Teise maailmasõja rängad valikud: mõni riik hakkas vastu, mõni riik ei hakanud

 (155)

Teise maailmasõja rängad valikud: mõni riik hakkas vastu, mõni riik ei hakanud
"Raatte ummik" Soomes 1940. aasta talvel, kus punaarmee tankikolonn puruks löödi. Foto: Library of Congress

Esimese maailmasõja lõpp 1917-1918 tähendas suurriikide hävingut ja väikeriikide esiletõusu. 1938-1939 otsustasid aga suurriigid, ennekõike Saksamaa, Itaalia ja NSV Liit aga "viga heastama hakata". Väikeriike hakati järjest likvideerima, tulemuseks küll see, et senised liitlased asusid lõpuks ka üksteist hävitama. Väikseim riik Euroopas üldse, mis Teises maailmasõjas agressorile vastu hakkas ja lõpuni vastu pidas, oli Suurbritannia.

Ilmselt võiks seda rida alustada juba aastatega 1918-1920, kui Nõukogude-Venemaa asus likvideerima esimesi riike, kes tema võimu alt lahku löönud, okupeerides Kaukaasia, 1924. aastaks ka Mongoolia; või aastaga 1931, mil Jaapan alustas suuremat agressiooni Hiina vastu; või aastaga 1935, kui Hitleri-Saksamaa taasühendas oma riigiga Saarimaa ja Itaalia alustas agressiooni Etioopia (Abessiinia) vastu (põrgates küll vihasele vastupanule). Agressori mõistet arutati kolmekümnendatel aastatel rahvusvahelisel areenil ikka päris tihti.

Kuid sel ajal, kui me kipume hukka mõistma Konstantin Pätsi samme 1939.-1940. aastal, tuleks siiski kõrvutada teda ametivendadega: Wilhelm Miklas (Austrias), Edvard Beneš ja Emil Hácha (Tšehhoslovakkias), Kārlis Ulmanis (Lätis), Antanas Smetona (Leedus), Zog I (Albaanias) või Christian X (Taanis), kelle valikud polnud just paremad ja lõpptulemuseks oli ikka sama: väikeriikidel eraldi polnud agressorlike suurriikide vastu midagi teha. Poolakate, soomlaste ja kreeklaste kangelaslikkus oma rinnetel aitas neil vaid oma paratamatut hävingut veidi edasi lükata. Ükski väikeriik polnud siis ega poleks ka nüüd võimeline sellist ohtu üksi tõrjuma.

Loe veel

Seotud lood:

Austria Anschluß

11. märtsil 1938 esitas Adolf Hitler Austriale ultimaatumi: kantsler tuleb tagandada ja natsidele võim üle anda. Vastust ootamata alustas Saksa armee 12. märtsil täieulatuslikku agressiooni, Wehrmachti 8. armee marssis Austriasse, kuid ei kohanud mingit vastupanu. Pealinn Viin langemiseni ei kulunud päevagi, sest Austria valitsus otsustas vastu mitte hakata. President Wilhelm Miklas oli sunnitud alistuma, nimetama natsi Arthur Seyss-Inquarti kantsleriks, 13. märtsil annekteeriti Austria juba erinevateks gaudeks tükeldatuna Saksamaa külge.

  • Tulemus: Austria hääletu alistumine

Müncheni sobing

Nüüd hakkasid sudeedisakslased Tšehhoslovakkias samuti Saksamaaga ühendamist nõudma. 15. septembril 1938 nõustus Briti peaminister Neville Chamberlain Sudeedimaa loovutamisega Saksamaale, 18. septembril tegi Prantsuse peaminister Edouard Daladier sama. 30. septembril 1938 kirjutasid Chamberlain ja Daladier seega Münchenis alla kokkuleppele Hitleri ja Itaalia diktaatori Benito Mussoliniga, mis andis Sudeedimaa Saksamaale, ilma Prahalt isegi küsimata.

Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš pani 5. oktoobril ameti maha, 10. oktoobriks olid Saksa väed ka Sudeedimaa üle võtnud. Novembris rabasid lisaks Poola ja Ungari veel tükke Tšehhoslovakkia küljest endale, viimast tehingut (nn esimest Viini kokkulepet) vahendasid Saksamaa ja Itaalia.

  • Tulemus: lääneriigid püüdsid veel Hitlerile meeldida

Tšehhoslovakkia likvideerimine

Sündinud nn teine Tšehhoslovakkia vabariik polnud enam oma kaitseks võimeline. Hitler valmistus sõjaks Poolaga ja tahtis ka väiksema naaberriigi oma jalust ära saada. Invasioon kavandati 15. märtsiks 1939. Päev enne seda kuulutas Slovakkia end kokkuleppel Hitleriga iseseisvaks, sama üritas ka Taga-Karpaatia.

Hitler teavitas Tšehhoslovakkia presidenti Emil Háchat alanud invasioonist omavahelisel kohtumisel Berliinis, kus Hácha sai küll südamerabanduse, aga sunniti alla kirjutama oma riigi kapitulatsioonile. Vaid ühes kohas Tšehhoslovakkias kohtasid Saksa väed lühikest vastuhakku. Asemele loodi Saksamaa võimu all Böömi- ja Määrimaa protektoraat. Taga-Karpaatia iseseisvuskatse likvideeriti aga Ungari jõududega.

  • Tulemus: Tšehhoslovakkia hääletu alistumine

Klaipeda võeti ära

20. märtsil 1939 esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule, nõudes Klaipeda (sks Memeli) tagastamist. Reaalse rahvusvahelise abita jäänud Leedul ei jäänud muud üle kui ultimaatum vastu võtta. 23. märtsi öösel kell 1 allkirjastasid Leedu ja Saksamaa lepingu, mille kohaselt Leedu andis "vabatahtlikult" Klaipeda piirkonna üle Saksamaale. Juba enne seda olid Saksa väed Klaipeda hõivanud.

  • Tulemus: Leedu hääletu alistumine

Albaania alistamine

Itaalia ei tahtnud muidugi suurele vennale alla jääda. 25. märtsil 1939 esitas Mussolini Albaaniale ultimaatumi, nõudes selle alistumist. Albaania keeldus, 7. aprillil 1939 alustas Itaalia täieulatuslikku invasiooni Albaania sadamates. Albaania väed hakkasid vastu, aga kaotasid sadamad juba mõne tunniga, pealinna Tirana ühe päevaga. 12. aprillil otsustas Albaania parlament juba ise Itaalia kuninga Vittorio Emanuele III oma troonile kutsuda. Vormiliselt säilitas Albaania küll iseseisvuse, aga osales juba edasises sõjas Itaalia kuuleka vasallina.

  • Tulemus: Albaania üürike vastuhakk lõppes alistumisega

Kahelt poolt Poola kallale

23. augustil 1939 jagasid Hitler ja Stalin Moskvas sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktiga Poola, Baltimaad, Soome ja ka Rumeenia käes olnud Moldova omavahel ära. 1. septembril alustas Saksa armee suurpealetungi Poolale läänest, alles 17. septembril ühines pealetungiga punaarmee idast. Kahe löögi vahele jäänud Poola armee murti, Varssavi langes 28. septembril, kogu Poola vastuhakk murdus aga 6. oktoobriks.

Poola kokku 30 jalaväediviisist, üheksast reservdiviisist, 11 ratsaväebrigaadist, kahest motoriseeritud brigaadist, kolmest mägibrigaadist ja kiirkorras mobiliseeritud sõduritest oli piisanud vaid viienädalaseks vastupanuks. Poola aladel loodi aga Saksamaa alluvuses nn Generalgouvernement, NSV Liidu koosseisu annekteeritud alad jagati aga vormiliselt Ukraina ja Valgevene NSV-de vahel.

Juba 1933. aastast natside juhtida olnud vabalinn Danzig osales sõjategevuses sisuliselt Saksamaa liitlasena, kuni ka nende ala novembris Saksamaa külge liideti.

  • Tulemus: Poola vastuhakk kestis viis nädalat ja lõppes hävinguga

Ultimaatumid Balti riikidele

Vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile ja järgnenud lisaprotokollidele oli Hitler jätnud Baltimaad ja Soome täielikult Moskva võimu alla. 24. septembril 1939 esitas NSV Liit ultimaatumid Eestile, hiljem ka Lätile, Leedule ja Soomele, lubada riikidesse punaarmee baasid ja sõlmida nn vastastikuse abistamise paktid NSV Liiduga. Eesti alistus nõuetele 28. septembril, Läti 5. oktoobril, Leedu 10. oktoobril 1939.

18. oktoobril sisenesid Punaarmee üksused ka Eestisse, seejärel Lätisse ja Leetu. Leedule anti vormiliselt üle ka seni Poola võimu all olnud Vilnius. Riigid säilitasid veel iseseisvuse, kuid kaotasid sisulise kaitsevõime.

  • Tulemus: Balti riikide hääletu alistumine

Soome hakkas vastu

Samasugusele ultimaatumile (mis nõudis küll ka suuri territoriaalseid loovutusi) keeldus Soome 13. novembril 1939 alistumast. Hitleri loal saatis Stalin punaarmee Soomet vallutama, Talvesõda algas 30. novembril 1939. Terijoel loodi ka Soomele uus nukuvalitsus, kuid Soome armee pidas vastu. Kolm kuud, üks nädal ja viis päeva suutis Soome edukalt Nõukogude agressiooni tõrjuda, kaotades enam kui 25 000 meest, samas kui oma küündimatute juhtide all sõdinud punaarmee kaotas ehk isegi 167 000 meest. (Miljon hukkunut Soome sõjas on hilisem Nikita Hruštšovi liialdus).

Britid ja prantslased kaalusid tõsiselt vägede saatmist Soomele appi, aga Rootsi keeldus neid läbi laskmast. 13. märtsil 1940 sõlmitud vaherahuga kaotas Soome NSV Liidule ligemale 12 protsenti oma territooriumist, säilitades küll iseseisvuse. Nn Terijoe valitsuse asemel loodi aga Karjala aladel 31. märtsil 1940 marionettriigina NSV Liitu kuuluv nn Karjala-Soome NSV.

  • Tulemus: Soome tõrjevõit ränkade territoriaalkaotuste hinnaga

Libameedia levitab valet
Näiteks ajaleht Kesknädal ja ajakiri Kultuur ja Elu on levitanud Eestis libaallikatele tuginedes legendi mingist 15. oktoobri 1939. aasta kolmikpaktist, millega "Inglismaa, Prantsusmaa ja N Liit olevat seadnud ühiseks eesmärgiks vallutada Saksamaa".

Esimesed kaks olid küll Saksamaaga niigi sõjas, kolmas aga lootis ikka Berliinilt järgmisi järeleandmisi saada. Kui selline pakt oleks tegelikult eksisteerinud, oleks see kahtlematult hiljem uute liitlassuhete aluseks kuulutatud.

Mingeid fakte aga, mis kinnitaks sellise kokkuleppe olemasolu, pole olemas, välja arvatud vihje mingitele väljamõeldud dokumentidele Soomest.

  • Järeldus: kõike ei maksa siiski ka uskuda

Taani okupeerimine

Seekord ei hakatud isegi ultimaatumitega aega raiskama, sest Taani alistamine oli osa Norra-vastasest operatsioonist Weserübung. Taani armee oli ohust teadlik, aga valitsus eelistas Saksamaad omapoolsete sammudega mitte provotseerida. 9. aprillil 1940 sisenes Saksa armee Taani aladele, kohtas ka sporaadilist vastuhakku, aga juba kuue tunniga oli kogu Taani riik alistatud, säilitades vormiliselt iseseisvuse, isegi sotsiaaldemokraatide juhitud valitsuse. Hukkunuid Taani poolel 26, saksa poolel veelgi vähem.

  • Tulemus: Taani üürike vastuhakk lõppes täieliku alistumisega

Norra hakkas vastu

Norra alistamine ei kulgenud nii valutult. Operatsiooniga Weserübung alustas Saksa armee Norra alistamist 9. aprillil 1940, Oslo langes ka üsna ruttu, aga riigi põhjaosas jätkus vastupanu vähemalt 10. juunini 1940, mil Norra armee kapituleerus. Vastuhaku kestvus, 62 päeva, oli pikim, mida keegi sõjas (peale hiljem NSV Liidu ja muidugi Suurbritannia) üldse Saksa armeele osutada suutis. (Suurbritannia ju Saksa vägede maaletulekut isegi ei näinud).

  • Tulemus: Norra vastuhakk jäi kestvuselt Soome omale alla

Belgia, Holland, Prantsusmaa

Sõjategevuse kohta läänerindel 1939-1940 on kasutatud ka terminit "kummaline sõda" (Phoney War), kuigi tegelikult kestis tulevahetus ka Prantsuse-Saksa piiril, britid pidasid aga vihast lahingut Atlandil Saksa laevastikuga ja "Britannia lahingut" Saksa õhuvägedega. Ometigi nn läänerinne poolakatele sõjas appi ei tulnud. Katki jäi ka Briti ja Prantsuse vägede kava Soomele appi minna. Suur "Prantsuse lahing" algas aga Saksa vägede suurpealetungiga nii Hollandile, Belgiale, Luksemburgile ja Prantsusmaale 10. mail 1940.

Luksemburgi vastuhakk kestis vaid päeva ja aitas suurhertsoginna Charlotte'il riigist põgeneda. Vaid üks riigi sõduritest sai haavata, surma sai aga prantslastest ja inglastest liitlasi.

Hollandi vastupanu (nn Hollandi lahing) oli verisem, kaheksa päevaga, mis kulus Saksa armeel riigi alistamiseks, langes 2332 Hollandi sõdurit. Ka kuninganna Wilhelmina pääses põgenema, riigist sai aga Saksamaa võimu all olev Reichskomissariat Niederlanden.

Belgia vastuhakk (nn Belgia lahing) kestis veidi enam kui 18 päeva, mille jooksul Belgia armee kaotas vähemalt 6093 meest.

Prantsusmaa suutis seekord invasioonile vastu panna 46 päeva, kuid põhjanaabrite kaotus üksteise järel muutis vastupanu talumatuks. Itaalia vägede pealetung Lõuna-Prantsusmaal oli samas üsna edutu. 14. juunil langes aga Pariis Saksa armeele, mille järel prantslased tegid kiirkorras sakslastega rahu ja vähemalt suutsid säilitada Saksamaast sõltuva valitsuse, nn Vichy režiimi riigi lõunaosas. Relvarahu sõlmiti 22. juunil 1940, samas Compiègne'i vagunis, kus oli esimene maailmasõda lõpetatud.

  • Tulemus: Beneluxi ja Prantsusmaa kiire sõjaline häving

Island Briti kontrolli alla

10. mail 1940 võttis Suurbritannia oma kontrolli alla seni Taani võimu all olnud Islandi. Kohalik valitsus vastupanu ei osutanud, sõjaline operatsioon tähendas vaid ülemvõimu vahetust.

  • Tulemus: Island peab seda pigem vabaduse saabumise hetkeks

Baltimaade okupeerimine

Seekord sai ultimaatumi Leedu 14. juunil 1940, kaks päeva hiljem ka Läti ja Eesti. Nõuti Moskvale kuulekate valitsuste ametisse nimetamist, millele järgnes Punaarmee otsene invasioon Leetu 15. juunil, Lätisse ja Eestisse 17. juunil 1940. Kolme riigi armeed polnud võimelised enam vastupanu osutama, seda enam, et valitsused leppisid toimuvaga vaikides. Järgnes marionmettvalitsuste loomine ja kolme Balti riigi lavastatud "vabatahtlik" astumine NSV Liitu augustis 1940.

  • Tulemus: kõigi Balti riikide hääletu alistumine

Moldova okupeerimine

Moldova (endise Bessaraabia) iseseisvuskatse 1917.-1918. aastail oli lõppenud ühinemisega Rumeeniaga. Molotov-Ribbentropi paktiga kinkis Hitler aga ka Bessaraabia täielikult NSV Liidule. Moskva esitas Rumeeniale ultimaatumi 26. juunil 1940, kaks päeva hiljem algas ka punaarmee avalik sissetung, Rumeenia valitsus leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Moldova ala sisuliselt lahinguteta. 2. juulil 1940 loodi nendel aladel marionetlik Moldaavia NSV.

  • Tulemus: Rumeenia vastu ei hakanud

Teljeriikide kujunemine

Itaalia oli Saksamaa agressiooni vaikimisi kogu aeg toetanud, 27. septembril 1940 sõlmiti Kolmikpakt Saksamaa, Jaapani ja Itaalia vahel, mis sai edasisele liidule aluseks. Sündinud olukorrast enda jaoks parimat tulemust otsinud Ungari liitus paktiga 20. novembril, Rumeenia 23. novembril, Slovakkia 24. novembril 1940, Bulgaaria veel 1. märtsil 1941. Need väikeriigid alistusid sisuliselt täielikult Berliinist tulnud korraldustele.

Rumeenia loovutas aga kolm korda ühe aastaga oma territooriume. 30. augustil 1940 alistus Rumeenia Saksamaa ja Itaalia vahendatud nn Teise Viini kokkuleppe tingimustele, loovutades suure osa Transilvaaniast Ungarile. 7. septembril aga Craiova kokkuleppega loovutas Rumeenia osa Dobrudža aladest Bulgaariale.

  • Tulemus: Ungarist, Rumeeniast, Slovakkiast ja Bulgaariast said Saksamaa vasallid, kes alistusid hääletult Berliini diktaadile

Teljeriigid Euroopas

Operatsioon Tannenbaum

Juunist oktoobrini 1940 arutati Saksamaa väejuhatuses tõsiselt ka Šveitsi ründamist ja alistamist üheskoos Itaalia vägedega. Kuid kuna põhirõhk suundus sel ajal võimalikule Suurbritannia-dessandile, jäi Šveits oma korda veel ootama.

  • Tulemus: Šveits pääses üle noatera

Invasioon Briti saartele

Hitler oli lihtsameelselt arvanud, et Prantsusmaa alistumise järel on Britid kohe ise alla andmas, aga Winston Churchill arvas Briti peaministrina muidugi teisiti. Invasiooniplaane Suurbritannia vastu arutati Saksamaa juhtkonnas läbi 1940. aasta, kuid pärast seda, kui RAF 15. septembril nurjas Luftwaffe suure õhurünnaku otsustavas õhulahingus, tuli invasioon Suurbritannia vastu edasi lükata. Suurbritannia oli ka väikseim riik Euroopas, mis teises maailmasõjas lõpuni Hitleri rünnakutele alistumata vastu pidas.

  • Tulemus: Brittide vabadussõda jäi omal pinnal ära

Moskva isu on veelgi kasvanud
Pärast Molotov-Ribbentropi pakti ja sellega kätte võidetud kingitusi Hitlerilt, hakkas NSV Liit nõudma suuremat voli ka Türgi vastu ja Balkanil tegutsemiseks. 12.-14. novembril 1940 oli NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov visiidil Berliinis, kus sakslased soovitasid Moskval pigem Iraani ja India suunas vaadata, aga türklaste arvel kokkuleppeid ei sõlmitud.

Küll sõlmiti 10. jaanuaril 1941 Moskvas ulatuslik piiri- ja kaubanduskokkulepe Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Ja see kestis kuni 22. juunini 1941, ajal, mil Moskva sisuliselt varustas Saksamaad sõjaks vajaliku materjaliga.

Itaalia ei saanud Kreekast jagu

28. oktoobril 1940 esitas Mussolini Kreekale ultimaatumi, loovutada territooriume, millest aga Kreeka peaminister Ioannis Metaxas keeldus. Juba vastust ootamata alustas Itaalia armee samal päeval Kreekasse sissetungi, mille aga Kreeka armee suutis peatada, tungides jaanuariks 1941 vasturünnakuga juba Albaania aladele. Itaalia uued pealetungid olid sama edutud ja riik pidi juba Saksamaad appi kutsuma.

  • Tulemus: Kreeka lõi Itaalia väed tagasi

6. aprillil 1941 alustas lõpuks ka Saksa armee Bulgaaria kaudu pealetungi Kreekale, seekord võeti 27. aprillil ära ka Kreeka pealinn Ateena ja riik okupeeriti 30. aprilliks. Metaxas oli küll juba 1941. aasta jaanuaris surnud, ehk oma riigi hävingut ei pidanud tunnistama. Kreeka jagati Itaalia, Saksa ja Bulgaaria okupatsioonitsoonide vahel. Kreetalt löödi Briti väed välja alles mai lõpuks. Malta jäi aga Briti võimude kätte, mis oli ilmselt Hitleri suurim sõjaline viga üldse Vahemerel.

  • Tulemus: Sakslastele ei saanud isegi kreeklased vastu

Jugoslaavia jagamine

25. märtsil 1941 oli Jugoslaavia otsustanud liituda Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpaktiga, kuid järgnes läänemeesete jõudude nurjunud riigipöördekatse kaks päeva hiljem ja Jugoslaavia kolmikpakti siiski ei ratifitseerinud. Samal, 6. aprillil 1941, mil algas Saksamaa rünnak Kreekale, alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad, jugoslaavlaste vastupanu murti aga 18. aprilliks.

