Titanicu pardal võis olla mitu eestlast – uurime nende jälgi

 (43)
Titanicu pardal võis olla mitu eestlast – uurime nende jälgi
Foto: Wikimedia Commons

Meremuuseumi teadlased on kindlaks teinud, et 1912. aastal uppunud legendaarse reisilaeva Titanic pardal oli vähemalt üks eestlane.

Teaduse ja tehnika arengu kõrval oli 19. sajand ka suur rahvaste rändamise aeg – Euroopas toimunud sõjad ja revolutsioonid, samuti mitut piirkonda (näiteks Iirimaad) tabanud näljahädad sundisid inimesi liikuma teistele mandritele lootuses leida uus ja parem elu, kajastab ajakiri Imeline Ajalugu.

Tohutuid rändurite hulki veeti ookeanilaevadega, mis lennukite-eelsel ajastul olid kõige suuremad ja võimsamad inimese tehtud masinad ning ainus moodus, kuidas pääseda meretagustele maadele.

Suure nõudluse tõttu muutusid ookeaniaurikud järjest suuremaks ja kiiremaks. Hiljem, kui vaese väljarändaja kõrval hakkas tooni andma uus reisijatüüp – rikas reisija –, hakati laevaehituses rõhku panema ka luksusele ja mugavusele.

Nii nagu tänapäeval proovivad lõbusõite korraldavad firmad üksteist laevade ja võimalustega üle trumbata, nii prooviti seda ka 20. sajandi alguses.

Uhked söögisaalid, luksuskajutid, jõusaalid ja muud mugavused pidid looma mulje uhkest hotellist või kuurordist ning panema reisijad unustama, et viibitakse laeval.

Neid põhimõtteid arvestades olid ehitatud ka Briti laevakompanii White Star Line'i uued hiiglased – Olympic ja Titanic. Neist teisena valminud Titanicul oli määratud saada üheks merendusajaloo kuulsamaks laevaks.

Seotud lood:

4. aprillil 1912. aastal saabus värskelt valminud ja katsesõidu edukalt läbinud Titanic Southamptoni sadamasse, et võtta pardale varud, meeskond ja reisijad esimeseks reisiks Ameerikasse.

Kokku asus laeva pardale 885 meeskonnaliiget ja 1341 reisijat, kelle hulgas oli nii esimeses klassis reisivaid miljonäre ja näitlejaid kui ka kolmanda klassi pileti ostnud väljarändajaid.

Kõige rohkem oli just viimaseid. Nende hulgast moodustasid suure osa iirlased, kuid palju oli ka teiste rahvuste esindajaid, sealhulgas skandinaavlasi, itaallasi, bulgaarlasi, türklasi ja süürlasi.

Pardal oli ka mitu Vene tsaaririigi kodanikku, kelle hulgas usutavasti ka vähemalt üks eestlane.

Laeva meeskond koosnes peamiselt Southamptonist pärit meremeestest, kuid on võimalik, et meeskonnas oli ka teiste rahvuste esindajaid. Oletati, et ka üks eestlane, Herman Regastik, kuulus laeva meeskonna hulka.

10. aprillil lahkus Titanic Southamptonist ning pärast peatusi Prantsusmaal Cherbourgis ja Iirimaal Queenstownis võttis kursi New Yorgi poole.

Paraku polnud laeval määratud sihtsadamasse jõuda – 14. aprilli hilisõhtul põrkas Titanic kokku jäämäega ning uppus 2 tundi ja 40 minutit hiljem. Reisijatest ja meeskonnast pääses ligikaudu 700 inimest.

Vaeste kohta leidub vähem infot

Titanicu tehnilistest aspektidest ning õnnetuse käigust on kirjutatud palju, samuti on hästi tuntud pardal olnud rikaste ja kuulsate Astorite, Strauside, Guggenheimi lood.

Mõnevõrra keerulisem on uurida aga teise ja kolmanda klassi reisijate kohta. Parimat infot pardal olnute kohta annavad pärast laeva hukkumist koostatud hukkunute ja pääsenute nimekirjad, kuid needki on ebatäpsed.

Suure segaduse põhjustasid tingimused, mis valitsesid Southamptonis Titanicu väljumise ajal. Nimelt oli just lõppenud suur söetööliste streik ning sadama söevarud olid otsakorral.

Selle tõttu pidi mitu sütt vajavat aurikut oma reisi ära jätma ning nende reisijate piletid broneeriti ümber Titanicule. Titanic oli sel hetkel Southamptoni sadamas üks väheseid laevu, mille reis kindlalt toimuma pidi.

Suurte liinilaevade esimesed reisid määrati kindlaks ammu enne nende valmimist ning kirjutamata seadus kõlas, et esimest reisi ära jätta või edasi lükata ei saa.

Laeva kolmanda klassi reisijad olid pärit maailma eri paigust ning nende piletitele kantud nimed on tihti vigadega või kirjutatud inglispäraselt.

See muudab päris keeruliseks inimese nime kokkuviimise piletil kirjutatuga, eriti, kui reisija õnnetuses elu kaotas.

Samavõrra keeruline on ka meeskonnaliikmete uurimine. Tollal värvati meeskond laevale vahetult enne reisi ning selliseid täpseid nimekirju nagu praegu ei olnud.

Meeskonnaliikmeid toodi üle ka kompanii teistelt laevadelt ning seetõttu ei tundnud paljud meeskonnaliikmed üksteist ega teadnud oma täpseid kohustusigi laeva pardal.

Loe veel

Mitu ellujäänud Titanicu reisijat on meenutanud, et reisi alguses valitses paras segadus ning meeskond kujutas endast rohkem pooljuhuslikult kokkusaanud kampa kui toimivat üksust.

Eesti mees sai haruldase võimaluse

Ehkki valdav osa meeskonnast oli pärit Southamptonist, pole sugugi võimatu, et laeva meeskonda võeti ka mujalt pärit mehi. Üks sellistest võis olla eestlane Herman Regastik, kes asus laevale teise insener-assistendina.

Tema elukäik on Titanicul olnud eestlastest ainsana enam-vähem teada. Talupidaja pojana Keila lähedal 1886. aastal sündinud noormehele avanes tolle aja kohta harukordne võimalus – siirduda välismaale õppima. Regastike suguvõsa oli tollal suur ja ilmselt võrdlemisi mõjukas.

Bernhard Regastikule, kes võis olla Hermani vend, kuulusid Keilas veski, villatööstus ja kudumistöökoda. Suguvõsa jõukus oli kindlasti üks faktor, mis võimaldas Hermani välismaale elektrotehnikat õppima saata.

Pärast Saksamaal Ilmenau tehnikaülikoolis lõpetatud õpinguid siirdus Herman Regastik Inglismaale. Selleks ajaks polnud ta enam Vene keisririigi alam, vaid tal oli juba Briti kodakondsus.

Kuidas Regastik Titanicule sattus, pole täpselt teada. Võimalik, et ta värvatigi Titanicu pardale n-ö otse, samuti on võimalik, et ta teenis mõnel teisel laeval, mis pidi oma reisi söepuudusel ära jätma ning kust osa meeskonda Titanicule üle viidi.

Herman Regastiku nime igal juhul meeskonna nimekirjast ei leia, mistõttu võime oletada, et tema laevale asumine toimus üsnagi viimasel hetkel ja kiirustades. Ka tema täpne ametikoht laeval pole teada.

Elektriasjandust õppinud mehena võis tema tööpost asuda generaatoriruumis või laeva pealülituskilbi juures. Kui nii, siis oli tema üks neist meestest, kes pärast kokkupõrget jäämäega ja laeva vajudes nägid kurja vaeva, et hoida masinaid töös ja valgust põlemas.

Tõsi, sel juhul on tema pääsemine uppuvalt laevalt väike ime, sest Titanicu masinameeskonnast ei pääsenud pea keegi, kõik nad jäid lõpuni oma postile.

Teine võimalus on, et Regastiku töökoht paiknes kõige ülemisel tekil, laeva sisetelefoni kommutaatoripuldis, mis asus paaditekil laeva raadioruumi lähedal.

Kommutaatoripuldis töötavate telefonioperaatorite ülesanne oli ühendada reisijate tehtavaid telefonikõnesid. Mitmes esimese klassi kajutis ja muudeski ruumides olid telefonid, mille abil jõukad reisijad üksteisega vestelda said.

Telefonitoru hargilt tõstes sai helistaja esmalt ühenduse operaatoriga, kes siis kõne soovitud kohta ühendas.

On võrdlemisi usutav, et pärast Titanicu kokkupõrget jäämäega reisijad laeva sisetelefone enam ei kasutanud ning telefonistid võidi saata tekimeeskonnale appi.

Tekilt on pääsemine juba märksa tõenäolisem.
Pärast laeva vajumist ulpis Regastik tükk aega vees, kuni üks õnnetuskohta sattunud Saksa aurik ta pardale võttis.

Laevahukk ei pannud teda teenistusest merel loobuma ning Inglismaale tagasi jõudnuna asus ta peagi ametisse kaubaaurikul Isle of Iona.

Ka selle laeva saatus oli õnnetu. Vaid mõni aeg hiljem hukkus aurik Ameerika ranniku lähedal. Seekordsest mereõnnetusest pääsesid kõik auriku meeskonnaliikmed eluga.

Peagi alanud esimeses maailmasõjas võitles Herman Regastik Briti vägedes ning sai Belgias haavata. Tervist parandama saadeti noor sõdur maailma teise otsa – Uus-Meremaale, kuhu Regastik ka pärast sõda elama jäi.

Elu lõpuni Uus-Meremaal elanud mees olevat olnud võrdlemisi eraklik ega tahtnud oma üleelamistest Titanicul rääkida.

Nii ongi suure osa Regastiku loost kirja pannud ja rääkinud hoopis tema sugulased, kes pärast Eestist lahkumist 1944. aastal elasid Ameerikas ja Kanadas. Herman Regastik suri 1970. aastal 94aastasena.

Perekonnalegende, mille järgi oli eestlasi Titanicu pardal veelgi, on rohkesti. Paraku on nende kontrollimine just ebatäpsete nimekirjade ja väheste andmete tõttu võrdlemisi keeruline.

Eesti meremehi liikus tollal maailmas ringi võrdlemisi palju ning aeg-ajalt "hüpati" parema teenistuse lootuses välis­sadamas laevalt ära ja prooviti leida kohta mõne teise riigi laeval.

Eriti hinnatud olid just Inglise laevad, kus palk oli suurem ja elutingimused paremad. Seega pole võimatu, et mõni eestlasest madrus tõesti ka toonase maailma suurima laeva pardale pääses.

Perekonnalegende Titanicul viibinud sugulastest on toitnud ka mõned Inglismaalt Eestisse jõudnud postkaardid.

Tegemist on enamasti laevafirma White Star välja antud Titanicu pildiga reklaampostkaartidega, mida võis Southamptonist osta igaüks.

Mitmel neist on juurde trükitud laeva andmed ning ka tekst, mille kohaselt laev hukkus oma esimesel reisil. Tihti on laeva hukkumist käsitlev tekst trükitud juurde hiljem, kui Titanicu pildid ja postkaardid suveniiridena populaarseks said.

Postkaartidele on kirjutatud enamasti tervitused kodustele ning tekst ei viita kuidagi, et kaart oleks kirjutatud Titanicu pardal.

Teisi võimalikke Titanicu-eestlasi

Laeva meeskonda olevat kuulunud veel üks eestlane või vähemalt Eestist pärit mees – Kuno Friedrichs.

Ka teda ei ole võimalik leida ei meeskonna- ega ka hukkunute-pääsenute nimekirjadest, tema kohta käiva perekonnalegendi kaudu on teada, et ta olnud ametis madrusena.

Titanicu looga haakub veel ühe eestlase – Jakob Kuke nimi. Reisijate nimekirjas esineb nimi inglispärase Jacob Cookina ning reisija päritolumaaks on antud Russia ehk Venemaa.

White Stari ametnike jaoks oligi kõigi eestlaste päritolumaa tollal Venemaa, sest Eesti kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Täpset kubermangu, kust piletit ostev reisija pärit, üles ei kirjutatud.

Ometi on üsnagi selge, et tolle mainitud Jacob Cooki puhul võiks tegemist olla just Jakob Kukega.

Erinevate avaldatud reisijate ja pääsenute nimekirjade kõrvutamisega on võimalik teada saada, et Jakob Kukk oli 43aastane kolmanda klassi reisija, kelle amet oli puunikerdaja.

Reisi sihtkohana on antud ainult New York, Jakob Kuke täpsemat reisisihti Ameerikas ega tema sõidu põhjust pole võimalik kindlaks teha.
Kukk hukkus koos laevaga ning tema surnukeha, kui see hiljem ka merest välja tõsteti, jäi tuvastamata.

Meeskonnaliikmed ja kolmanda klassi reisijad, kelle surnukehad meri hiljem välja andis, maeti merre. Nii võis ka Jakob Kukk olla üks neist, kelle haud on ligi nelja kilomeetri sügavune ­Atlandi ookean.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare