Täiesti normaalne linn, mille kõik elanikud tegelesid massihävitusrelvade loomisega



Täiesti normaalne linn, mille kõik elanikud tegelesid massihävitusrelvade loomisega
Los Alamose riiklik laboratoorium (Foto: Wikimedia Commons / Los Alamose riiklik laboratoorium)

Los Alamose riiklik laboratoorium: täiesti normaalne linn, kus ei toimu midagi ebatavalist!

Manhattani projektiks nimetatud ülisalajase uurimisprogrammi käivitamisega 1940. aastate hakul kuulutas USA valitsus tuumarelva arendamise riiklikuks prioriteediks. Algatuse tulemusel saigi mõni aeg hiljem valmis maailma esimene aatompomm.

Manhattani projekt hõlmas asutusi mitmel pool Ühendriikides. Kõige kuulsam neist on ilmselt Los Alamose riiklik laboratoorium kaugel New Mexico osariigi põhjapiirkonnas Jemezi mägede vahel.

Just seal töötasid Robert Oppenheimer ja tema hoolikalt valitud füüsikute meeskond eraldatuses ja salastatuses ajaloo võimsaima relva arendamise kallal.

Nagu nähtub aga hiljuti avalikustatud dokumendist, mis koostati 1954. aastal suhtekorralduslikel eesmärkidel, soovisid projekti eestvedajad jätta Los Alamosest „täiesti normaalset“ muljet.

Valitsuse esialgne kava nägi ette laboratooriumi hävitamist pärast maailmasõja lõppu, mistõttu peeti kõiki rajatisi algusest peale ajutisteks ja need klopsiti kokku odavast puidust.

Eelduste kohaselt poleks Los Alamoses kogu selle eksistentsi vältel pidanud elama palju rohkem kui 150 teadlast, sõjaväelast ja nende pereliiget. Sõja lõpuks oli linn-laboratooriumi rahvaarv aga ületanud 8000 elaniku piiri.

Seotud lood:

Peagi leidis USA valitsus, et tuumarelvade valmistamine on neile väga meeltmööda. Niisiis hakati pärast II maailmasõja lõppu rajatiste lammutamise asemel looma labori ümber hoopis päris linna mõõtu kogukonda koos kõigi vajalike elumajade, koolide, kaupluste, kommunaalteenuste, kaubaladude ning 14 eri usutunnistuse kirikutega.

Loe veel

Selleks ajaks, kui ülalviidatud aruanne valmis sai, oli Los Alamos just muutunud isemajandavaks. Esmakordselt pärast asutamist õnnestus linnal tekitada rohkem tulu kui selle alalhoidmisele kulutas kommunaalteenuseid pakkuv riigiettevõte Zia Company.

Los Alamos meenutas toona juba suuresti päris linna. Seal tegutsesid mitu juuksurisalongi, kino ja kullassepaäri, fotokaupade kauplus, kondiitritoodete pood ja isegi lilleseadja.

Olemas olid ka politsei- ja tuletõrjeteenistus, ehkki viimast rahastas vahetult tuumaenergeetika büroo (ingl Atomic Energy Council), mis pakkus tuletõrjujaile ka spetsiaalset väljaõpet radioaktiivsete materjalidega seonduvate tuleõnnetustega võitlemiseks.

Los Alamosest lendas kord päevas lennuk Albuquerquesse, sealses raamatukogus leidus üle 18 000 eri köite ja eluruumi jätkus linnas küllaga. Elanikel lubati isegi raadiot kuulata — luksus, mis sõja ajal oli neile keelatud.

Tõsi, suurem osa linnakese 12 000 elanikust tegeles massihävitusrelvade väljatöötamisega või oli mõne selle valdkonna esindaja pereliige, kuid muus osas kujutas Los Alamos endast 1950. aastate idüllilise Ameerika elu täiuslikku etaloni.

„Need, kes Los Alamost esmakordselt külastavad, arvavad tihtilugu, et see linn on kuidagi hirmuäratav või ebatavaline,“ seisab aruandes. „Lahkuvad nad aga teadmisega, et on külastanud küll huvitavat, kuid igas mõttes normaalset Ameerika kogukonda.“

Viimase 60 aasta jooksul pole Los Alamose linnas nähtavasti suurt midagi muutunud.

Rahvaarv piirneb ikka umbes 12 000 inimesega, Los Alamose riiklik laboratoorium tegeleb ikka „riigikaitseteadustega“ ning kaupluseid, toitlustusasutusi ja muid teenindusettevõtteid temaatiliste nimetustega nagu Atomic City Quilts („Tuumalinna lapitekipood“) ja Atomic Eyecare („Tuuma-silmaravi“) leidub jätkuvalt hulgaliselt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised