Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele raskeks pähkliks

 (190)
Ukraina raskerelvad on osutunud venelastele raskeks pähkliks
Õppused MariupolisAP Photo / Scanpix

Sellest, kuidas üle aasta kestnud Venemaa agressiooni vastu on mobiliseerunud Ukraina suurtükivägi, milline on soomusüksuste, luure ja meditsiinitoetuse tegevus, annavad Ukraina-teemalise hübriidsõja artikli teises osas ülevaate Tartus jaanuari lõpus peetud konverentsil esinemas käinud Ukraina ohvitserid.

Ilmub ajakirjas Sõdur 3/2015

2014. aasta märtsis, kui Venemaa alustas Krimmi annekteerimisega hübriidsõda Ukraina vastu, kummitasid kõiki Ukraina väeliike ühed ja samad probleemid – puudus oli töökorras tehnikast ja asjatundlikust elavjõust, samuti olid kõikjale imbunud äraandjad ja sabotöörid. Vabatahtlike pataljonide komplekteerimine alles kogus hoogu. 2014. aasta suvel käivitatud terroritõrjeoperatsiooni ehk ATO käigus hakkas olukord kiiresti paranema.

Ukraina üksuste juhtimine ja side

Suurem osa Ukraina armees kasutusel olevast sidetehnikast pärineb nõukogude ajast ja sellestki hävines palju sõja algfaasis, sest tegu polnud mobiilsete sidejaamadega, mida kaudtule või rünnaku korral oleks võimalik kiiresti ohutumale positsioonile vedada. Nii lõid terroristid Ukraina kontrollposte rünnates sellised jaamad rivist välja või hävitasid.

Seotud lood:

Sõja edenedes asusid Ukraina üksused kasutama satelliitsidet. Vastava võimekuse tagasid kommertskanalid, sest sõjalise otstarbega satelliite Ukrainal pole.

Palju kasutati ATO tsoonis kaabelühendusi ja kommutaatoreid, viimaseks võimaluseks jäi tavaline mobiilside. Mobiilisidet õppisid Ukraina sõjaväelased kiiresti vältima, sest mobiilikanalid osutusid ebaturvaliseks ja lisaks oli venelastel võimekus oma tulelööke mobiiliside peale juhtida. Selguse lõid majja kurvad kogemused – kui vanemad helistasid pojale ja uurisid, kus ta asub, tabas mainitud kohta terroristide miinipildujatuli ja esimese vere hinnaga muutusid otsekohe ka mobiiltelefonide kasutamise harjumused.

Maavägede tegevust toetas küber- ja infosõda, kuid selles vallas lonkas ukrainlaste tegevus algul mõlemat jalga. Väga raskeks muutsid olukorra infolekked, mille kõrvaldamisega tegeletakse siiamaani. ATO alguses otsustasid üksuste ülemad tihti jooksvalt kohapeal, millist operatsiooni läbi viia ja tegevus kooskõlastati naaberüksustega otse, kui oli alust kahtlustada, et vastav info võib staapi sattudes lekkida. Tegutseti põhimõtte järgi – parima tulemuse annab operatsioon, mille algus- ega lõpuhetke vastane ei tea.

2015. aasta alguseks oli suurem osa ATO staapidest infolekitajatest puhastatud ja usaldus rindeüksuste ja tagala vahel taastatud.

Suurtükivägi teeb venemeelsete elu kibedaks

Ukraina suurtükivägi koosneb iseliikuvatest suurtükkidest, erineva kaliibriga haubitsatest ja miinipildujatest, tankitõrjesuurtükkidest ja raketiväest, sh raketisüsteemidest GRAD. Samas, kui terroristide ja Vene regulaarüksuste analoogsed raketisüsteemid suudavad tabada kuni 40 km kaugusel asuvaid, siis Ukraina omad vaid kuni 18 km kaugusel asuvaid sihtmärke, sest Venemaa on jõudnud vahepeal oma raskerelvastust märkimisväärselt moderniseerida.

Kuna ATO alguses polnud Ukraina poolel plaanis üldse raskerelvastust kasutada, viibisid operatsioonitsoonis vaid kergerelvastatud Ukraina üksused. Kui Venemaa toetatud terroristid võtsid kasutusele raketisüsteemid GRAD, suurtükid, õhutõrjerelvastuse, soomukid, tankid ja massiliselt kaasaskantavat tankitõrjerelvastust, tuli ka Ukraina poolel oma taktikat muuta. Juba 2014. aasta juuni keskel tõid ukrainlased kohale suurtükiväe, tuletuvastusradarid, sõjalise luure vahendid ja soomustehnika. Kasutusele võeti väga mitmekesine laskemoon alates tavamoonast kuni suitsumürskudeni, millest viimastega kaeti näiteks vastase rünnaku puhul oma kontrollposte. Kuigi venemeelsed terroristid kasutasid kassettmoona, peab Ukraina pool väidetavalt rahvusvahelistest lepetest kinni ja kassettmoona kasutusele võtnud ei ole.

Pärast Krimmi annekteerimist tegid Vene üksused poolsaare Ukraina-poolsel maakitsusel hulga provokatsioone, näiteks imiteerides täies lahingukorras motoriseeritud roodu rünnakut Ukraina positsioonidele, mis katkestati vahetult enne ukrainlasteni jõudmist, öösiti heitsid tšetšeeni üksused lahinggranaate Musta merre ja viisid läbi aktiivset luuretegevust.

Loe veel

Ukrainlastel polnud luba kasutada lahingmoona, kuid saadi luba kasutada õppelaenguid. Pärast üht järjekordset venelaste provokatsiooni avas Ukraina pool suurtüki- ja miinipildujatule venelaste eelpositsioonide ette, mille peale nood paanikas põgenesid. Kõikidel rinnetel on venemeelsed terroristid aru saanud, et ukrainlased võtavad asja tõsiselt ja on õppinud suurtükiväge tõhusalt kasutama. Pärast esimesi õnnestunud tulelööke sai Ukraina sõjaväe kõrgem juhtkond ülevaate, milleks nende suurtükivägi suuteline oli ja suurtükiväe kaasamis- ja juhtimisprobleemid lahenesid.

Kui üldjuhul on Ukraina suurtükivägi harjunud hoidma kindlat formatsiooni, on hübriidsõjategevuse eripära selles, et ATO ei ole sõdimine klassikalises mõttes ja vormis. Positsioonisõda pole, rindejoon muutub pidevalt vastavalt operatsioonide toimumiskohale ja maastikule, sest venemeelsed üksused sooritasid diversiooniakte kõikjal, kus maastiku ja looduse eripärad seda võimaldasid. Tihti paiknesid vastased Ukraina positsioonide ja kontrollpostide vahetus läheduses. Sellise pideva ohu tõttu on suurtükivägi liidendatud jalaväeüksustega, kes suurtükiväge vastase mobiilse tegevuse vastu kaitseb.

Konflikti alguses oli Ukraina poole luuretegevus nõrk, see andis vastasele võimaluse kohalike elanike abiga suunata ja korrigeerida tuld otse Ukraina suurtükiväe pihta. Tavaline oli olukord, kus kohalikud või palgalised diversandid tulid suurtükiväelastega lobisema ja andsid venelastelt saadud mobiiltelefonide teel edasi Ukraina positsioonide koordinaadid. Vahel visati mobiiltelefon lihtsalt positsioonide lähedusse maha ja tuld suunati positsioneerimise järgi.

Sellised ohud likvideeriti Ukraina poolt mobiilsete gruppide moodustamisega, kes paigutati umbes 5 km raadiusele suurtükiväe positsioonides ja kes kontrollisid kõiki lähedusse sattunud isikuid. Üle vaadati mobiilikõnede eristused ja kahtlased isikud arreteeriti. Sedasi tegutsedes on suudetud 95% infoleketest likvideerida, mis sundis vastaseid kasutama vaatluspunkte ja elektroonilise luure vahendeid.

Positiivse poole pealt võib välja tuua, et pidevalt suureneb Ukraina suurtükiväe mobiilsus ja võime avada operatiivselt vastutuli. Otsuseid võetakse vastu kiiresti ja juba 30 sekundi kuni minuti jooksul suudetakse vastased tulelöögiga katta. Pärast tulelööki lahkutakse viie minuti jooksul oma positsioonidelt. Järgmine asukoht tulelöögi andmiseks võetakse sisse öösel täielikus eetrivaikuses, käsklused antakse edasi lippude, häälkäsklusena või paigaldatakse ajutine otsekaabel.

Kuni viimase ajani oli ukrainlaste jaoks probleemiks moodsate tulejuhtimis-, side- ja öövaatlusseadmete nappus, kuid 2015. aasta alguses on kohale jõudnud USA tarnitud tulejuhtimisradarid, mis selle kitsaskoha likvideerisid. Kasutusele võeti laserkaugusemõõtjatega binoklid ja koolitati välja tulejuhtijad, kes suudavad anda üksustesse operatiivset infot tulelöögi koordinaatide kohta ja korrigeerida tuld vastavalt saadud tagasisidele.

Ukrainlastel on käsk asustatud punkte mitte tulistada. Seevastu terroristid kasutavad inimkilpi sageli, seades näiteks oma GRAD-id ja Uraganid lahinguvalmis üheksakordsete elumajade või näiteks kiriku kõrvale.

Venemeelsete soomusväed on korralikult pihtide vahel

On vana tõde, et parim tankitõrjerelv on oma tank. Lahingukogemused näitasid, et vajati vähemalt kolme-nelja tanki suurust varu, et vastase soomusrünnakule vastu seista. Kui selline reserv puudus, asusid Venemaalt üle Ukraina piiri voorivate soomusvägede vastu võitlusse jalaväeüksused, kelle kasutuses olid tankitõrjekompleksid Šturm ja Fagot.

Šturm, mis on küll 3. põlvkonna tankitõrjekompleks, osutus kaitsetuks vastase elektrooniliste segamisseadmete suhtes, need muutsid raketi juhitamatuks. Terroristidel õnnestus katkestada raadiosignaal, mille abil rakett sihtmärgile suunati. Seetõttu pöördusid ukrainlased tagasi 2. põlvkonna tankitõrjerakettide juurde, mida juhitakse sihtmärgile jõudmisel traatside abil. Need veidi väiksema tegevusraadiusega relvad on osutunud Vene tankide vastu piisavalt efektiivseteks. Suuri kaotusi venemeelsete soomusvägedele on tekitatud 122 mm D30 välihaubitsaga.

Probleeme põhjustab 2. põlvkonna tankitõrjerakettide vanus ja kvaliteet. Lahingutsoonis asuvad Ukraina üksused on tihti kurtnud, et neil õnnestub Fagotti kasutades välja lasta vaid iga kolmas rakett, nii tihti tuleb ette kasutamiskõlbmatut moona.

2014. aasta sügiseks jõudis sõda järgmisse faasi – põhirõhk langes suurtükiduellidele. Oli perioode, mil jalavägi ei lasknud päevade kaupa kergerelvadest paukugi, omavahel pidasid duelli vaid vastaspoolte suurtükid. Alles ühe poole mahasurumise järel asusid tegevusse jalaväeüksused.

Selliste duellide algusperioodil olid edukamad venelased, nüüdseks on aga ukrainlased hoolimata vastase ülekaalust tulejõus rohkem edu saavutanud. Surve alla sattunud venelased on sunnitud kasutusele võtma peaaegu kogu oma Lõuna sõjaväeringkonna tulejõu, mille juhtimine on tsentraliseeritud, võimaldades sama sihtmärki ühekorraga tulistada erinevatelt positsioonidelt.

Terroristide kaotused ja müstiline mürskude kogus

Keeruline on hinnata relvastatud terroristide ja Vene üksuste kaotusi elavjõus ja sõjatehnikas, sest Venemaa teeb kõik, et selliseid andmeid varjata. Pärast tulelöögi saamist ilmuvad kohale eriväed, kes kõik, mis võimalik, ära koristavad. Sajaprotsendiliselt seda teha pole võimalik ja nii saab vastaspoole kaotusi hinnata kaudsete märkide järgi – põlenud kohad ja muu spetsiifiline materjal. Ukraina poole hinnangul on ainuüksi 2015. aasta jaanuari jooksul hävitatud 20 terroristide soomukit, 40 ühikut muud sõjatehnikat ja vähemalt 400 võitlejat.

Vene sõduriemade liidu 24. jaanuaril 2015 avaldatud andmete põhjal on relvastatud terroristide hulgas hukkunuid 8700 ja haavatuid vähemalt 3100. Praeguseks on sõduriemade liit muutunud Putini režiimi jaoks nii ebamugavaks organisatsiooniks, et on kantud välisriikide mõjuagentide nimekirja ja nende tegevust üritatakse igati piirata.

Kui VICENEWS-i ajakirjanikud püüdsid ajada Venemaalt pärit ja Ida-Ukrainas hukkunud sõdurite jälgi, panid nad peagi tähele, et neid jälitasid eravärvides autod või sportliku kehaehituse ja lühikese soenguga isikud, kes soovitasid tungivalt selline uurimistöö katki jätta. Sama juhtus ka siis, kui ajakirjanikud püüdsid saada intervjuusid Ukraina sõjategevuses haavata saanud ja seejärel Venemaa haiglatesse ravile toodud võitlejatega.

Ida-Ukrainas tapetud terroristide ja lahinguis hukkunud Venemaa kodanike laipade äravedu lahingutsoonist on organiseeritud ja salastatud väga kõrgel tasemel. Surnud tuuakse Donetski ja Luganski morgidest kogumispunktidesse ehk slängis „do ljentotški“. Nii-öelda lintide tagant edasi Doni-äärsesse Rostovisse toimetavad laipu eriteenistused. Laibad saavad Venemaa Föderatsiooni paberid ja surmatunnistused, surmajuhtumid seotakse üle Venemaa erinevate väeosadega ja hajutatakse sel moel. Rangelt on keelatud laipu tuua tsinkkirstudes ja Ukraina-poolsete saatedokumentidega.

/Maha kirjutatud laipade äraveo eest vastutava Vene kõrgema ametniku Jevgeni Anatoljevitš xxx ja Kremli-meelsete terroristide juhi Viktor xxxxx vaheliselt telefonilindistuselt, mille võttis vahelt Ukraina julgeolekuteenistuse luure. Lindistus avaldati 7. veebruaril 2015./

Ukraina sõjaväelased on püüdnud hinnata nende positsioonidele langeva mürsusaju kogukaalu, et aimu saada, kui palju kulub venemeelsete vägede varustamiseks laskemoona. Ainuüksi raskesuurtükiväe, iseliikuvate suurtükkide, miinipildujate, tankide ja GRAD-ide laskemoona kaal, mis terroristide poolelt suuremate rünnakuoperatsioonide käigus Ukraina positsioonide pihta lasti, oli umbes 150 tonni päevas (päevas!), sellele lisandus kergerelvade moon, kütus, toit ja muu varustus. Sellises koguses lahingumoona pole võimalik laiali vedada vaid nn Vene humanitaarkonvoisid kasutades, vaid suurem osa varustust saabub raudteid mööda, liigub edasi suurtesse vaheladudesse ja seejärel lahingutsooni. Ukrainlaste sõnul on see ilmselt põhjus, miks terroristid keelduvad järjekindlalt lubamast OSCE vaatlejaid Donetski ja Luganski oblasti Venemaa-poolsetele piiridele.

Droonid on mõlema poole kotkasilmad

Mõlemad vaenupooled kasutavad väga laialdaselt droone, mille abil tehakse õhuluuret ja tagatakse suurtükiväe ja raketisüsteemide tulejuhtimine.

Ukraina armeed asusid kohe sõja alguses abistama sealse DOSAAF-i vabatahtlikud (DOSAAF – Добровольное Общество Содействия Армии, Авиации и Флоту – e k ALMAVÜ ehk armee, lennuväe ja merelaevastiku abistamise vabatahtlik ühing), kes andisid üksuste käsutusse mehitamata minikoptereid ja mudellennukeid, millele sai kinnitada optika- ja vaatlusseadmed. Aegamööda on amatöörlennuvahenditele lisandunud militaarotstarbelised droonid. Eriti tänulikud on ukrainlased sellise abi eest Poolale ja Iisraelile.

Kõik terroristide droonid on Venemaa päritolu ja neist on moodustatud neljast-viiest lennuvahendist koosnevad luuregrupid. Venelaste droonid lendavad 500 meetri kuni 6,5 km kõrgusel ja suudavad õhus püsida kuni viis tundi.

Vene droonid on varustatud nelja tüüpi infokogujatega: foto-, video- ja soojuskaamerad ning raadiolokatsiooniseadmed, mis võimaldab juhtida tuld näiteks mobiilisignaali peale. Ka terroristide käsutusse antud BMP-del on moodsad tulesuunamismoodulid, mis suudavad tuvastada ja kasutada sihtmärgina levi.

Ukraina pool tunnistas, et vastase õhuluure vastu on raske võidelda, sest radariga on droone keeruline avastada, väikeste mõõtude tõttu ei taba neid käsirelvadega, ka seniitkahurite ja raskekuulipildujate jaoks lendavad Vene droonid liiga kõrgel.

Venelased kasutavad Ukraina droonide allalaskmiseks elektromagnetimpulsse tulistavaid kahureid, mis ei kahjusta lennumasinat ennast, vaid põletavad läbi nende juhtimiselektroonika või kustutavad drooni kaamerate salvestatud materjali. Teine venemeelsete terroristide võte on püüe katkestada side Ukraina lennujuhi ja drooni vahel, drooni juhtimine üle võtta ja see enda valduses olevale maa-alale maandada. Sellist vastutegevust aitab vältida autonoomsel režiimil lendamine – droone ei juhita raadio teel, vaid lennumasinad programmeeritakse lendama ja luureülesannet täitma ilma sideühenduseta.

Ukraina taktikaline luure tõusis tuhast

Ukraina taktikaline luure jaguneb kolmeks – üksused, kes suudavad teha luuretegevust umbes 15–20 kilomeetri sügavuselt, iga brigaadi koosseisus olev luurepataljon, mille luurevõimekus ulatub vaenlase tagalas kuni 100 km sügavuseni ja kolmandaks eriluureüksused, kes suudavad läbi viia luuret kuni 700 km sügavuseni.

ATO alguses olid Ukraina luurepataljonid alamehitatud, olles komplekteeritud vaid 30% ulatuses nagu rahuaja pataljonid. Parem olid olukord eriluureüksustes, kus rivis oli peaaegu täiskoosseis. Hoolimata sellest ei suudetud luure võimalusi ära kasutada ja töötati ebatõhusalt.

Ukraina presidendi Leonid Kutšma valitsemisajal lõpetati luurajate koolitamine, mis viis selleni, et luurel polnud reservi ja olulises osas oli puudulik ka luuretehniline varustus. Nii jäid luureülesanded sõja algul täitmata täiesti pragmaatilistel põhjustel – koosseise alles komplekteeriti.

Luuretegevuse põhiraskus langes erigruppidele, kes olid mõeldud süvaluure jaoks. Eriluuregrupid hakkasid täitma taktikalise luure ülesandeid ja vastase tagala süvaluure jäi katmata. Tihti asus luure tegutsema alles siis, kui väeosadeni jõudis konkreetne fakt mõne vastaspoole operatsiooni kohta, mitte ei avastatud selliseid tegevusi enne nende käivitumist. Tihti ei teadnud ka brigaadide juhtkond, millised peavad luurajate ja eriti strateegilise luure ülesanded olema. Tihti rivaalitsesid staabid omavahel ja hoidsid luureinfot kinni, kuid see probleem lahenes kiiresti, kui sellised takistused põhjustasid reaalseid kaotusi.

Et eriluuregruppide hulgas olid suured kaotused ja reserve polnud, oli paari kuuga rivisse jäänud vaid 10% algsest koosseisust. Luurajate ettevalmistamine pole masstoodang, vaid vajab pikka väljaõpet ja selleks vajalikku kvalifitseeritud kaadrit polnud piisavalt. See osutas selgelt, et eriluuregruppe peab kasutama vaid õigel otstarbel, mitte taktikaliseks luureks.

Probleemiks osutus ka luureandmete töötlemine. Info läbis liiga palju järeltöötlemise astmeid ja hakkas staabist staapi liikudes hilinema. Nii ei suutnud lennuvägi ja suurtükivägi õigeaegselt tegutsema asuda ja suurtükiväel polnud vahepeal üldse selgust, kes neile sihtmärgid kätte annab. Mõne kuuga asi lahenes, info hangiti, selle olulisust hinnati ja edastati peaaegu otsekohe, kulutades kogu tsüklile vaid 15–20 minutit.

Järgmiseks luure ülesandeks sai kohaliku Ukraina vastu meelestatud elanikkonnaga koostöö taastamine. Algul kaotati luuregruppe põhjusel, et mõni kohalik andis venelastele infot, kus grupid asusid. Keskmiselt 10% elanikkonnast olid aktiivselt Ukraina riigi vastu ja 10% poolt, 80% jäi passiivseks. Kuigi Vene propaganda üritab välismaailmale produtseerida uudisvoogu Ukraina vägede vägivallategudest Ida-Ukrainas, oli elanikel tegelikult toimuvast parem ülevaade ja toetus Ukrainale kasvas pidevalt. 2015. aasta alguseks oli taktikaline luure koostöö kohalikega taastanud. Läbi suudetakse viia info kogumise, psühholoogilisi ja sõjalisi operatsioone, millel on elanikkonna tugi.

Mitmekülgsus on soomusvägede märgusõna

Venemeelsete terroristide taktikas oli palju partisanisõjale iseloomulikku. Avatud maastikul püüti Ukraina üksustega otsesest kokkupõrkest hoiduda, kuid laialdaselt kasutati miinitõkkeid, varitsusi ja tsiviilisikute hulka sulandumist. Terroristid üritasid initsiatiivi hoida ja algatada ise operatsioone, kus soomustehnika kattis nende jalaväe tegevust või selle liikumist ühelt positsioonilt teisele. Ukraina vägede vastu kasutati isevalmistatud lõhkeseadeid ja jäeti tee äärde mineeritud autosid.

Tankid tõid venemeelsed jõud kohale siis, kui tekkis vajadus läbi murda või Ukraina kontrollposte hävitada. See oli põhjus, miks Ukraina väed püüdsid esmajärjekorras rivist välja viia vastaste raskema soomustehnika.

Kui terroristid on lisaks tänapäevasele relvastusele Ukraina soomukite vastu kasutusele võtnud 1941. aastast pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi PTRS-41 tankitõrjepüssid, millele on ilmunud isegi optika, siis Ukraina võitlejad kasutavad terroristide tankide jälgimisseadmete purustamiseks edukalt snaiprirelvi, sest purustatud vaatlus- ja jälgimisseadmetega tank on sisuliselt kasutu metallkarp.

Vene vägede ja terroristide kasutuses olev moodne tankitõrjerelvastus on sundinud ukrainlasi otsima teid oma soomustehnika kaitsevõime suurendamiseks. Kui sõjategevuse alguses keevitati soomukitele tankitõrjerakettide eksitamiseks metallaia osadest lisavõresid ja kaitseekraane, siis aasta hiljem saabus lahingutsooni juba soomustehnika, mis on varustatud spetsiaalsete kaitsevõrede ja 3. põlvkonna aktiivsoomusega.

Tankide ja soomukite vool Venemaalt Ukrainasse on massiivne. 2015. aasta aprilliks oli Ukraina luure andmeil terroristide käsutuses umbes 700 ühikut tanke ja üle tuhande soomustransportööri. Ukraina poolel on õnnestunud hõivata ja kasutusse võtta mitu terroristide Vene päritolu tanki, mille kõigi tehniline seisukord on väga hea ja ressurss peaaegu kasutamata.

ATO algusajal 2014. aasta suvel püüdsid Ukraina väed vältida rasketehnika liikumist öösiti, sest soomuskolonne oli kaugelt kuulda ning Slavjanski ja Kramatorski kandis liikus väga palju venelaste diversioonigruppe, kes öiste kolonnide pihta tule avasid. Ukraina poole vastutule tõhusus oli minimaalne, sest vastast polnud lihtsalt näha, aga tulistamise suunda oli ilma vastavate öövaatlusseadmeteta keeruline tuvastada. Selles vallas on olukord totaalselt muutunud. Võitlustaktika parandamine aitas likvideerida Ukraina tagalas tegutsevad diversandid, soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete hankimine aga tagas Ukraina soomusüksustele pimedas liikumise võimekuse.

Ukraina meditsiinitoetus ületas raskused

Meditsiiniabi algab viivitamatust abist lahinguväljal, evakueerimisest mööda maismaad või kopteriga õhu kaudu ja abist välihospidalis. Seejärel jätkub haavatuga tegelemine meditsiiniroodus ja tema evakueerimine tagalas asuvasse haiglasse.

Kriitiline aeg abi andmiseks on esimesed 10 minutit pärast haavata saamist ja sõdurid peavad olema valmis ja oskama ise esmast abi anda. Sõdurid peavad mõistma, millised protsessid toimuvad haavatu organismis, miks ja kuidas sulgeda eluohtlikud verejooksud ja millist viivitamatut abi erinevate vigastuste puhul osutada.

Esmaabile järgneb nn kuldne tund, mille jooksul haavatu peaks jõudma lahinguväljalt meedikute hoole alla, kes talle kvalifitseeritud abi annavad. Meedikute tegevusele järgnevad neli kuni kuus tundi on ette nähtud haavatute välihospidali evakueerimiseks. Kõik lahingupiirkonna läheduses asuvad haiglad võtavad haavatuid vastu vaikimisi kogu aeg ja kõigile osutatakse viivitamatut abi.

Konflikti alguses selgus, et paljud sõdurid polnud valmis esmaabi osutama, sest kuigi nad olid head sõdurid, polnud mobiliseeritud ega vabatahtlikud kordagi vigastatute abistamisega kokku puutunud. Kriitiline olukord nõudis viivitamatut meditsiinikoolitustega alustamist, et viia isikkoosseisu oskused sõjaaja vajadustega kooskõlla. Iga järgmine mobiliseeritute laine on välimeditsiini vallas juba üha paremini välja õpetatud.

Olukorra muutis keerulisemaks hooletu suhtumine killuvestide ja kiivrite kasutamisse. Tagajärjed olid karmid – kontrollpostidelt ja lahingutsoonist toodi välihospidalidesse väga palju rindkeresse ja pähe killuhaavu saanud võitlejaid. Niipea kui harjuti vastutustundlikult killuveste ja kiivreid kasutama, vähenes selliste vigastuste arv kiiresti.

2014. a suvi näitas, et tegelikult venis nn kuldne tund sageli hoopis 1,5–6 tunni pikkuseks ja järgnev evakuatsioonietapp 4–6 tunni asemel keskmiselt 11,3 tunni pikkuseks. Terroristide õhutõrje tõttu ei saanud lahingutsooni saata meditsiinikoptereid, mis tunduvalt pikendas haavatute evakueerimiseks kuluvat aega.

Ka oli peagi selge, et arstide arv ja ettevalmistus ei vasta sõjaaja vajadustele. Arstid küll mobiliseeriti, kuid peaaegu kõigil puudus sõjalise meditsiini ehk traumameditsiini praktika.

Meditsiiniinstituutides on sõjaaja meedikute koolitamine sisuliselt lõpetatud ja isegi rahuaja leitnandid ja meditsiiniohvitserid ei olnud saanud korralikku välimeditsiinialast väljaõpet. Teisalt oli asi ka selles, et anestesioloogid või mingi muu kitsama eriala arstid pidid lahingus vigastada saanud inimese seisundit kompleksselt hindama, et määrata viisid kõige tõhusamaks abi andmiseks. Meedikuid oli vähe ja raske oli komplekteerida neist selliseid meeskondi, kes suudaksid ja oskaksid igakülgset professionaalset meditsiinilist abi anda.

Selle probleemi lahendamiseks võeti eelmise aasta suvel sõjaväeakadeemiatesse taas tööle õppejõudude kaader ja käivitati meditsiiniõpe, et sõjaväemeedikutele reservi kasvatada. Palju on abi kohalikest haiglatest, kus arstid on väga kohusetundlikud ja tihti helistavad ise igal hommikul ja uurivad, kui palju, milliste vigastustega ja mis seisundis vigastatuid sisse tuleb, et nad saaksid piisava ressursi valmis panna.

Konflikti alguses lülitusid vabatahtlike pataljonid kohe lahingutegevusse, kuid suur puudus oli kanderaamidest ja üksikvõitlejatel oli väga vähe individuaalseid esmaabipakke. Kui selliseid pakke üldse oli, oli nende sisu pärit nõukogude ajast ja aegumistähtaja ületanud. Täisvarustuses välimeedikute seljakottidega on Ukrainat toetanud mitu riiki, sealhulgas Eesti, kus on selle tarbeks loodud mittetulundusühing, kes annetusi kogub ja laekunud raha eest kõike Ukrainasse saatmiseks vajalikku komplekteerib.

Ukraina meedikute sõidukid olid peaaegu 30 aastat vanad ja pidevalt lagunevad UAZ-id. Kuid isegi siis, kui vanad masinad tööle saadi, ei lahendanud see probleemi, sest terroristid tulistasid selgelt punaste ristidega tähistatud sõidukeid ja avasid tule ka medkopterite pihta. Seetõttu vajati haavatute lahingutsoonist väljatoomiseks soomustatud sõidukeid. Algul tulid appi vabatahtlikud annetajad, kes oma raha eest evakuatsioonisoomukeid muretsesid, ja pangad, kes eraldasid meedikute jaoks oma soomustatud inkassaatoriautod. Praeguseks on hakanud saabuma Hummerid USA-st ja Saxonid Suurbritanniast.

2015. aasta algusest alates käib meditsiinitoe lennusalga koostamine, mille koosseisu kuuluvad nii transpordilennukid kui ka medkopterid, mida kahjuks on väga vähe.

Kui rääkida numbritest, siis Ukraina pool on 2015. aasta jaanuari keskpaigaks evakueerinud lahingutsoonist 4800 regulaarvägede haavatud võitlejat, kellest umbes tuhande elu ei õnnestunud päästa. Kõige rohkem ehk 74,8% on killu- ja kuulihaavadega, kõik ülejäänud vigastused on põhjustatud traumadest, külmumisest ja stressist. 13,5% haavatuist olid ohvitserid, 63,8% mobiliseeritud, 22,1% lepingulised. Haavatute üldarvust 42% olid kergelt, 47% keskmise raskusega ja 10,4% raskelt haavatud.

Ukraina riik on organiseerinud haavatud sõduritele taastumiseks nii head tingimused kui võimalik. Posttraumaatilisest stressist taastumiseks ja vigastuste järgseks rehabilitatsiooniks saadetakse võitlejad taastuma sanatooriumitesse ja välismaa rehabilitatsioonikeskustesse. Haavatute jaoks on välja töötatud kompensatsioonide süsteem, kus vastavad komisjonid hindavad ja määravad toetusi vastavalt vigastuse tõsidusele.

Oma Tartu konverentsiettekande lõpetuseks märkisid Ukraina ohvitserid, et vangi langenud Vene sõduritele annab Ukraina pool samasugust meditsiiniabi nagu oma võitlejatele ja sageli vahetavad konfliktipooled raskelt haavatuid omavahel. Sellistest väikestest positiivsetest arengutest hoolimata ei paista kuidagi, et Venemaa ja Ukraina vastasseis võiks lähiajal lahenduse leida, nii erinevad on mõlema riigi kaugemad eesmärgid ja nende saavutamise vahendid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare