Pärast lüüasaamist Prantsuse-Preisi sõjas (1870-1871) asuti Prantsusmaal suure innuga uusi moodsaid relvi välja arendama. Üks sellest sõjast tehtud olulisemaid järeldusi oli tõsiasi, et jalaväelased vajasid lisaks vintpüssile suurema tulekiirusega relva, mida saaks vajaduse korral kiiresti edasi toimetada. Nii tellitigi mitmelt firmalt kuulipilduja, mis pidi olema piisavalt kerge, et kaks sõdurit seda transportida suudaksid, kirjutab Tarklade Klubi.

1910. aastal valmis Puteaux' arsenali relvainseneri kolonel Jacques Louis Henri Chauchat' (1863-1917) juhtimisel järjekordse, 8 mm kuulipilduja prototüüp, millele peagi lisandus väike katseseeria. Kuigi proovilaskmised kulgesid edukalt, Chauchat' leiutise relvastusse võtmisega esialgu ei kiirustatud. Esiteks peljati, et sakslased võivad vastuseks oma mudeli välja töötada ja selle näitajad oleksid kindlasti paremad. Teine põhjus oli veelgi kummalisem: Prantsuse kindralite arvates kahjustas sedasorti relvade olemasolu sõdurite võitlusvaimu, nii et nad oleksid pealetungimise asemel parema meelega oma kuulipilduja ümber kaitsesse jäänud.       

Pärast Esimese maailmasõja algust sai kiiresti selgeks, et tegelik olukord on sootuks teistsugune, ning Prantsuse armee ülemjuhataja kindral Joffre andis isiklikult käsu Chauchat' kuulipritsi seeriatootmiseks. Selle relva ametlikuks tähistuseks kujunes kergekuulipilduja C.S.R.G., 1915. aasta mudel. Tähed kujutasid endast kombinatsiooni Chauchat', tema peamise abilise ning uue relva peamise tootja, Pariisi eeslinnas asuva jalgrattatehase Clément-Gladiator ja viimase direktori nimedest. 
Tarkade Klubi värskes numbris:
* Laboris sünnib tehiselu

* 10 aastat inimese genoomijärjestust

* Kuidas matta tuumajäätmeid

* Muusikatalendist neuroteadlane Hendrik Luuk

* Tsepeliinide sünnilugu

* Maailma parim täpsusrelv
C.S.R.G. relvastusse võtmise ajaks olid kõik suuremad sõjatehased juba hõivatud ning kuna jalgrattameistritel vastavad kogemused puudusid, tuli kergekuulipilduja konstruktsiooni tublisti lihtsustada. Kvaliteetsest valtsterasest valmistati üksnes luku liikuvad detailid ja tagasilöögi amortisaator. Raud võeti üle 8 mm vintpüssilt, kuid seda ümbritsev mantel meenutas juba kangesti jalgratta toruraami. Raua jahutusribid olid valatud alumiiniumist; ülejäänud detailid valmistati üsna kehva kvaliteediga pressmetallist ning kinnitati valdavalt kruvide abil. Chauchat' püstolkäepide ja pära olid puust ja samuti korpuse külge kruvitud. Päästikukaitse ette paigutatud tuleümberseaduriga võis valida kas üksiklasu või automaattule režiimi. Salve ees oli kahe metalljalaga volditav tugi.

Prantslaste kuulipilduja töötas tagasilöögienergia kasutamise põhimõttel, kusjuures raud ja lukk liikusid koos tagasi. Kombineerituna suhteliselt võimsa padruniga tekitas see süsteem nii äkilise tagasilöögi, et pikemat valangut tulistades oli üsna lootusetu sihtmärki tabada ja mitme valangu järel kippus kuulipilduja lisaks ka üle kuumenema. Kuna Chauchat' koostekvaliteet oli reeglina kehvavõitu, kippus kogu konstruktsioon aja möödudes koost lagunema. Laskemoon paiknes banaanikujulises salves, mille paremal küljel oli padrunite arvu kontrollimiseks mitu pilu. Selline lahendus tekitas omakorda probleeme, sest tolm ja pori võisid kaevikus kergesti salve tungida ja luku kinni kiiluda.   

Esimesed C.S.R.G.-tüüpi kuulipildujad jõudsid väeosadesse 1916. aasta veebruaris ja sama aasta lõpuks oli kogu Prantsuse armee selle relvaga varustatud. Eespool kirjeldatud hädadele lisaks selgus peagi, et kahest mehest on Chauchat' käsitsemiseks vähe - laskurile ja laadurile lisati algul teine laadur ning hiljem ka spetsiaalne meeskonnajuht.     

Kuni detsembrini 1918 toodeti seda relva kokku 262 300 eksemplari, nii et Chauchat sai ühtlasi selle sõja enimtoodetud automaatrelvaks. Iroonilisel kombel sakslased ei suutnudki vastuseks võrdväärset kergekuulipildujat ehitada - nende vesijahutusega LMG 08/15 kaalus juba 18 kilo, ületades prantslaste relva massi peaaegu kahekordselt.

Juba enne sõja lõppu asuti Gladiatori jalgrattatehase toodangut madala hinna eest liitlastele müüma. Vabadussõja järel sai ka Eesti Prantsusmaalt 416 kuulipildujast koosneva partii, mis anti peagi edasi Poolale, kes oli kokku 11 869 eksemplariga kahe maailmasõja vahel Chauchat' suurim omanik. Hispaania kodusõjas oli mõlema poole relvastuses ligi 5000 seda tüüpi kuulipildujat. Viimast korda kasutati Chauchat'd Vietnamis ameeriklaste vastu.   


C.S.R.G. tehnilised andmed

Kaliiber: 8 mm
Mass (laskemoona ja leegisummutiga): 10,45 kg
Pikkus: 1170 mm
Raua pikkus: 450 mm
Kuuli algkiirus: 630 m/s
Teoreetiline laskekiirus: 240 lasku minutis
Tegelik laskekiirus: 70 lasku minutis
Padrunite arv salves: 20
Efektiivne laskekaugus: 200 m