalaväebrigaad teeb paljusid asju pärast 1. jalaväebrigaadi. Kui palju saab brigaadi arendamisel arvestada 1. brigaadi kogemustega?

Meie põhiüksus ehk Kuperjanovi pataljon on number üks Eestis. Väga paljud asjad on tekkinud ja väga paljud ohvitserid-allohvitserid on üles kasvanud Eesti üksuses number üks. Siin maailmas on väga palju asju tasakaalus. Mingit intriigi 1. versus 2 jalaväebrigaad meil pole. Meil on üks Eesti kaitsevägi ja me toetume üksteisele. See on väga kollegiaalne ja inimeste teenistuskohad vahetuvad pidevalt, täna siin, homme seal. Meil pole mingit kastisüsteemi või – nagu mõnedes riikides ajalooliselt on välja kujunenud – rügemendisüsteemi.

Kevadtorm on muutunud NATO ja partnerriikide üksuste ühisõppuseks (tänavugi oli esindatud 12 riiki). Ega algne eesmärk, olla ajateenijate pataljonile reservimineku eksam, varju ei jää?

Üks ei välista teist. Küsimus on pigem selles, kuidas suudetakse hoida õppuse fookust. See tõenäoliselt jääbki iga-aastaseks oluliseks küsimuseks ja iga aasta toob siin uusi proovikive. Iga kord, kui õppust planeerime, läbi viime või tagasisidet kogume, tuleb esitada endale küsimus: kas ajateenijad said sellise väljaõppekogemuse, mille nad on ära teeninud ja mida on vaja nende sõjaaja ülesannete täitmiseks?

Arvan, et tõmme liikuda suurema ja veelgi rohkem välismaalastekeskse õppuse suunas on olemas, aga samas on olemas ka meie teadmine, mida me oma üksuste jaoks sellelt õppuselt ootame. Tasakaalu hoidmine eeldab meilt külma närvi ja professionaalset suhtumist. Lahingulaagri fookust tuleb kindlalt hoida, sest kui palju „torme“ suudaks kaitsevägi meie võimaluste juures ikka organiseerida? Kui kaua me füüsiliselt ja administratiivselt kestaksime? Samas oleks ju ka väga imelik, kui me valmistuksime sõdima ilma liitlasteta.

Liitlaste siinolek on väga tänuväärne ja oluline on samuti asjaolu, et nad toovad kaasa oma soomukid, kopterid, lennukid – asjad, mida meil endil pole ning millega koos ja mille vastu saame tänu sellele harjutada.

Tänavu Lõuna-Eestis möllanud Kevadtorm oli valdavalt 2. jalaväebrigaadi keskne. Kuidas esimese vahetu hinnangu põhjal brigaadil õppus läks?

Brigaad sõdis hästi. Meie tugevus on sõdida maastikupunktides, kus soomus ei saa domineerida. Me pole lagedal teab mis vastased, aga me saame võidelda metsasel alal, maastikulistes pudelikaeltes. Lõuna-Eesti maastikul võib oja kujutada endast suuremat takistust kui suur jõgi mõnes muus kohas. Kui sellisel ojal on soised kaldad, kuhu äärde ei õnnestu sõita ega ka silda peale tuua, siis on see looduslik pudelikael. Nii saamegi võidelda päevi mingi oja truubist ülepääsu pärast.

Kui seda maastikku tunda, siis sa tead, et lahing läheb lahti mõnes sellises kohas. Vastane võib tulla rinnuni läbi, aga kui sul on õiges kohas ringkaitsepositsioonid, kui sul on miinid ees, kuulipildujad ja Carl Gustavi granaadiheitjad õigesti paigutatud, siis sa seisadki seal ära. Kui vaja, lööd käsivõitluses ka relvakabaga, aga seisad ära. Nii see sõjapidamine neis maastikupunktides käibki. Selleks ajaks, kui vastane lõpuks lagedale läbi murrab, peab meie jalavägi olema ostnud endale nii palju aega, et saame sinna lagendikule panna uue hävitusala. Selleks on meie tankitõrjujail ju Javelinid ja kui sellest ka ei piisa, siis lähevad suurtükiväelased otsesihtimisele, nagu tänavusel Kevadtormil paaril korral juhtus, ning soomus nendeni välja ei jõudnudki.

Vastutegevus oli väga mitmerahvuseline ja ohtralt soomustehnikaga varustatud. Milliseid kriitilisi üllatusi vastase ülekaal „elavjõus ja tehnikas“ teile Kevadtormil kaasa tõi?

Brigaadis kaitselahinguid kavandades pead mõtlema ka sellele, mis saab siis, kui tulevadki läbi. Kui tegelikult selline hetk käes oli, siis ootas vastase soomukeid väga kindlameelne suurtükiväelane, kes oli pannud oma 122 mm haubitsad otsesihtimisele ja ma ei oleks tahtnud olla selles soomuskonservis sees, kui 122 mm terast ukse pihta koputab. Kui sa maastikku tundes tead, et vastane peab just nende puude tagant välja tulema ja vead veel mõned miinid ka õigesse kohta ette, siis sa lihtsalt oled ja ootad. Ning lisaks – selline Lõuna-Eesti värk – talumees laskis suurtükiväelased oma õuele isegi nii, et haubitsasuue suruti õiges suunas läbi heki välja, kohe oli ka maskeering olemas.

Maastikku peab tunnetama. Kaardi peal näeb see sageli see ühte moodi välja ja tekivad mingid lahinguplaanid, aga kui kompaniiülem tuleb kohale ja ütleb, et vot nüüd kasutame seda looduslikku olukorda enda huvides nii, siis asi töötabki. Ja arvestades, et lahingud käisid meie staabiülema kodukohas, andis seegi tohutuid eeliseid. Väga oluline asi, mida kaardid ei näita, kuid mida on vaja arvestada, on see, milline sild kannab ja milline ei kanna. On palju sildu, mis kannavad oma kaheksa tonni ära ja kõik. Lahingumasina jaoks on need sobimatud.

Teine asi oli, kas mobiilseid sildu saab panna sinna, kuhu vaja. Meie ise panime jooksusildu, õppusel olid väljas liitlaste sillatankid ja kaitseväe hiljuti Ukrainast soetatud sillaületussüsteemid TMMM. Mõni üksus ületas veetõkkeid rinnuni vees kahlates, sest ilmad olid head. Kuigi jah, järgmisel hommikul oli hall maas ja magamiskottides ööbijad olid üleni valged, aga pidasid vastu – eesti mehed. Aga neil oli ees ka selline liider, et nad läksid talle järele ja tegid ära kõik, mis vaja.

Kui õppusel asuvad tegevusse inimesed, kes ei aja vaid stsenaariumist näpuga järge, hakkavad asjad arenema nii, et hiljemgi põnev meenutada. Millised on selle Kevadtormi kangelaslood?

Meil oli vaja kaitsesse tekkinud auk kinni panna, sellisel puhul sünnivad lahingud, mida reaalselt pole kavandatud. Oli nn Rasina lahing, mida Viru pataljon jääb ilmselt kirjeldama veel aastaid. Siis oli nn Holvandi lahing, kus sõdade parimate traditsioonide kohaselt võeti kõik tagalamehed, pioneerid ja suurtükimehed, kes polnud otse suurtüki juures tegevad, ja saadi neist rühm kokku. Neile anti kaasa väga vilunud kapten Lauri Teppo ja see „porukas“ lükkas selle augu kinnipanekuks sõna otseses mõttes tallad mulda.

Vahepeal oli seal sõdimas juba kokku lausa seitse rühma, sest Kuperjanovi pataljoni rahuaja kompaniiülem kapten Teppo läks ja korjas kokku kõik, keda ta kuskil taganemas nägi, ning integreeris enda juurde kaitsesse. Lõpuks ei saanud ründavad skaudid enam midagi aru, et kes pagan neil seal ees vastas on. Aga kapten Teppo seisis seal lõpuni ära. Suurtükimehed tema selja taga töötasid selle nimel, et lage põld vastastest puhtaks saada, ning see põld saadi puhtaks isegi vahekohtunike arvates.

Sama ehe lugu oli, kui Venemaa Föderatsiooni relvajõudude vaatlejad tulid teise brigaadi suurtükiväelasi vaatama. Tavaliselt tullakse vaatlema ja küsitakse viisakaid küsimusi. Aga seal olid meie reservväelased. Reservväelane ei hakanud ootama, kuniks talt midagi küsitakse, küsis ise, et kuule podpolkovnik, ma vaatan, sul on vormilõkmetel kahurid – kuidas sulle minu positsioon ka meeldib. Podpolkovnikul võttis luksu sisse, hakkas vabandama, et tegelikult laenas ta oma mundri sõbra käest.

Ega ajateenijad olnud kehvemad. Ründamas oli Hollandi rühm CV90-tega – igati tänapäevane tehnika. Kui ta võsa vahel juba kolmas kord oli mängureeglite kohaselt „kasti löödud“, siis läksid masina luugid lahti ja kaitsjatel tuli lihtne küsimus: „mis kuradi mehed te olete, mis väeosast?“ Noor luuraja vastas ausalt, et sõdisite siin luurekompaniiga, te pole veel meie jalaväe juurde jõudnudki. Selliseid lugusid sündis põllul.

Kevadtormil sõitsid Hollandi lahingusoomukid CV90 seekord ringi polügoonist väljaspool, meie tavamaastikul. Kuidas nende kasutamine Lõuna-Eestis suure õppuse käigus õnnestus?

Need on hirmsad relvad. Nii kui nad vähegi lagedale saavad, pääsevad maksvusele nende vaatlusvõime, tuleulatus ja muud moodsad eelised. Mina sõdisin nende vastu jõgede joonel ja vahepealsetele lagendikele ma ei saanudki oma jalaväge panna. Ta näeb kõike ja teeb, mida tahab, kui talle vähegi võimalus antakse. Lagedale teda Carl Gustaviga küttima minna ikka ei maksa. Aga tal tuleb ära võtta see lagedal üleoleku võimalus ja sundida ta sõdima sellisel maastikul, nagu me ennist rääkisime. Kuigi ka CV90 jääb ojamutta kinni, sest ta ei uju ega lenda, on see sellegipoolest võimas süsteem ja temaga tuleb lihtsalt targalt sõdida.

Riigikaitse tulevikule mõeldes, kui me nüüd kombineerime oma kergejalaväe sellise soomusevõimega ja tagame mõlemale ka hea lahingutoetuse, siis saame oma kaitseväega teha selliseid asju, mida me üksnes kergejalaväega teha ei saaks. Kui siia veel need SISU soomukeil ringi liikuvad pataljonid liita, siis annab see kõik kindlasti meile väga palju juurde.

Õppusel Kevadtorm kaasati ka mõningaid tsiviilstruktuure. Kuidas on Lõuna-Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste asutused valmis oma kriisiaja ülesandeid kaitseväega jagama?

Tsiviil-militaarkoostöös tegeldi rohkete vigastada saanud „põgenikega“ massikannatanu juhtumis, mis ühendas meie sõjaväemeditsiinivõime väljal ning tsiviilmeditsiiniasutused kaugel tagalas.

Teine oluline asi sellel õppusel oli, et meil olid kasutada n-ö kollased kopad ehk tsiviilstruktuuridest selle õppuse tarbes tellitud mullatöödemasinad. See andis meile väga hea kogemuse. Me peame panustama sellisele lisapioneerivõimele eriti kergejalaväe tarvis, mis vajab kiiresti ettevalmistatavaid positsioone. Kopad tulid tsiviilist, neil olid meie reservväelased peal ja see oli väga hea mõte. Kaitseväel endal ei ole mõtet soetada niisugusel hulgal masinaid õppusevälisel ajal platsi peale seisma. Igatahes sellisel kujul see meil siin all lõunas, kus me oleme väikesed, aga ihnsad ja peame igat senti veeretama, töötas. Tänu kollastele koppadele olid meil näiteks korralikult sisse kaevatud suurtükiväepositsioonid, millega saimegi venelastega ülbitsema minna. Positsioonid võimaldasid meil vajalikku kohta panna miinipildujad ja oli ka tagatud, et suutükk saab vahetada positsioone. Tegime ka pettepositsioone ja kuigi meie agarad teavitajad pildistasid need korralikult üles ning võtsid sellega n-ö üllatusekoore ära, nägid need väga realistlikud välja nii õhust kui ka maa pealt. Minu teada mindigi õnge ning vastane tellis nende hävitamiseks ka tuld.

Väga palju toetust tuli lihtsalt tsiviilist. Osa sellest oli kohalike inimeste spontaanne toetus meie oma sõduritele. Näiteks veega varustamine. Mingil hetkel üksused vett tagalast peaaegu ei vajanud, sest vett saadi kohalikelt. Ja see on ju usalduse küsimus, niisama ei lasta võõraid oma kaevu juurde tegutsema. Eraldi jutt on, et osadel veevõtukohtadel olid veemõõdikud küljes ja see tähendab, et inimesed maksid meie poiste vee kinni.

Samas on õige ka, et ega sõda, mida me õpime pidama, pole mingi kaitseväe sõda. Halva õnne korral läheb ikka riik ja rahvas sõtta ja sõdib sõna otseses mõttes oma eksistentsi ees, oma koha eest päikese all. Ilma tsiviilabita said võib-olla Montgomery ja Rommel omal ajal kusagil Aafrika kõrbes sõdida. Aga muidu on sõda ikka rahva eest, rahva keskel, rahvaga koos.

Meditsiiniõppusel olid meie teise liini meedikud, kes proovisid läbi täismahulise masskannatanutega juhtumi. Kaitseväel on väga paljudeks asjadeks kasutada unikaalsed ressursid, mida tsiviilelus igapäevaselt poleks vaja. Eestis on näiteks sadakond kiirabiautot igapäevaselt tööl, aga kui paljud neist on maastikuläbivusega? Igapäevaselt pole suure läbivusega sõidukeid vaja, aga ei saa välistada, et ühel halval päeval on vaja maastikule kedagi päästma minna ning siis on koostöökogemus võtta.

Viimased aastad on toonud Euroopasse taas täieulatusliku sõjategevuse. Kuidas saab ajateenistusel ja reservväel põhinev kaitsevägi aidata Eesti ühiskonnal vaimselt valmis olla võimalikeks tulevikuriskideks Eesti pinnal?

See, et ajateenistuses käinud viivad oma teadmisi ja kogemusi koju kaasa, teeb meie elu kindlamaks. Teine asi on see, et nii tekib ka kaitseväel sidusus ühiskonnaga. Tegelikult ei mõtle sellesse teemasse end sisse mitte üksnes see 8–11 kuud kasarmus veetnud ajateenija. Igaühel neist on oma sotsiaalne võrgustik, oma lähikondsed. Nemad on rohkem meiepoolses teadlikkuse tõstmise projektis või infomullis sees. Võtame võrdluseks USA, kus Iraagi ja Afganistani sõdu pidas 1% elanikkonnast, kes olid seotud tegevteenistusega, ja nende pered. Eestis pole naljalt kedagi, kes ei tunneks mõnda ajateenijat, kaitseliitlast või reservväelast. Nende abil liiguvad teadmised ja hinnangud kiiresti kaitseväest välja. Kui Kaitseliitu võib ikkagi pidada teatud huvigrupiks, kel on soodumus riigikaitseliselt mõelda, siis kaitseväe ajateenistusse satuvad inimesed sellepärast, et nad on meesoost, said nii vanaks, tervis kannatab ja tuleb minna. Nende kaudu jõuab riigikaitseline teadlikkus esmaallikast koju kätte peredesse, kes on olnud riigikaitsest üsna kaugel. See on emotsionaalne. See ongi tugev ärritaja selles ühiskondlikus närvivõrgustikus.

Mõtleme teistpidi. See lükkab ümber ka palju müüte, mis on pärit 1990. või mis vanaisa rääkis Vene sõjaväest. Poisid tulevad tagasi ja räägivad, et meil on täiesti normaalne sõjavägi. Saapad jalas, relvad korras, pudru soe ja tegelikult, mis see naabrimees ikka laiutab, keerame sabad rõngasse ja teeme ära. Seesama ideoloogia, et tulgu, me hakkame igal juhul vastu, allaandmine pole meie tee, kõik see jõuab kodudesse. See tekitab teadmise, et on vajagi kesta. Nüüd juba reservis olev vend, kes on koos kapten Teppoga nädal aega jõekallast hoidnud, ei usu iial, et Teppo paneb relva maha ega hakka vastu. See mõtegi oleks teispool reaalsust.

Milline oleks sõnum, mida 2. jalaväebrigaadi ülem tahaks öelda tänavustele ja ka varasemate aastakäikude reservväelastele ning samuti kaitseliitlastele, kellega koos tuleb siin Lõuna-Eestis riigikaitse ülesehitamist edendada?

Kui miski tuleb, hakkame vastu, seisame ära. See ei tähenda, et lõunaeestlased seisavad siin ja põhjaeestlased kusagil Virumaal. Kunagi oli nii, et Eesti jagunes pooleks, ühelt poolt mõttelist joont kaardil mindi 1. brigaadi, teiselt poolt 2. brigaadi. Nüüd seda enam pole. Sellel on omad plussid ja miinused. Eesti reservvägi on oma kodus kõikjal Eestis.

Ükskõik, millise lipu alla üksust ei arvata, kõige olulisem on jätkuvalt kokku hoida. Ma tean, et mingite aastate kompaniidel toimuvad igal aastal nagu klassikokkutulekud ja sotsiaalvõrgustikus on teemad kogu aeg üleval. Need on sõpruskonnad, kes saavad kokku. Ei jäägi muud kui soovitada: hoidke omadega sidet, kes veel ei hoia, mina, sina ja meie koos, see on jõud. Meie suurtükimeeste reservil on peagi mõnus koonduda oma lipu ja oma haubitsate ümber, aga jalaväeüksustel pole sugugi raskem tulla kokku ja leida ühiseid teemasid.

Väga suur roll on nendel sündinud juhtidel, kelle leiame ajateenistuse käigus üles ja kellest saavad seersandid – aspirandid. Nad lähevad oma liidrirolli sisse, võtavad selle kanda ja hoiavad seda alal ka reservis olles. 2. jalaväebrigaadil tuleb veel palju teha, et leida üles need õiged asjad, mida sellistele koostegutsemise huvidega reservväelastel pakkuda. Meie saaks anda neile platvormi, millelt edasi minna. Meil on näiteks väga suurepärane staabiõppe tsükkel, kuhu oleme integreerinud ka Kaitseliidu staape, et anda neile võimalust arendada sedasama, mida arendab Kuperjanovi pataljon meie õppustel. Ma arvan, et siin on võimalik tulevikus pakkuda lisaks rakendust ka meie reservväe üksustele – integreerida neid 2. jalaväebrigaadi väljaõppesse ja muusse ühtsust loovasse tegevusse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised