Soome raadiopropaganda Talvesõja ajal: kas Eesti peab tõesti puhta südametunnistusega 1939. aasta jõule?
Soome rahvusringhäälingu YLE arhiivi juhataja Lasse Vihonen kirjeldab 2010. aastal ilmunud raamatus „Radio sodissamme 1939-1945“ („Raadio meie sõdades 1939-1945“), kuidas Soome raadiopropaganda püüdis Talvesõja ajal eestlasi koos soomlastega Nõukogude Liidu vastu võitlema õhutada. Pätsi ja Laidoneri jäisele erapooletusele vastandusid tavaliste eestlaste Soome raadiole saadetud sajad toetuskirjad.
Eestikeelsetel saadetel olid alguses ehk kõige auahnemad eesmärgid, kirjutab Vihonen. Nende abil üritati õhutada kõiki kolme Balti riiki võitlusele Nõukogude Liidu vastu. Selle eesmärgi taustal oli ka soomlaste mure Nõukogude Liidu pommituslennukite pärast. Osa neist opereeris Eestis asunud lennuväljadelt ja lennukite tegevuspiirkond ulatus Kesk-Soomeni välja.
Soome kaitseväe peastaabi propagandaosakonna 2. büroos (Prop.2., välispropagandabüroo) eestikeelsete raadiosaadete eest vastutanud kaitseväeametnik Eino Parikka püüdis eestikeelses saates 2. detsembril 1939 mässumeelt õhutada järgnevalt:
„Rahumeelse Soome kallale on tunginud see sama suurriik, mis on varem sel sügisel ennekuulmatul viisil ähvardades pannud enesele sundloovutama väärtuslikke piirkondi Eestis, Lätis ja Leedus. Soomele esitati samasugune nõudmine sõjaliste tugipunktide loovutamiseks Nõukogude Liidule. ... Eesti, Läti ja Leedu jälgivad rahutult Nõukogude Liidu alustatud sõda Soome vastu. Nad aimavad oma saatust ja teavad, et kui Soome langeb, on ka nende iseseisvusel lõpp. Nõukogude Liidu kinnitused ja kokkulepped on vaid paberitükki väärt, nagu Soome juhtum näitab. ... Nüüd on ka Eestil, Lätil ja Leedul aeg üle vaadata oma seisukohad nende aladele tunginud Nõukogude imperialismi suhtes. Veel ei ole Nõukogude Liidu sõjalised tugipunktid nende maade rannikutel valmis. Üheaegne sõjategevus nende vastu viiks kindlasti venelaste väljaajamiseni Eestist, Lätist ja Leedust. Punaarmee valmisolek on paari päeva jooksul peetud lahingutes Soome piiridel osutunud suhteliselt liialdatuks. ... Eeldused edukaks võitluseks on seega olemas. ... Eestlased! 20 aastat tagasi tulid Soome vabatahtlikud teie maad bolševikest vabastama. Nüüd on teil võimalus teha vastuteene astudes meie kõrvale tõrjuma kogu maailma ähvardavat punast hädaohtu!“
Kuigi baaside loovutamine oli tavalisi eestlasi nördima pannud, ei teadnud Soome propagandistid Eesti tegelike juhtide, president Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri poliitilisest kannapöördest, kirjutab Vihonen oma raamatus. Päts ja Laidoner uskusid nimelt naiivselt, et Eesti on tänu baaside lepingule Nõukogude Liidu võrdväärne partner ja liitlane. Selle usu alusel võttis Eesti Soome suhtes omaks pea negatiivse erapooletu suhtumise. Eesti suhtumine sai soomlastele selgeks juba 1939. aasta jõuludeks.
Parikka väljendas oma nördimust 1939. aasta 25. detsembril järgnevalt:
„... Kogu maailmast on saabunud kaastundeavaldusi meie kaugele maale. ... Aga on ka selliseid, kellelt oleme asjata oodanud sõpruse ja kaastunde väljendusi. On naabreid, kes vaikivad täielikult, kuigi meie suhted nendega on olnud lähedasemad kui ühegi teise rahvaga. ... Meie ebavõrdses võitluses toore vaenlase vastu läheb tarvis kogu selle soo jõudu ja abi. Me oleme oodanud, et Soome lahe lõunapoolelt näidataks meie vastu üles vähemalt kaastunnet, aga oleme kuulnud vaid kuivi ja ametlikke teateid. Kas mina olen oma venna kaitsja? ... Kas Eesti peab tõesti puhta südametunnistusega 1939. aasta jõule?“
Tavalised eestlased ei jaganud oma juhtide külmal poliitilisel hinnangul põhinevat suhtumist, kirjutab Vihonen. Soome raadiosaateid kuulati ja sealsed propagandistid hakkasid alates 1940. aasta jaanuarist saama sadu kirju ja postkaarte, milles eestlased väljendasid soomlastele kaastunnet. Ehk kõige konkreetsemalt väljendas seda kaastunnet eesti tudeng Toomas Hellat, kes saabus 1940. aasta 31. jaanuaril vabatahtlikuna Soome kaitseväe peastaabi propagandaosakonna 2. büroosse kaasa aitama kodumaale suunatud saadete koostamisel. Ta vaatas üle saadete keelelise poole ja oli aeg-ajalt ka ise diktor.
Eestlased saatsid kirju ka otse Soome rahvusringhäälingusse Yleisradiosse. Yleisradio juhtkonnale adresseeritud kirjas 1940. aasta 7. veebruarist soovib tallinlane E. Heimaa „ulja vennasrahva sõjajõududele jõudu ja edu idabarbarite vastu“. Ta jätkab: „Me teame, Soome võitlus on meie võitlus, kui Soome langeb barbarite võimu alla, on ka Balti riikide iseseisvus kadunud ja algavad tapatalgud.“ Heimaa nendib oma kirjas tõsiasja, mis oli osaliselt ka Pätsi ja Laidoneri kannapöörde põhjus: „Eesti sakslased on alati meid vihanud ja me oleksime üsna tänulikud, kui Saksamaa juht selle rahvaosa ära korjaks.“ Heimaa avaldab lisaks arvamust, et „selle sõja lõpptulemuseks peab olema Soome, Eesti, Ingerimaa ja Karjala uniooni ülesehitamine, nii oleme tulevikus ida vastu kaitstud“. Kirja lõpus teatab Heimaa, et Eestis on Vene vägede hulgas ette tulnud tulistamisjuhtumeid ehk on likvideeritud niinimetatud kontrrevolutsionääre. Heimaa lisab veel, et Tallinna sadamas olevad Vene sõjalaevad segavad Soome raadiosaateid. Ta soovib lõpetuseks, et „need hävitataks õhust, kui Soome õhujõududele selleks sobiv võimalus avaneb, sest Tallinna sadam ei ole nende baas“. Heimaa teatab veel, et „minu kiri on salajane, aga samas mitte anonüümne, ja ma loodan, et see pärast läbi lugemist hävitatakse“. Yleisradiost anti kiri üle Soome riiginõukogu (valitsuse) teavituskeskusele, mis ilmselt kasutas seda ära oma raadio- ja ajalehepropagandas.
Kuigi Eesti ja Soome suhted paistsid avalikus raadiopropagandas jääkülmad, tegid kahe riigi luureorganid samal ajal äärmiselt salajast koostööd. See toimus Soome lahe põhja lastud merekaabli abil, kirjutab Vihonen. Eesti ja Soome kaitsevägede peastaapide vahel oli juba 1930. aastal loodud ühendus, mille abil oli eesmärk vahetada Nõukogude Liitu puudutavaid luureandmeid. Talvesõja ajal oli Soome peastaabi raadioluure eest vastutanud major Reino Hallamaa igapäevaselt kontaktis Eesti ametivenna kapten Andres Kalmusega. Nad olid vanad tuttavad, sest Hallamaa oli 1920. aastatel Kalmuse isiklikult raadioluure saladustesse pühendanud. Kalmuse juhitud Eesti peastaabi raadioluure püüdis Talvesõja ajal kinni Nõukogude Liidu maa-, mere- ja õhuväe üksuste ning nende juhtorganite šifreeritud raadiosõnumeid. Eestlased suutsid avada sõnumid, mis sisaldasid andmeid väeosade suuruse, paiknemise, kaotuste, tulevaste operatsiooniplaanide ja palju muu kohta, mida aktiivse sõjategevusega seoses vajati. Andres Kalmus ja tema raadioluuregrupp andis oma avatud sõnumid merekaablit mööda edasi Soome peastaabi luureosakonnale sama Siemensi aparaadi abil, mille soomlased olid neile 1930. aastal kinkinud. Koostöö tulemusel olid soomlased tulevaste rünnakute kohta kohati sama hästi informeeritud kui asjasse puutuva punarmee rügemendi ülem. Kui venelased oleksid jõudnud Kalmuse grupi tegevuse jälile, oleksid sellel olnud tõsised tagajärjed. Tegelikkuses oli risk Vihoneni sõnul siiski üsna väike, sest kaabel oli väliste pealtkuulamiskatsete eest hästi kaitstud. Lisaks sellele paistsid Eesti ja Soome vahelised suhted avaliku raadiopropaganda valguses nii halvad, et vaevalt oskas Nõukogude Liit uskuda isegi riikidevahelise luurekoostöö võimalikkusesse. Kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aasta juulis okupeeris, põgenes Andres Kalmus Soome ja astus sealse peastaabi raadioluure teenistusse.
Eestikeelsed raadiosaated lõpetati pärast vaherahu sõlmimist Soome ja Nõukogude Liidu vahel 1940. aasta aprilli alguses ja nii äkiliselt, et nende eest vastutanud Eino Parikka ei jõudnud oma kuulajatega isegi hüvasti jätta. Jätkusõja ajal alustati eestikeelsete saadetega uuesti.
Vaherahu ajal anti Eesti ja teiste Balti riikide liitmisest Nõukogude Liiduga Soome uudistes loomulikult teada, aga seda ei kommenteeritud laiemalt. Kaudselt näidati saadetes siiski üles mingit sümpaatiat Eesti vastu, rääkides tema ajaloo rasketest aegadest ja saavutustest kultuuri alal.
