Sõiduk kaotas sageli side kontrolljaamadega, selle vedrustus ja relvasüsteemid osutusid ebausaldusväärseks ja tank ei olnud võimeline liikudes vaenlase pihta tuld andma.

Probleemid toodi välja hiljuti Sankt-Peterburis N.G. Kuznetsovi nimelises mereakadeemias toimunud turvakonverentsil toimunud ettekandel.

Uran-9 näidati avalikkusele esmakordselt üle-eelmisel aastal. See on viie meetri pikkune ja umbes kümme tonni kaaluv mehitamata sõiduk. Tank on varustatud 30mm 2A72 automaatkahuri ja nelja 9M120-1 Ataka juhitava tankitõrjeraketiga, mis tähendab, et Uran-9 peaks olema ohtlik vastane nii jalaväele, kergelt soomustatud sõidukitele kui ka tankidele.

Tegelikkuses on Uran-9-ga aga seotud palju probleeme. Üks tõsisemaid on see, et sõjamasin on üsna lühikese lõa otsas: keskmiselt on see võimeline mehitatud kontrolljaamast liikuma vaid 300-500 meetri kaugusele. Uran-9 kaotas kontakti kontrolljaamaga kokku 19 korda, millest 17 puhul kestis katkestus minuti või vähem, ent ühel korral lausa poolteist tundi. Linnas osutus probleem veel teravamaks, kuna hooned blokeerisid raadiosignaali.

Roomikute vedrustus ja rattad osutusid kehvadeks ja vajasid remonti, mis on üllatav, arvestades, et venelastel on mitmeid suuri soomussõidukeid, mis roomikutel liiguvad – uued tankid T-14 Amata, T90MS ja ka BMP-seeria lahingumasinad.

Kaugjuhitav tulesüsteem osutus samuti problemaatiliseks, kuna kuuel korral andis 2A72 tuld viitega ja ühel korral üldse mitte. Veel üks probleem on, et Urani relvastus, optika ja sensorid ei ole stabiliseeritud selliselt, et need suudaksid liikumise ajal tulistada ja masin peab enne seisma jääma.

Samas nendib Popular Mechanics, et Uran-9 polnud sõjategevuse juures kandvas rollis, vaid seda kasutatigi Süürias selleks, et kitsaskohad välja selgitada. Kui hetkel on sõjamasin kehvake, siis probleemide parandamise puhul võib tegemist olla tõeliselt ohtliku robotiga.