Osa Jugoslaaviat jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejänud aladel loodi Horvaatia riik, Serbia aladel Saksamaa võimu all olev "Gebiet des Militärbefehlshabers in Serbien" (e k sõjalise komandandi piirkond) ja Montenegro (Tšernogooria) aladel Itaaliast sõltuv Montenegro riik (mis aga ajas itaallased mais oma territooriumilt peaaegu välja, kuni augustis tegelikult alistati).

  • Tulemus: Jugoslaavia vastuhakk jätkus pigem põranda all edasi

Operatsioon Barbarossa

Olles näinud punaarmee jõuetust Soome sõjas ja tüdinenud Moskva järgnenud soovidest, alustas Hitler äkitselt kallaletungi ka senisele vaikivale liitlasele NSV Liidule 22. juunil 1941. Rünnakus osalesid seekord ka Soome, Itaalia, Ungari, Rumeenia ja Slovakkia. On ilmne, et mingi "NSV Liidu rünnaku ennetamisest" pole juttu, sest punaarmee polnud suureks sõjaks üldse valmis, pärast neid suurpuhastusi, mis selle juhtkonnas 1937-1938 toimunud.

Ka nüüd oli NSV Liit esialgu üsna nõrk vastane, kuni alles aasta lõpuks suudeti Saksa armee edenemine Moskva all peatada. Stalingradi lahinguga 1942-1943 pöörati ka sõjaline edu pea peale ja edasi järgnes juba Hitleri-Saksamaa hävingukeeris, sest end lõpuks liikuma saanud punaarmee sõjamasin osutus pidurdamatuks.

  • Tulemus: Ilmnes, et Venemaa on ka Hitleri jaoks siiski liiga suur tükk alla neelata

Britid Itaalias

Sõjas Venemaa ja Aafrika rinnetel saavutatud pööre võimaldas lääneliitlastel, sedapuhku brittidel, ameeriklastel ja kanadalastel, alustada omakorda operatsiooni Itaalia aladel 3. septembril 1943, olles esmalt Itaalia ametliku valitsusega vaherahu sõlminud. Juba 25. juulil 1943 oli Mussolini kaotanud võimu ja ajutiselt ka vangistatud, samas kui enamik Itaaliat püsis edasi Saksamaa sõjalise võimu all. 23. septembril 1943 panid sakslased aga Põhja-Itaalias püsti marionetliku nn Salò Vabariigi, jälle Mussolini juhtimisel. Itaalia valitsus kuulutas samas 13. oktoobril 1943 juba ise Saksamaale sõja.

  • Tulemus: Itaalia vahetas poolt

Normandia ja viimane vaatus

Sellest, kuidas Saksamaa vasallid järjest murdusid, siin ei hakka isegi kirjutama. Suur pealetung Saksamaa enda vastu algas läänerindel lõpuks kokku 13 riigi vägede Normandia dessandiga 6. juunil 1944. Hitler paiskas veel tohutult jõude nii lääne- kui idarindele, aga oli kaotanud algatuse ja löödi esmalt välja Prantsusmaalt ja Belgiast, seejärel ka kõikidelt teistelt alistatud aladelt, kuni nähtavasti 30. aprillil 1945 enesetapu tegi. Oli selge, et ükski riik pole võimeline alistama ja okupeerima tervet Euroopat, ammugi mitte kogu maailma.

  • Tulemus: Suur sõda, mida Hitler (koos Mussolini, jaapanlaste ja tegelikult ja ka Staliniga) uljalt alustas, lõppes tema enda ja kogu Saksamaa ränga hävinguga. Stalinist sai aga sõja suurvõitja just tänu Hitleri saatuslikule veale 22. juunist 1941. Oleks ta ka Türgi 1940. aastal NSV Liiduga ära jaganud, oleks edasised suhted võinud olla hoopis teised.
  • Kuigi, nende omavahelist sõda üldse ära hoida oleks ka olnud naiivne loota. Juba maailmasõja loogika oleks nad paratamatult omavahel karvupidi kokku ajanud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised