Soomes on üks müstiline allikas, kust leitakse järjest naiste ja laste luid

 (41)
Levänluhta allikas. Foto: helsinki.fi
Levänluhta allikas. Foto: helsinki.fi

Ligemale 1500 aastat tagasi uputati ühte Soomes Pohjanmaal Isokyrös asuvasse allikasse ridamisi naisi ja lapsi, ning nende jäänuste pidev ilmnemine maapinnast on teadlasi juba sajandeid pead murdma pannud. Umbes aastail 400 kuni 700 on praeguse Levänluhta kohal asunud järve maetud inimesi, ja reeglina just naisi-lapsi.

Helsingin Sanomat otsustas heita nüüd põhjalikuma pilgu sellele müstilisele matmispaigale, mille puhul pole isegi päris kindel, kas vette matmine oli karistus või austusavaldus. Praegu asub see allikas Orismala külas, ja nagu nimigi ütleb, tähistab Levänluhta algselt vetikarikast märga kallast. Praegu on seal allikad, kunagi on aga olnud järv.

Juba 1674 on Isokyrö kirikuõpetaja Israel Alftanus kirja pannud, et sealsest allikast tuleb välja inimluid ja on alati tulnud. Kakssada aastat hiljem lõid arheoloogid labida maasse. Nüüd uuritakse aga seda kohta veel kaasaegse tehnoloogia abil. Küsimärke on endiselt piisavalt, aga täna me teame asjadest palju rohkem kui Alftanuse päevil. 

Veel 1886 oli professor Oskar Rancken, kes seal kaevamisi juhtis, veendunud, et maetud pidid olema Nuiasõja ohvrid 16. sajandi lõpust. Tema arvates leiud viitasid massimõrvale. Ja üha süngemaid oletusi hakkas ilmnema - küll on arvatud, et sinna maetud olevat olnud soovimatud lapsed, karistatud kurjategijad, katkuohvrid või koguni jumalatele ohverdatud inimesed. Kõige kõrgelennulisem oletus on olnud, et seal pidasid Kalevala tegelased lahingut Põhja eide-harvhambaga. 

Levänluhta. Foto: helsinki.fi
Seotud lood:

Praegu on Levänluhta üks roheline saareke keset põldu, mille ümber on ehitatud punane aiake, ja kus puude all paikneb kaks allikat. Kirjaliku ajaloo jooksul on teatud, et seal asub soo, kuid juba 20. sajandi alguses tegi Harald Lindberg seemneproovide põhjal kindlaks, et muistsel ajal seal sootaimi ei kasvanud. Siis asus seal järv, mitte soo.

Loomulikult valitses nii kaua ka eksiarvamus, et maetud pidid olema ühiskonna heidikud - sohu ju kedagi auväärselt matta polnud võimalik. Kui Soome pärimus räägib "laste soo peale viimisest," siis ei ole ju jutt marjal käigust. Kuid nüüd, kui ilmneb, et seal asus kunagi järv, siis on võimalik ka tõlgendusi muuta. Eelajaloolisel ajal surnuid enamasti põletati, kuid mingil põhjusel on seal eelistatud naisi ja lapsi matta vette.

Juba 1913 on Alfred Hackman avaldanud piltidega artikli Levänluhta leidudest, sh ka sõlgesid, randme- ja kaelarõngaid, sõrmuseid, isegi katla. Ja see katel oli hinnaline importkaup, ilmne märk, et maetule kaasa pandud ese pidi omama uhkeldavat otstarvet. Seega maetu pidi olema isegi tavaliselt rikkam, mitte mingil juhul ühiskonna heidik. 

Samasuguseid nn Vestlandi katlaid toodeti Rooma impeeriumi aladel, ning Soomes on neid leitud vaid neli, Rootsis ja Norras rohkem. Ja see viis Levänluhta matused hoopis kaugemale 16. sajandist - sealsed matused on pihta hakanud juba neljandal sajandil, Merovingide aegne sõlg asetab aga matmispaiga kasutamise lõpu kuskile 8. sajandisse. Tegemist on rauaaja matustega.

Ka pole ühegi maetu luudes avastatud vägivalla märke, koljud olid terved, ehk maetuid polnud ka füüsiliselt karistatud. Võrdluseks on sealt välja kaevatud juba 98 koljut. Niisiis, ikkagi on mingil põhjusel järve maetud inimesi ja veel selgete austusavaldustega. Taanis on ka leitud märke soomatustest, aga seal on kõik maetud surnud vägivaldset surma.

Aastaid hoiti ka muuseumis ühte Levänluhta koljut, mille puhul arvati, et seal sees on isegi aju säilunud. Paraku täpsem uuring tuvastas, et savi oli täitnud ajust tühjaks kõdunenud ruumi. Kuna pehmeid kudesid pole üldse säilunud, siis tuleb vist järeldada, et ka järgnenud sajanditel seal veel sood ei olnud.

Loe veel

Levänluhta järv oli kalmistu. Sinna on kaasa pandud ka loomade korjuseid, hobuste, koerte, kitsede, veiste, isegi kodukanade omi.  Kuid erinevalt tavalistest kommetest polnud maetutele kaasa pandud toiduastjaid - mis pidanuks võimaldama neil ka teistpoolsuses süüa. Jälle midagi müstilist.

Ka pole maetutele kaasa pandud raudesemeid. Teadlasi üllatab eriti, et maetud naiste vöödel pole pussnuge, mis ju tollal paratamatult riietuse juurde kuulusid. Alasti neid ka ei maetud, kuna sõlgi leidub ridamisi.

See, et maetud on vaid naised ja lapsed, on seda eriskummalisem, kuna vaid ühes kohas Soomes on veel midagi sarnast leitud, et mehi ja naisi on maetud eraldi. Kus on nende mehed, laste isad?

Ja siis see vesine matus? Skandinaaviast on teada veel vaid üks vesikalmistu, Vöyri Käldamäki, umbes 30 kilomeetri kaugusel Levänluhtast, midagi sarnast on teada vaid ookeani tagant, USA aladelt ja sedagi kiviajast. Vee põhja oli rammitud ka palgid, mille külge siis maetud olid kinnitatud.

Selliseks matmisviisiks pidi ikka olema mingi eriline põhjus. Kas tõesti arvati Soomes, et matmine vette, elu lätete juurde annab parema elu teispoolsuses?


 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare