Sõjatorupilli saamislugu: nüüd, kui Eesti torupill on astunud riigikaitseteenistusse

 (11)
Võidupüha paraad Võrus 23.06.2016
Võidupüha paraad Võrus 23.06.2016Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Tänavusuvisel võidupäeva paraadil Võrus üllatas Kaitseliit pealtvaatajaid uute torudega. Paraadi kõrghetkel, mil president lähetab maakondadesse võidutuld, saatsid malevate tuletoojateks valitud kodutütarde ja noorte kotkaste kolonni sissetulemist ja tõrvikutega väljamarssimist Kaitseliidu Sakala maleva torupillimängijad. Paraadipublik sai esmakordselt näha ja kuulda spetsiaalselt välioludes kasutamiseks loodud Eesti sõjatorupillide etteastet.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Kaitseliidu Sakala maleva liige, Viljandi pärimusmuusikakeskuse asutaja ja kauane juht, praegune Viljandi linnapea Ando Kiviberg räägib Eesti sõjatorupilli saamisloo.

Lennart Meri teab, kuidas peab olema

Eesti sõjatorupilli idee algatajaks saab pidada kadunud president Lennart Merit, kui ta 2001. aastal külastas pärimusmuusikafestivali Viljandis. Külaskäik oli muljeterohke, esinemas olid teiste seas ka torupillimängijad ning lahkumisvestluses küsis president Meri Ando Kivibergilt, kelle õpitud erialaks on rahvalikud puhkpillid ja kes samuti torupillil esines, miks ei võiks ka meie kaitseväel olla torupilliüksus. Ando Kivibergil tuli siis selgitada, et traditsiooniline Eesti torupill on rohkem selline pidupill, paras simmanil ja kusagil rehe all mängida. Tema ilmastikukindlus ja kõlatugevus ei võimalda kasutamist muljetavaldava tseremooniapillina välitingimustes. Puupuhkpillina reageerib torupill küllalt kapriisselt õhurõhu muutustele ja temperatuuri kõikumistele, mis tähendab, et pille on väga raske häälestada ja saavutada häälestuse püsivust. Tollane pilliehituse tase ei võimaldanud teha pilli, mis püsinuks välitingimustes pikalt hääles ja kõlanuks piisavalt kaugele.

Seotud lood:

Kuid sellega Eesti presidentide mõju sõjatorupilli saamiseloos ei lõppenud. Läks aega mööda ja 2010. aastal kutsus president Toomas Hendrik Ilves oma Ärma tallu Viljandimaa muusikuid, nende seas ka Ando Kivibergi. Taas tuli president pärast meeleolukat torupillimängu küsima, miks meil ei ole oma sõjatorupilliüksust. Ja siis Kiviberg lubaski, et hakkame tegema. Nüüd oli olemas noor ja agar torupillimeister Andres Taul, kes oma isalt Ants Taulilt oli kõik vajalikud oskused selgeks õppinud ning asunud Eesti torupilli arendamist vedama. Lisaks oli peale kasvanud terve hulk professionaalseid torupillimängijaid, kes oskasid meistri käest nõuda ja selgitada, millistele nõudmistele pidi uus torupill vastama, ning see omakorda pani meistri pingutama. Oli tekkinud loomulik loomiskeskkond, et uus pill saaks sündida.

Kui sai selgeks, et tegijate taha pillitegu pidama ei jää, läks Ando Kiviberg ideed ka kaitseministeeriumi tutvustama. Toonane ministeeriumi kantsler Riho Terras ja kaitseminister Jaak Aaviksoo lubasid igakülgset tuge, aga nähes ka võimalikke riske, palusid, et sellest ei räägitaks enne, kui on selge, et asjast ka asja saab.

Üks põline pill

Ando Kivibergi sõnul on torupill nii Euroopas kui ka Aasias küllalt tuntud pill ning selle erimeid võib olla enam kui tosin. Millalgi määratlematul ajal on see juba iidsetes Babüloonia ürikutes ja vanas testamendiski mainitud pill Aasiast meile jõudnud. Kusjuures Eestis torupillina tuntud n-ö Ida- või Põhja-Euroopa torupilli ja näiteks Šotimaal kuulsaks mängitud keldi torupilli erinevus on niivõrd suur, et ilmselgelt on nad siia jõudnud väga erinevaid teid pidi.

Loe veel

Peamine erinevus Ida- ja Põhja-Euroopa torupilli ning keldi torupilli vahel on kõla tekitamise viisis. Kõla tekitajaks on pillil umbes väikese sõrme suurune detail – piuk. Selle peale käib keel, mis vibreerib õhu survel. Eesti pilli kõlatekitamise põhimõte sarnaneb klarneti omaga. Kõla tekitamiseks on üks keel ja see vibreerib. Keldi pillil on oboe omaga sarnane kõlatekitaja. Seal on kaks kokkupressitud keelt, mis vibreerivad teineteise suhtes. Tänu sellele on Šoti pilli füüsiliselt tunduvalt raskem mängida, aga ta on ka valjem.

Torupill on paljude rahvaste juures tuntud. Rootsi torupillitraditsioon on sajandeid pikk. Torupilli on mänginud ka soomlased, seda tunnistavad maalingud Soome kirikutes, kuid traditsioon on paraku hääbunud. Sama on lugu ka Norras, kus viimasel kümnendil püütakse seda taaselustada. Esimese hooga võib torupillimaadena loetleda veel Saksamaad, Madalmaid, Tšehhit, Ungarit, Bulgaariat jne. Eestis nimetab Ando Kiviberg torupilli sõjaväelisele tseremooniale tulekut üheks osaks laiemast protsessist, mille eesmärk on propageerida torupilli taasavastamist ja ergutada just meeste huvi torupillimängu vastu.

Moodsad materjalid appi

Seda, kas eesti torupilli ka muistse vabaduse ajal sõjaväljal võitlejate südikuse ergutajana kasutati, võib praegu vaid oletada eri kroonikate vihjete põhjal. Kindlasti oli torupill Eestis peopillina kasutusel juba XV–XVI sajandil. Šoti torupill aga ongi juba sajandeid tagasi ehitatud eri ilmastikutingimusi taluva sõjapillina ning sellega saadetakse sõjaväelisi tseremooniaid Briti rahvaste ühenduse maade sõjavägedes üle maailma tänapäevalgi. Nüüd saame tema kõrvale seada ka spetsiaalselt kaitseväe tseremoniaalseks otstarbeks loodud Eesti sõjatorupilli.

Välitseremooniale kõlbulik Eesti sõjatorupill sai võimalikuks tänu sellele, et pillikeel on tehtud tugevast süsinikust. Süsinikkeeled pole niiskuse, õhurõhu ja temperatuuri kõikumistele nii tundlikud. Teiseks teeb pilli militaarkõrgtehnoloogiliseks nahast ümbrise sees olev Goretex-materjalist kott, mis hoiab niiskusrežiimi ja laseb pillil hingata. See, kuidas pillid välitseremooniale sobilikult võimsamat kõla tekitama on pandud, jääb meistri ametisaladuseks.

Ando Kiviberg toob võrdluseks oma isikliku torupilli, mille kõla on samuti keskmisest valjem. Mida suurem kõlajõud, seda suuremat jõudu nõuab pilli mängimine. Nii mõnigi, kes tema pilliga on mänginud, ütleb, et pärast viit minutit mängimist käib pea ringi. Kui aga oma pilliga harjunud Ando Kiviberg võttis esmakordselt proovida kaitseväe sõjatorupilli, siis pidi tema omakorda tunnistama, et kui viis minutit sai mängitud, hakkas pilt eest ära minema. Surve, mida huulikuga tuleb torupillikoti sees hoida, on tavapilli omast suurem, see koormab nii rindkeret ja biitsepsit kui ka suu-, suulae- ja kõiki näolihaseid ning on vaja iga päev treenimist, et selle rõhuga harjuda.

Vikipeedia:
Torupill koosneb nahksest tuulekotist, õhupuhumistorust, meloodia mängimiseks vajalikust tavaliselt kuueavalisest sõrmilisest ning ühest kuni kolmest bassitorust ehk burdoonist. Õhuvool suunatakse tuulekotti puust putke (napa) kaudu. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist „piuk“. Burdoonid on samuti varustatud roopillipiukudega.

Et selline pill sünniks, tuli see kõigepealt välja töötada. Enne meistri juurde minekut koostati lähteülesanne, mille tegemisest võtsid osa Eesti tuntumad torupillimängijad Cätlin Mägi, Juhan Suits ja Sandra Sillamaa. Siis sõlmis pärimusmuusika keskus Andres Tauliga lepingu prototüübi väljatöötamiseks ja töö hakkas pihta. See oli päris pikk protseduur. Näidispill valmis, algasid mudeli katsetused. Juhan Suits võttis pilli pooleteiseks kuuks koju väntsutada, käis temaga lumehanges ja porimülkas ning laskis vihma käes liguneda. Pill õigustas ennast, püsis hääles ja kõlas hästi. Ja 2015. aasta kevadel näidati kaitseväe juhatajale, et nüüd on prototüüp valmis ja üle ei jää muud, kui pille juurde tellida ja mehed välja õpetada.

Kaitsevägi tellis Andres Taulilt kaks esirivi- ja kaks tagarivipilli. Erinevuseks on see, et tagumise rivi pillil toetub bassitoru ehk burdoon mängija õlale ja esimese rea pillil on klassikaline Eesti torupilli ehitus, kus burdoonid väljuvad õhukotist alt, suunaga mängija paremale puusale.

Eesti sõjatorupilli väline kujundus on kargelt põhjamaine ja kaitseväe välivormiga kokku sobituv, ei mingeid kuldseid tutte ja roosasid linte. Õhukoti ümbris ja torud on mustad, pilli hoiab mängija kaelas ning burdoone õiges asendis naturaalvärvides rahvusliku mustriga punutud rihm.

Kaitseliidu Sakala maleva torupilliüksus

Ando Kivibergi sõnul annab torupill sõjaväelistele tseremooniatele sümpaatse helivärvingu. Võidupäeva paraadil mängitud lood olidki kohandatud just selle pilli jaoks ja selle tseremooniale. Ta tunnistab, et sissemarssimise loo „Marss Anna Mariale“ oli ta kirjutanud kunagi oma vanemale tütrele selle sünni puhul, aga noorusliku ja piduliku marsina sobis see kodutütarde ja noorte kotkaste sissemarsiks hästi. Väljamarsiks sai aga vana Kuusalu torupilliviis „Sabatants“, mis marsiks kohandatuna koos 4/4 taktis trummibiidiga muutus „Sabamarsiks“.

Märk on maha pandud. Eesmärk oli näidata emotsionaalselt laetud õhkkonnas uut pilli, anda eeskuju tulevastele sõjatorupillimängijatele, tõestada, et selline pillirakendus on võimalik ja lisada tuletoomise tseremooniale pidulikkust.

Ando Kiviberg on kindel, et esimene tseremoonia ja kaks esimest selgeksõpitud lugu ei jää torupilliüksusele viimasteks. Ta kutsub kõiki, kes selle mehise kõlaga pilli mängu vastu huvi tunnevad, endast märku andma ja kaasa lööma. Eesmärk on üksust tulevikus kasvatada kas või 12 torupillimängija ja nelja trummarini.

Esialgu ollakse üksuses viiekesi ja kõik on pillimehed on seotud Viljandiga. Praegu muusikaakadeemias õppiv Lauri Kadalipp on Viljandist pärit ja ka mitu tema venda on muusikud. Kulno Malva on küll pärit Ida-Virumaalt, aga tegutseb akordionistina ja sooloartistina Viljandis. Ta on olnud akordionist mitmes ansamblis, nende seas näiteks Svjata Vatras. Järgmine viljandlane Peedu Põld on õppinud saksofonimängija, kes igapäevast leiba teenib pärimusmuusikakeskuse haldusjuhina. Lisaks ilmestas torupillimängu oma trummiga Svjata Vatra trummar Martin Aulis. Ning loomulikult oli rivis õppinud torupillimängija Ando Kiviberg.

Võidupäeva paraadile tuldi välja Kaitseliidu Sakala maleva kaudu. Kõik teised peale kaitseliitlase Ando Kivibergi on Sakala maleva toetajaliikmed, kelle toetus Kaitseliidule seisnebki selles, et nad tulevad tseremooniatele mängima. Enne paraadi tehti lisaks lugude õppimisele ka kõvasti rividrilli: kõik liikumise alustamised, seismajäämised, sammu astumised ja pöörded õpiti selgeks. Välja töötati isegi pilliga valvel ja vabalt seismise asendid. Et torupilliüksusel pole veel omi sümboleid, laenati paraadiks kaitseväe orkestri embleemidega baretid, sest torupilliga sobivad baretid lihtsalt paremini.

Nüüd on ennast näidatud ning aeg on edasi liikuda. Septembris arutatakse läbi koostöövõimalused kaitseväe orkestriga. Torupilliga saab ju ka koos kaitseväe orkestriga näiteks tattoo’l kaasa liikuda. Trummid ja torupillid koos orkestriga – arenguruumi paistab palju.

Kindlasti räägitakse seal ka läbi, kuidas ajateenistusse tulnud noored muusikud võiksid teenimise ajal kaitseväe orkestris sõjatorupilli mängides riviliikumises osaleda. Et aina lähemale jõuab Eesti riigi sajas sünnipäev, ollakse Kivibergi sõnul valmis kaasa tegema erinevatel kaitseväelistel tseremooniatel, mida lähematel aastate on rohkesti tulemas. Ning vajadusele vastavalt ka mängitavaid lugusid juurde õppima.

Eesti sõjatorupill puudutas võidupüha paraadil osalenute südant ja tõstis publiku meeleolu. Pärast käisid paljud õlale patsutamas ja ühispilti tegemas. Ando Kivibergile tundus, et neil õnnestus inimestele rõõmu valmistada. Tema meelest võiksidki edaspidi jääda tuld laiali kandma tublimad kodutütred ja noored kotkad. See on võimas viis oma järelkasvu innustada. Noored tõrvikutega võidupäeva paraadi kõrghetkel uhkes rollis Eesti maakondadele tuld toomas – see annab teistelegi innustust ja eeskuju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare