Salajast projekti, mida nimetati süütult „Kuu uurimislendude uuringuks“ ja „Projekt A119-ks“, ei viidud õnneks siiski ellu, vahendab Daily Mail.

Tollane noor astronoom Carl Sagan tegi aga näiteks arvutusi, kuidas käituksid plahvatuse tekitatud tolm ja gaas.

Tuumaplahvatuse jälgimine Maalt oleks oleks kavandajate arvates võinud hirmutada Nõukogude Liitu ja suurendanud USA enesekindlust pärast Sputniku orbiidile laskmist, ütles füüsik Leonard Reiffel 2000. aastal Associated Pressile.

Nüüdseks 85-aastane Reiffel juhtis uuringuid endises relvastuse uurimise fondis, mis on praegu Illinoisi tehnoloogiainstituudi osa. Hiljem oli ta USA rahvusliku aeronautika- ja kosmoseagentuuri NASA asedirektor.

Sagan, kes sai hiljem tuntuks teaduse populariseerijana televisioonis, suri 1996. aastal.

Ühe Sagani elulooraamatu autor väitis, et ta võis 1959. aastal rikkuda turvareegleid, paljastades salajase projekti avalduses ühte teaduslikku seltsi astumiseks. Reiffel oli samal arvamusel.

Projekti stsenaariumi järgi pidi salajasest kohast välja lastama rakett väikese tuumaseadeldisega, mis pidi lendama 384 000 kilomeetrit Kuule, kus see oleks pinnaga kokku puutudes plahvatanud.

Ettevõtmise kavandajad otsustasid, et tegemist peab olema aatompommiga, sest vesinikupomm oleks olnud raketi jaoks liiga raske.

Reiffeli sõnul oleks USA noor kosmoseprogramm asjaga 1959. aastaks, kui õhujõud võtsid kasutusele mandritevahelised ballistilised raketid, tõenäoliselt hakkama saanud.

Sõjaväelased loobusid ideest tõenäoliselt ohu tõttu inimestele Maal, juhul kui missioon oleks ebaõnnestunud.

Lisaks sellele väljendasid teadlased muret Kuu saastamise üle radioaktiivse materjaliga, rääkis Reiffel.

Kui Associated Press USA õhujõududega ühendust võttis, keelduti seal kommentaaridest.