SÕDURI ÜLEVAADE: Ukraina konflikt praktikas - positsioonisõda sektoris M

 (40)
SÕDURI ÜLEVAADE: Ukraina konflikt praktikas - positsioonisõda sektoris M
Ukraina sõdurid Mariupoli all. AFP / Scanpix

Relvakonfliktis Ida-Ukrainas kestab pärast Ilovaiski lahingut 2014. a septembris ja Debaltseve lahingut 2015. a veebruaris positsioonisõda ja selline olukord jätkub terrorivastase operatsiooni ehk ATO kõikides lõikudes siiani. Artikkel tutvustab, millist taktikat kasutavad Ukrainas sõdivad osapooled positsioonisõjas ATO Mariupoli sektoris. Artikkel põhineb isiklikul vaatlusel 2015. a oktoobris ja 2016. a märtsis.

Ilmus ajakirjas Sõdur 3/2016

Sektor M ehk Sektor Mariupol on Ukraina ATO territoriaalne ja operatiiv-taktikaline koondis, mis koosneb juhtimisstaabist ja talle allutatud väeüksustest ning hõlmab piirkonda Mariupoli linna ümber alates Aasovi merest Širokinost läbi Novoazovske, Pervomaiske, Volodarske ja Telmanove rajooni kuni maanteeni H15 Zaporižžja–Donetsk. Sektor M-i peamine ülesanne on Mariupoli linna kaitsmine ja see on jagatud omakorda kaheks suunaks: Širokino (Mariupol–Novoazovsk) ja Volnovahha (Mariupol–Donetsk).

Sektori kaitse koosneb kolmest kaitseliinist, mis on osaks nn Porošenko liinist. Kaitsevööndite vahele on paigutatud valvepostid, mis kontrollivad kogu liiklust. Širokinos ja Lebedinskes on kaitses 36. merejalaväe üksik-brigaadi üksused – 501. merejalaväepataljon ja dessandiründepataljon. Pavlopil–Granitne–Volnovaha liinil on kaitses 72. mehhaniseeritud brigaad. Rasketehnika ja -relvastus on rindejoonelt ära viidud ja paikneb Mariupolis, Volnovahas ja Andriivkas. Ukrainlased roteeruvad üldjuhul kord poole aasta jooksul. Uute üksuste roteerumisel jäävad lahingukogemused tihti üle andmata, mistõttu kannavad värsked üksused vastase tavategevuste tõttu esialgu suuremaid kaotusi.

Seotud lood:

Mariupol

Mariupol on strateegiliselt tähtis meresadam Aasovi mere ääres, rasketööstuse keskus ja kommunikatsioonisõlm. Linnas on kaks suurt töötavat metallurgiatehast ja hulk muid tööstuslikke objekte ja vabrikuid. Mariupoli 480 000 elanikust suurema osa moodustavad tehasetöölised ja elanikest üle 44% on venelased. Viimase kahe aasta jooksul on linnast sõjategevuse tõttu mitteametlikel andmetel põgenenud üle 100 000 inimese. Linnas on säilinud separatistlikud meeleolud, separatistide toetajaid võib olla 25–30%. Enamik linnaelanikest on sõjavastaselt meelestatud ja Ukraina armee suhtes vaenulikud. Samas on suurenenud Ukraina patriootide arv. Linnas ei ole välja kuulutatud komandanditundi ja kuigi sõjaväepatrulle on näha, on julgeolekukontroll nõrk.

Mariupolist 25–50 km kaugusel oleva rindejoone ja halli tsooni asulad on praktiliselt inimtühjad, väljaarvatud üksikud vanad inimesed. Peamine lahingupaik Širokino jäi inimtühjaks juba 1,5 aastat tagasi. Sõdurid rüüstasid järelevalveta jäänud majad ja suvilad. Viimasel ajal tsiviilelanikega lahingutsoonis ehk umbes 5 km raadiuses rindejoonest enam ei arvestata. Halli tsooni ilmuvaid tsiviilelanikke võidakse võrdsustada vastasega ja võtta sihikule.

Jaanuarikuine seis Ukraina sõjas. Sinised kohad Ukraina, punased Venemaa kontrolli all. Wikimedia commons

Esimese ja teise kaitsevööndi vahele jääval alal elavad inimesed kannatavad toidupuudust. Volnovahas ja Gnutoves on läbipääsupunktid rindejoont ületavatele tsiviilelanikele. Ametliku kontrolli läbimine on fiktiivse iseloomuga ja mõlemalt poolt ülimalt korruptiivne protseduur, mistõttu ületavad tsiviilelanikud rindejoont avamaastikul üle põldude.

2014. aasta märtsis-juunis toimusid Mariupolis massilised meeleavaldused ja kokkupõrked separatistide ja valitsusvägede vahel. Aprillis vallutasid näomaskides separatistid linnavolikogu ja ründasid linnas paiknenud Ukraina väeosa. Erinevalt Krimmist ei loovutanud sõdurid relvi ja avasid ründajate pihta tule. 3.–10. maini toimusid linnas relvastatud kokkupõrked separatistide ja Rahvuskaardi vahel, mille käigus mõlemad pooled kandsid kaotusi. Ukraina vabatahtlik pataljon Azov puhastas operatsiooni käigus 13. juuniks Mariupoli separatistlikest relvaformeeringutest.

Loe veel

Järgnevalt puudutas lahingutegevus Mariupoli pärast Ilovaiski lahingut 2014. a septembris, mil separatistid koos Vene armee üksustega vallutasid Novoazovski ja jõudsid linnast 25 km kaugusele. Pärast seda jäi rinne püsima väikse suvitusasula Širokino juures. Kuigi Širokino oli kuulutatud Minski kokkulepete põhjal neutraalseks alaks ehk nn halliks tsooniks, jätkusid lahingud asula pärast. Širokino käis käest kätte, kuni võeti 2016. a veebruaris Ukraina sõjaväelaste kontrolli alla.

Širokino kujutab endast ühe- kuni kolmekordsete hoonetega suvilate massiivi. Orienteerumine sellises aedlinnas oli üsna keeruline, allüksuste juhtimine raskendatud ja lahingutegevus toimus peamiselt jaosuuruste üksustena. Asula ründamisel sisenesid ukrainlased piki mererannikut ja mööda Nõukogude (Radjanska) peatänavat.

Operatsiooniala alates Aasovi merest kuni Pavlopoli veehoidlani on valdavalt lage, kohati kaetud kõrge võsaga, tõustes Novoazovski suunal. Piirkond pakub häid võimalusi vaatluseks ja suurte soomusüksustega manööverdamiseks. Kalmiuse jõe idakaldal kaitsesse asunud separatistide relvaformeeringud asusid pisut soodsates tingimustes, kuna idapoolne kallas on kõrgem.

Separatistide tegevus ja positsioonid

Praegu kulgevad separatistide positsioonid Aasovi mere rannikust üle maantee E58 Mariupol–Novoazovsk Sahanka suunas, Leninskoje – Dzeržinske-Kominternove joonel. Sellest edasi asetsevad vastase positsioonid Põštševiki asulas ning suunduvad põhja mööda Pavlopoli veehoidla ja Kalmiuse jõe joont kuni Granitne külani, mille idaserv on ukrainlaste käes. Vastane on üles ehitanud sügava kaitse kahes ešelonis, mis on seotud kindla tulesüsteemiga.

Separatistid reorganiseerisid 2016. a veebruaris üksused, viisid oma jõud välja Širokinost ja koondusid Kominternovesse, mida loetakse võtmepunktiks võimaliku pealetungi jätkamiseks Mariupoli peale. Positsioonide eelserv on tugevalt kindlustatud täisprofiili kaevikute ja jooksukraavidega. Peamised positsioonid asuvad kõrgendikel või eespool nimetatud asulates, kus positsioonid on seotud hoonete ja ehitistega nii, et iga küla kujutab endast jalaväerühma kaitse tugipunkti. Vastase tulejuhid paiknevad kõrgehitistes ja piirkonnas töötavad aktiivselt mõlemalt poolt snaiprid.

Dzeržinskes on märgatud vähemalt kahe liikursuurtüki 2S1 Gvozdika maskeeritud positsioone, Sahankast lõunas asub üksiku tankiga kaevik. Kalmiuse jõe joonel kuni Granitnojeni töötab püsipositsioonide kindlustamisel pioneeride rasketehnika. Kominternove-Dzeržinski-Sahanka joonel on loodud kõrge taimestiku varjus püsikindlustustest 500 m eespool käsitsi liivakottidest vaatluspunktid. Sahankas töötab 82 mm miinipildujarühm, mis hoiab tule all ukrainlaste eelposte Širokino idaservas E58 maantee ääres. Lisaks sellele võtab ukrainlaste eelposte regulaarselt tule alla 1,5 km distantsilt asuv vastase üksik BMP, mis liigub separatistide põhipositsioonide taga maantee ääres. Sahankast kuni Granitneni tulistab vastane regulaarselt automaatgranaadiheitjatest AGS, 82 mm ja 120 mm miinipildujatest.

M-sektoris tegutsevate separatistide relvaformeeringute koosseisus on palju palgasõdureid Venemaalt ja SRÜ riikidest. Märgata võis kadõrovlaste ja teiste põhjakaukaaslaste, eriti Põhja-Osseetiast pärit võitlusgruppe. Separatistide toetuseks paiknevad Novoazovskis ja selle lähistel Venemaa Mustamere laevastiku 810. merejalaväe üksik-brigaadi 9. üksik ründe-motolaskurpolgu üksused1 ehk nn 810. pataljoni-taktikaline grupp ja 127. pataljoni taktikaline grupp. Vene sõjaväelased osalevad sõjategevuses separatistide katte all väikeste gruppidena. Lisaks tegutsevad piirkonnas Vene armee taktikaline luure ja autonoomselt ka GRU luure-diversioonigrupid, kellele on nende tegevuses antud vabad käed.

Luure-diversioonigruppide tegevus

Alates 2014. aasta sügisest toimub M-sektoris positsioonisõda, kus piiratud iseloomuga operatsioonide käigus püütakse oma kontrolli alla saada hallis tsoonis asuvaid külasid. Seda nimetatakse kohalikus militaarslängis vastase väljasurumiseks (выдавливание). Kaks-kolm korda nädalas, mõnikord tihedamini, avatakse üksteise pihta tuli. Üldjuhul alustatakse tulistamist käsitulirelvadest ja seejärel minnakse üle raskematele relvadele. Mõlemal poolel domineerivad lahingutegevuses luure-diversioonigrupid (диверсионно-разведывательные группы, ДРГ, edaspidi DRG).

Širokino suunal ukrainlaste opereeriv 131. üksik-luurepataljon kasutab DRG sellist struktuuri, kus igas DRG-s moodustatakse kaks gruppi – tule- ja manöövrigrupp. Mõlemad grupid koosnevad kuuest võitlejast ehk kolmest lahingupaarist. Tulegrupis on grupiülem ja snaiper või täpsuslaskur SVD-ga, KP-paar ja TT-paar, kellel on kasutada RPG-7. Manöövrigrupis on DRG ülem ja temaga paaris RPK kuulipildur kergekuulipildujaga, kaardiga teejuhi paaris on lisaks pioneer või sapöör, sanitariga paaris laskur GP-25-ga.

DRG võitlejate varustus on väga heal tasemel. Kasutusel on soojuskaamerad, millest levinumad on Pulsar ja Flir, ja punatäppsihikud, seda ka vastasel. DRG ei kasuta mobiiltelefone, tahvelarvuteid, GPS-e ega muid võrguga ühendatud IT-seadmeid. Vastane avastab sellised seadmed oma raadioelektrooniliste võitlusvahenditega, sest ukrainlaste vastu kasutatakse ülivõimsat REB-kompleksi Krasuhha (комплекс РЭБ Красуха), mille tegevusraadius võib ulatuda kuni 300 kilomeetrini. Sellepärast on maastikul orienteerumiseks 1 : 250 000 mõõtkavas Ukraina sõjaväekaart. Lahingukäsu andmisel kasutatakse mehitamata õhusõidukilt (UA) tehtud aerofotot. Üldjuhul uurib DRG teejuht marsruuti objektini nii täpselt, et tunneb seda maastikul perfektselt.

DRG ülesanne positsioonisõja tulemustel M-sektoris on tavaliselt vastase väikeste gruppide hävitamine, vastase tegevuse häirimine, vangide või trofeede võtmine. Ülesanne püstitatakse kogu grupile, uuritakse liikumise marsruuti ja liikumisest tehakse skeemid.

DRG liigub ülesande täitmisele eetrivaikuses, edasiliikumiseks kasutatakse maastiku eripära, reljeefi ja võsa. Kasutatakse tsiviilriietust või separatistide eraldusmärke. Sõbraliku tule vältimiseks kasutatakse kollaseid käesidemeid.

DRG grupid sisenevad vastase territooriumile kuni 15 km sügavusele. Liigutakse malelauaformeeringus, laskesektorid on ära jagatud. DRG liigub gruppide kaupa, kõige ees manöövrigrupp, taga tulegrupp. Eeljulgestuses liigub pioneer ja tema järel teejuht, kellele silmside kaugusel järgneb DRG-i ülem ja kergekuulipildur, siis sanitar ja laskur relvarauaaluse granaadiheitjaga. Nendest omakorda silmside kaugusel liigub tulegrupp järgmises järjestuses: grupi komandör, KP-paar, TT-paar ja viimasena täpsuslaskur.

Suuri probleeme tekitab M-sektori valdavalt lage maastik, mistõttu DRG liigub maastiku eripära arvestades mööda nõgusid ja kraave. Varitsusi eelistatakse läbi viia maanteeäärses võsas, asustatud punktides või kõrges rohus vastase patrullide ja DRG-ide oletatava liikumise radadel. Järgmine probleem on vastase mehitamata õhusõidukid, millele on paigaldatud soojuskaamerad. Nende vastu loovad ukrainlaste DRG-id varitsuse pettepositsioone, milles kasutatakse sooja veega täidetud kummikotte.

2014. a märtsis sooritas 1. kaardiväe tankibrigaad SMS-idega psühholoogilise operatsiooni ja side mahasurumise Krasuhha abil. Vastase DRG-ide tegevus on standardne, taktikaprotseduurid üritatakse maksimaalselt lihtsustada, tegevused on tihti korduvad, šabloonsed, pole loovad, kuid on läbi viidud väga professionaalselt.

DRG kasutab kahte tüüpi varitsust: lineaarset ja V-kujulist. Lineaarne on ette kavatsetud, tulealustusjoon 50 m kaugusel, tule alustamine raadiojaama tangendi vajutusel või suundmiini plahvatusel. Tulegrupp paikneb varitsuse keskel, manöövrigrupp vastutab tiibade julgestamisest ja tulelöögi järgselt vastase läbiotsimise eest. Võitlejad asuvad positsioonidel silmside kaugusel. Pärast ülesande täitmist koguneb grupp umbes 100 m kaugusel määratud kogunemiskohas, võtab sealt seljakotid ja liigub edasi. Kui varitsust avastati ennetähtaegselt vastase või kohalike poolt, vahetab DRG viivitamatult positsioone. Tavaliselt ollakse positsioonidel 2-3 tundi, kuid mitte kunagi kauem kui 12 tundi. Et mitte reeta oma asukohta, eelistatakse positsioonidel mitte ööbida.

V-kujulist varitsust kasutavad ukrainlaste DRG-d vaenlasega ootamatu kohtumise puhul. DRG liikumise järjekord on täpselt selline, mis võimaldab sisse võtta varitsuse positsioonid. Avastades ees vastase liikumise, rühmitub DRG käigult lahingupaaride kaupa positsioonidesse, moodustades seejuures frontaalselt kolonnis liikuvale vastasele omamoodi kumulatiivefekti meenutava tulelehtri.

Vastase pealetungitegevused

Vastaspool kasutab positsioonisõjas üldlahinguväe põhimõtteid vastavalt Venemaa Föderatsiooni laskurvägede lahingumäärustikule. Rünnakute ajal kasutatakse tulevalli – rünnakule eelneb suurtükiväe tuleettevalmistus 152 mm ja 122 mm suurtükkidest, sellele järgnevad 120 mm miinipildujad. Kui vastase jalaväeahelik on jõudnud ukrainlaste kaitsepositsioonidest 300–400 m kaugusele, hakkavad lähituletoetuseks tööle 82 mm miinipildujad ja automaatgranaadiheitjad AGS-17. Vastane eelistab liikuda BMP-de vahel ahelikus. Tugeva kaitsetule puhul liiguvad laskurid BMP-de rööbastes. Ahelikku katavad tankid, mis tegutsevad liikuvate tuletoetusmasinatena. Korraga kasutatakse harilikult kuni kolme tanki, mille tegevus on standardne.

Veel tähelepanekuid

Separatistide poolel tegutsevad snaipreid on kahte tüüpi. Täpsuslaskurid töötavad laskurite positsioonide taga ja on iseseisvad või kuulutakse iseseisvate liikuvate DRG-de koosseisu. Snaiprite teine kategooria on komplekteeritud eranditult professionaalidega, kes kasutavad Venemaa kõige uuemat ja kvaliteetsemat varustust relvastust, näiteks Kordi. Snaiprid vahetavad tihti nii positsioone kui ka kasutavad eri relvi põhimõttel üks lask ühest relvast ühel positsioonil. Snaiprituli põhjustab mõlemal poolel regulaarseid kaotuseid.

Kuigi suurem osa konfliktipiirkonnas kasutatavatest käsitulirelvadest on nõukogude päritolu kaliibriga 5,45 mm ja 7,62 mm, esineb siiski ka muu päritoluga relvi. Separatistid kasutavad vintpüsse Vintorez ja Val ning kuulipildujat Petšeneg. Ukrainlaste kasutuses võib kohata snaipripüssi Remington 700, Tšehhi automaati CZ 850, Jugoslaavia MG-53, Ukrainas toodetud koopiat Iisraeli Negevi kergekuulipildujast ja palju muud.

Järjest keerulisemaks muutub positsioonisõja ajal olukord miiniväljadega. Aina rohkem paigaldatakse uusi ilma kindla korrata miinivälju. Nii ukrainlastel ja kui ka nende vastasel on miiniväljapassid, kuid neid ei täida keegi. Enamasti on kasutusel nõukogude miinid, kõige levinumad on sektoris M nõukogude päritolu tankimiinid TM-62, jalaväe fugassmiinid PMN-2, jalaväe ringtoimelised kild-fugassmiinid POMZ-2M ja suundmiinid MON-50. Esineb ka käsigranaatidega kombineeritud ja demineerimisvastaselt paigaldatud tanki- ja jalaväemiine. Palju on kasutusel traatmiine, eriti aedlinnas ja teeäärses võsas. Miinide põhjustatud kaotused on tavalised.

Sektoris M viibivad endised Ukraina vabatahtlikud väeüksused, enamasti integreerituna Rahvuskaarti. Neist suurim on polk Azov, mis paikneb Berdjanskis, pataljon Donbass asub Melekines ja Vabatahtlik Ukraina korpus (DUK) Jurjivkas. Pataljon Donbass mehitab kontrollposte Volnovahha suunal, Azov ja DUK viivad läbi väljaõpet sõjaväe polügoonidel ja on valmis hoidma korda sektori tagalapiirkondades.

Kokkuvõte

Tänapäeva positsioonisõda Ida-Ukrainas on kurnamissõda, kus sõjalistest vahenditest olulisemad on poliitilised ja majanduslikud hoovad. Mõlema poole kaitse on keskendunud asulate kui tähtsamate kommunikatsioonisõlmede ümber. Kuigi pidev rindejoon puudub, vaadeldakse lahinguvälja ööpäev läbi. Suurtükiväe- ja miinipildujatule eesmärk on pigem vastase tegevust häirida. Rindejoone sektorid on sisse lastud, mistõttu mistahes aktiivsus eesliinil on eluohtlik, selles mängib suurt osa ka intensiivseks muutunud snaiprite ja täpsuslaskurite tegevus.

Põhiline võimalus vastase kohta infot hankida, vastast häirida ja hävitada on saanud kindla koosseisuga luure-diversioonigrupid, kes korraldavad varitsusi ja ootamatuid rünnakuid vastase tagalas. Pealetungitegevus positsioonisõjas on piiratud iseloomuga ja põhineb nn väljasurumistaktikal. Taktikalise tegevuse põhiliseks üksuseks sai muutuva struktuuriga nn pataljonisuurused taktikalised operatiivgrupid, milles võib ära tunda Tšetšeenia sõjakogemuse jooni.

Tänapäevases positsioonisõjas on oluliselt suurenenud kõrgtehnoloogiliste lahenduste osakaal: soojuskaamerate, punatäppsihikute, raadio- ja IT-luure, tahvelarvutite jne vahendite kasutamine. Eriti efektiivseks võib pidada mehitamata lennuvahendite ehk UA-de kasutamist. UA-d kannavad nüüd mitte ainult luure, vaid ka tulejuhtimise rolli. Lisaks kasutatakse Ukraina konflikti uute relvasüsteemide katsetamiseks.

Viide:
1 Россия маскирует подразделения морпехов на мариупольском направлении – разведка, TCH, 08.03.2016, http://ru.tsn.ua/ato/rossiya-maskiruet-podrazdeleniya-morpehov-na-mariupolskom-napravlenii-razvedka-592654.html (17.03.2016)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare