Reastame fakte: Kas Türgis oli siis putš või ei olnud?

Meedia suhtumist Türgi riigipöördekatsesse mõjutavad selgelt eelarvamused sealse presidendi Recep Tayyip Erdogani suhtes. Nii ka väiteid, nagu Erdogan oleks ise justkui putši korraldanud, aga need tuginevad vaid poliitilisele vaenule, mitte faktidele.

Tegelikult oleks me hoopis teistsuguseid uudiseid edastanud, kui kaks riigipöörajate kontrolli all olnud F-16 hävitajat, kes end presidendi ametilennuki sappa võtsid, oleks tegelikult käsku täitnud ja presidendi alla tulistanud. Ja sellega jäi riigipöördekatse peamine eesmärk täitmata. Erdogan sai turvaliselt maa peale ja sai hakata koondama vastulööki.

Mõned õhuväe lennukid olid andnud ka löögi parlamendihoone ja presidendipalee pihta. Seega mingisugune käsuahel riigipöördekatse ajal toimis ja keegi andis käske ka lennuvägede sees. Oli selleks siis endine õhujõudude ülem Akın Öztürk või Incirliki õhuväebaasi ülem Bekir Ercan Van või Konya õhuväebaasi komandör Mehmet Ozlu, need kindralid on teadaolevalt praegu vahi all. Igatahes F-16 hävitajaid keegi neist käsutas, aga piloodid ei saanud ülesandega hakkama, või otsustasid ise mitte presidenti alla tulistada.

Samal ajal trügis rühm sõjaväelasi reedel ka Türgi riigitelevisiooni hoonesse ja laskis seal välja kuulutada nn rahunõukogu loomise, mis oleks sisuliselt kujutanud endast huntat, paraku selle koosseis pole selge, nähtavasti oleks selle juht olnud hiljuti erru saadetud kolonel Muharrem Köse. Kas aga koloneli tasemel on võimalik sulgeda Istanbuli sildu ja suuremaid ühendusteid Türgis, on tõsisem küsimus. Ka maaväed olid selgelt kaasatud, aga paljudes kohtades nad tegelikult jõudu kasutada ei tahtnud, teisal tulistati aga rahva sekka. Hukkunuid kogu sündmustikus vähemalt 290.

1960. aastal nähti Türgis ka õnnestunud kolonelide putši, kuid siis jäi hunta püsima vaid seetõttu, et kolonelid kutsusid kindrali, Cemal Gürseli oma etteotsa. 1980. aasta putši puhul polnud aga isegi küsimust käsuahelas, sest kogu ettevõtmise eesotsas oli armee staabiülemate komitee esimes Kenan Evren. Ja praegune president Erdogan on olnud kogu aeg kammitsetud sama Evreni kirjutatud 1982. aasta põhiseadusest, mis tegelikku demokraatiat ei võimaldanud.

Nüüd aga paistab, et seekordses putšikatses jäi kõrgem käsuahel puutumata, kuigi näiteks vahistatute hulgas on 3. armee ülem kindralleitnant Erdal Ozturk, õhujõudude akadeemia ülem kindralmajor Fethi Alpay, jt, kokku ligemale 8000 inimest, kellel kas oli otsene seos putšiga, või kellega tahetakse lihtsalt arveid klaarida. Igatahes kohtunike massil riigipöördes küll nähtavat rolli ei olnud.

Ja juba on Türgil ka tekkinud sõnavahetus Egiptuse juhtkonnaga, mis nähtavasti vähemalt vargsi Türgi putšiste toetanud. Kui arvestada, et Türgi president Erdogan on olnud Muslimivennaskonna eeskujuks nii Egiptuses kui ka Liibüas (kus paar aastat tagasi Egiptuse õhutusel kodusõda valla pääses), ei saa välistada ka võimalikku Kairo mõjutust Türgis. Egiptuses viidi sõjaline riigipööre täide 3. juulil 2013.

Igatahes see, et tsivilistist eksiilpoliitik Fethullah Gülen oleks Türgis armeele käsku andnud, pole usutav. Kui aga oli tõesti mingi suurem salaselts, mis putši ette valmistas, paistab selle motivatsioon olevat seotud pigem rotatsiooniga kindralite ridades, mis oli kavandatud 1. augustiks, kui gülenistliku liikumisega.

Rahvusvaheline riigipöörete andmebaas (autorid Clayton Thyne ja Jonathan Powell) väidab, et aastail 1950-2010 korraldati maailmas 457 riigipöördekatset, neist 227 õnnestus, 230 kukkus läbi. Alates 2010. aastast on aga 30 riigipöördekatsest õnnestunud (s o võimuvahetusega lõppenud) vaid seitse. Ilmselgelt riigipöörete hiilgeaeg jäi külma sõja ideoloogilise vastasseisu aega.