Raketid V1 ja V2: Natsi-Saksamaa kättemaksurelvad

 (63)

Raketid V1 ja V2: Natsi-Saksamaa kättemaksurelvad
V1 rakett viiakse stardipaika. Foto: BundesarchivWikimedia commons

Teise maailmasõja õhuvõitluses haarasid alguses initsiatiivi lääneliitlaste lennukid, see aga tõi esile Natsi-Saksamaa tugevuse uues valdkonnas – sakslased andsid vastulöögi rakettrelvadega.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2017

Teises maailmasõjas muutus üheks otsustavaks teguriks ülemvõimu saavutamine õhus. Kellel oli suurem ja tugevam lennuvägi, see saavutas ka edu. Pommi- ja ründelennukid toetasid oma maavägesid, hävitasid vaenlase elavjõudu ja sõjatehnikat, purustasid kindlustusi, aga ka vaenlase tagalas olevaid linnu, sõjatehaseid, sadamaid, sildu ja raudteid.

Veel sõja alguses võimsa Luftwaffe olid 1944. aastaks vaenlased surunud kaitseseisundisse, vaenlase pommirahe all kannatava Saksamaa elanikkonna meeleolud ei olnud just lootusrikkad. USA, Suurbritannia ja NSVL tootsid tohututes kogustes sõjalennukeid, mille tehnilised näitajad ületasid ka sakslaste praeguseid analooge. Saksamaa olukord õhusõjas oli nutune. Kuidas õhusõjas murrangut saavutada või vähemalt kaalukaussi enda poole kallutada – see oli Saksamaa juhtkonna jaoks elu ja surma küsimus.

Sakslaste kannatusi lääneliitlaste strateegilise pommitamise sihtmärgina ei maksa üle dramatiseerida. Tegu ei olnud süütute ohvritega, vaid siin läks täide vanasõna „Kes tuult külvab, see tormi lõikab“. Maailmasõja algul pommitas Luftwaffe halastamatult vaenlase linnu Poolas, Hollandis, Jugoslaavias. Rääkimata juba ägedast õhusõjast Inglismaa linnade vastu aastatel 1940-1941. Briti Kuninglikud õhujõud osutusid Luftwaffele aga vääriliseks vastaseks ja inglased pommitasid vastutasuks Saksamaa linnu.

Loe veel

Seotud lood:

Briti lennuväe pommitusüksused alustasid Saksamaa pommitamist juba esimesel sõjakuul, kuid kuni aprillini 1940 oli see rohkem sümboolne. 1940. aasta maist alates võib rääkida tõsistest pommitamistest, kus kuu jooksul visati alla üle tuhande tonni pomme, aga ka see oli rohkem sümboolne vastutegevus. Augustist 1940 kuni maini 1941 suutis Luftwaffe heita Inglismaa pinnale kokku üle 60 000 tonni pomme.

Kui detsembris 1941 kuulutas Adolf Hitler uljalt sõja Ameerika Ühendriikidele (pärast jaapanlaste üllatusrünnakut Pearl Harborile), andis see ameeriklastele hea võimaluse oma arvukuselt kiiresti kasvavate strateegiliste raskepommitajate, nn lendavate kindluste toimetamiseks Suurbritannia lennuväljadele. Seal moodustati Mandri-Euroopa pommitamiseks 8. õhuarmee (8th Air Force), mis alates 1942. aasta augustikuust hakkas tegema pommitusretki. Alates jaanuarist 1943 jagasid inglased ja ameeriklased töö omavahel ära: Briti lennukid pommitasid öösiti, parema kaitserelvastusega USA raskepommitajad aga päevaajal. Tol aastal heitsid mõlemad Saksamaa pihta keskmiselt 10 000 tonni pomme kuus.

Üldiselt jagunesid allavisatud pommikoormad angloameeriklaste vahel pooleks. Kokku visati Saksamaa ja selle okupeeritud Euroopa riikide peale ligi kaks miljonit tonni lennukipomme.

Just Euroopa sõja lõpu eel märtsis 1945 viskasid pommisõja peategelased alla oma suurimad pommikogused – inglased 67 637 tonni ja ameeriklased 65 962 tonni. Sõja lõpptulemus oli tollal juba niikuinii otsustatud, kuid hiiglaslik sõjamasin oli täiskäigul töös, plaanid tehtud ja pommivarud tuli ära kulutada. On avaldatud mitmesuguseid arvamusi selle hiigelpommitamise eesmärkide kohta, kuid eelkõige oli strateegilise pommitamise eesmärk siiski tekitada vaenlasele võimalikult suur kahju, hävitada sõjaline infrastruktuur ja murda sakslaste võitlusvaim ning -moraal.

Laialt teatakse Dresdeni puruks pommitamist veebruaris 1945, kuid sakslaste jaoks oli murranguline hoopis Hamburgi hävitamine juulis 1943, kui Kolmanda Riigi ehk Natsi-Saksamaa sõjaline olukord näis veel hea. Asjaolu, et Saksa õhujõud ei suutnud seda takistada, pidi mõjutama elanikkonna hoiakuid ja meeleolusid, samuti usku lõppvõitu. Asjatundjate arvates ületas Hamburgi 40 000 – 50 000 ohvri arv isegi Dresdeni oma (ametlikult 25 000, mitteametlikult muidugi rohkem). Lisaks ründasid britid-ameeriklased alates 1944. aasta kevadest järjekindlalt Berliini, purustades Hitleri pealinna metoodilise püsivusega ja tappes kokku üle 20 000 elaniku. Kui Berliini ehitistest suudeti hävitada kolmandik, siis Dresdenist 60% ja Hamburgist koguni 75%.

Andmed erinevad palju, kuid lääneliitlaste õhurünnakutes hukkus 300 000 – 600 000 sakslast, veel rohkem sai vigastada. Üle miljoni sakslase pages linnadest maapiirkondadesse. Pommitati ka Saksa liitlasriike ja sakslaste okupeeritud alasid. Nii sai õhurünnakutes surma Itaalias 60 000, Prantsusmaal 60 000, Hollandis 20 000 inimest. Võrdluseks, aastatel 1940-1941 said Saksa õhurünnakutes surma 60 000 inglast. Millegipärast kipub korduma number 60 000.

Lisaks pärssisid lääneliitlaste õhurünnakud Saksa sõjatööstust (kuigi kõigi raskuste kiuste selle relvatoodang üha suurenes), lisaks relvatehaste purustamisele ja tööliste tapmisele mõjus ka raudteede, maanteede, sildade, kütusetootmisettevõtete, rongide ja muu taolise kahjustamine. Samuti olid sakslased sunnitud suunama tohutud ressursid õhutõrjeks, varjendite ehitamiseks, taastamistöödeks ja oma relvatehaste (osaliseks) maa alla viimiseks.

Ilmselgelt tuli midagi otsustavat ette võtta. Milline imerelv oleks aidanud?

Tiibrakett V1

Sakslased olid eriti tugevad ühes valdkonnas – rakettrelvad. Saksamaa relvakonstruktorite aktiivselt arendatud eri tüüpi rakettrelvad ei pakkunud küll kaitset vaenlase õhurünnakute eest, kuid andsid võimaluse ilma suuremate inimkaotusteta rünnata õhust ka Inglismaa linnu.

Kui tõhusad olid Saksa kauglaskeraketid aastatel 1944 ja 1945? Kui palju vaenlasi need hukka saatsid ehk kas „kättemaks õhuterroristide kodulinnadele“ õnnestus?

Selliseid rakette oli kahte sorti. Esimesena valmis sakslastel tiibrakett Fi 103 (Fieseler), mis on populaarses ajalookirjanduses tuntud pigem lühendiga V1 ehk siis Vergeltungswaffe 1. Teise maailmasõja päevil seda tiibraketiks veel ei nimetatud, kasutati termineid, millest populaarsemad olid lendav pomm, lendmürsk jms. Lisaks kasutati veel hellitavaid hüüdnimesid nagu inglise keeles buzz bomb ja doodlebug (vastavalt siis näiteks sumisev pomm ja putukavastne) ning saksa keeles Kirschkern või Maikäfer (ehk siis kirsikivi ja maipõrnikas).

On arvatud, et Saksa tiibrakettide loomise ajendiks sai Luftwaffe võimetus 1940. aasta sügisel Inglismaad põlvili suruda. Sakslased kaotasid palju nii lennukeid kui ka väljaõppinud lendureid. Seepärast hakkasid alandatud sakslased otsima võimalust, kuidas vihatud Inglismaad pommitada nii, et ei pruugiks riskida meeste ja lennukitega, samuti teha seda olukorras, kus ei olnudki võimalik kasutada pommilennukeid nende vähesuse tõttu. Tuli arvestada ka sellega, et paljud sõjalennukid sõdisid samal ajal Idarindel.

Saksa lennuvägi asuski välja töötama uut relva. Põhiline uute relvade väljatöötamis- ja katsetamiskoht oli Läänemeres asuv Usedomi saar, mille pindala oli suurem meie Muhumaast ja väiksem Hiiumaast. Raketikatsetustel läkitati uusi lendrelvi Läänemere „avarustele“.

Aastatega oli Usedomi saare põhjaotsale ehitatud kompleks, mida võime nimetada Suur-Saksamaa raketipealinnaks. Seal oli juba nimetatud uurimis- ja katsekeskus Peenemünde–Ost, mille põhitöösuund oli raketid A4 (ehk V2) välja arendada, anda tootmisesse ja võtta lahinguliselt kasutusele. Peenemünde–Ost allus algselt Saksa maaväele (Heer), kuid sõja jooksul trügis selle peremeheks üha enam Reichsführer–SS Heinrich Himmler.

Samas kõrval oli aga veel teinegi raketiuurimis- ja katsetuskeskus Peenemünde–West, mis allus Luftwaffele ja kus katsetati tiibrakette Fi 103 (ehk V1). Peenemünde–Westi juurde kuulus ka lennuväli; mõlemat uurimiskeskust teenindasid aerodünaamika laboratooriumid, mõõtelaboratooriumid ja elektrijaam. Von Brauni loomingu tarbeks oli ehitatud eksperimentaalne raketitehas ja vedela hapniku tehas. Kõigist neist lõuna poole oli aga ehitatud elamislinnak raketimeestele ja nende peredele ning barakilinnak ligi 12 000 vangile ja võõrtöölisele, kes olid Peenemündes tööjõud.

Sakslaste „arendustegevus“ ei jäänud märkamata Briti luurel, kes spioonide ja õhuluure andmete põhjal järeldas õigesti, et loodavate kaugelaskerakettide „pesa“ on Peenemündes. Nüüd püüti vaenlase liigset entusiasmi õhurünnakutega pärssida. Eriti tugeva ja suuri purustusi tekitanud rünnaku sooritas Briti lennuvägi 600 pommilennukiga Peenemündele 17. augustil 1943. Neil rünnakutel oli kindlasti segav mõju, kuid jonnakad sakslased suutsid oma rakettrelvad siiski kasutuskõlblikuks arendada.

Sakslaste tiibrakett V1 sai jõuseadmeks pulsatsioonreaktiivmootori ja välimuselt meenutas see väikest lennukit või tiivulist lennukipommi, mille pikkus olenevalt modifikatsioonist oli 7,75–8,32 meetrit ja tiiva ulatus 5,37–5,8 meetrit. Kütusega (oktaanarvuga 80 bensiin, millega sõitsid tol ajal veoautod) tangitult oli selle kaal 2150–2247 kilogrammi ja sellest 847 kilogrammi kaalus sees olev lõhkeaine ning 640 kilogrammi bensiin. V1 arvestuslik lennukaugus oli 240 kilomeetrit ja kiirus 600–640 kilomeetrit tunnis. Seega ei saanud uut relva kasutada kaugete sihtmärkide puhul – vihatud Inglismaad tulistati Loode-Prantsusmaal ja Hollandis paiknevatelt positsioonidelt. Sakslaste õnneks asus põhisihtmärk London Inglismaa edelanurgas. Tasub veel mainida, et üks selline tiibrakett läks Kolmandale Riigile maksma 5000 – 10 000 riigimarka ja oli oma relvavennast V2-st tuntavalt odavam – V2 ühe ühiku valmistamiseks kulus esialgu 120 000 riigimarka, hiljem õnnestus seda vähendada 50%.

Raketil kasutatud pulsatsioonreaktiivmootoril oli aga omadus, et käivitumiseks tuli raketile kõigepealt anda kiirus 320 kilomeetrit tunnis. Selleks kasutati katapulte, mille pikkus oli 48 või 55 meetrit ja tõstenurk horisondi suhtes 7 või 5 kraadi. Katapult sai energia aurult, mis tekkis vesinikperoksiidi (vesinikülihapendi) lagunemisel katalüsaatori toimel. V1 võis startida ka lennukilt, millel kiirust 320 kilomeetrit tunnis või rohkem ja osa selliseid tiibrakette lastigi hiljem teele kahemootoriliste pommilennukite He 111 parempoolse tiivakonsooli alt.

Sihtmärgi suunas lendas V1 gürokompassi abil, üha kiirust kogudes lendas see 550 kilomeetrit tunnis ja saavutas Londoni lähistel juba kiiruse 640 kilomeetrit tunnis. Lennates tekitas tiibrakett iseäralikku undavat heli, mis sai londonlastele peagi selgeks. Raketi lennukaugus oli paika pandud ja umbes 22 minutit pärast starti lülitas autopiloot mootori välja ning suunas V1 sabaroolid alla. 5–15 sekundit hiljem tabas kättemaksurelv kas siis maapinda või mõnd ehitist ning plahvatas.

Esimene V1 katsestart tehti jõululaupäeval, 24. detsembril 1942. Järgnenud poolteist aastat läks tiibraketi peenhäälestamiseks, nende kasutamiseks määratud väeosa komplekteerimisel ja meeste väljaõppes. Esimeseks nende rakettidega relvastatud väeosaks sai 155. õhutõrjerügement (Flakregiment 155), mille nimetus oli muidugi asja olemust varjata. Selle rügemendi ülemaks määrati ooberst Max Wachtel ja oma relvad lasid nad käiku täpselt nädal pärast Normandia dessandi algust, 13. juunil 1944. Sellel päeval lasti Kirde-Prantsusmaal Doveri väina rannikul paiknevalt seitsmelt katapuldilt Londoni suunas välja 10 tiibraketti, kuid Inglismaal fikseeriti vaid 4 plahvatust. Esimene Londonit tabanud tiibrakett purustas raudteesilla Thamesi jõel ja tappis 3 inimest. Sakslased seda muidugi esialgu ei teadnud. Kirde-Prantsusmaalt olid sakslased sunnitud juba septembris 1944 ida poole taganema ja seejärel lennutati tiibrakette välja Hollandis paiknevatelt stardipositsioonidelt ning lennukitelt.

Lisaks Londonile hakati tiibrakette läkitama ka Inglismaa lõunarannikul olevale Southamptonile, mille kaudu käis Normandia dessandi varustamine ja täiendamine. Saksa uuel imerelval ei olnud muidugi arvestatavat tabamistäpsust, kõrvalekalle ettenähtud sihtpunktist võis olla mitu kilomeetrit, sageli aga ei lennanud need üldse Londoni territooriumile (mis tolleaegse 1600-ruutkilomeetrise pindalaga oli piisavalt suur sihtmärk), vaid kukkusid kuhugi metsa või merre. Võib arvata, et sellele aitasid oma sabotaažiga kaasa ka vangidest töölised Mittelwerki tehases, kus rakette kokku pandi. Näiteks 15.-16. juunil tulistasid sakslased Londoni pihta 244 V1, millest märki tabas kõigest 73.

Olgu veel öeldud, et V1 lendas kuni 3 kilomeetri kõrgusel ja oli kenasti kättesaadav ka õhutõrjekahureile, hävituslennukitest rääkimata. Kuna selline lendav pomm liikus õhus enam-vähem lennuki kiirusega ja oli nähtav (mida ei saa öelda V2 kohta), siis ei tekitanud see inglastes paanikat. Ebameeldivusi ja muret küll.

Kuni 29. märtsini 1945 olevat Kagu-Inglismaa suunas välja lastud 10 492 tiibraketti, millest 1878 olevat alla lasknud õhutõrjekahurid ja erinevail andmeil 1785–1847 hävituslennukid. Lisaks olevat 232 tiibraketti takerdunud õhutõkkeaerostaatide üles tõstetud trossidesse – tollal oli kasutusel ka selline õhukaitsetehnika ja see toimis. Tegelikult aga võisid ka need allatulistatud või vales kohas alla kukkuvad „suminapommid“ hooneid purustada ja inimesi tappa, sest Inglismaa on tihedalt asustatud.

Eri andmeil sai Inglismaal tiibrakettidest surma 6214–6364 inimest, lisaks sai 17 961 inimest vigastada ehk omal nahal sai neid rakette tunda üle 24 000 inimese.

Kuigi sõjakirjanduses on inglased kujutanud end Saksa tiibrakettide põhiohvritena, on alust arvata, et päris nii ei ole. Inglastele taheti küll õhurünnakute eest kätte maksta, kuid samas oli Saksa sõjaväejuhtidel suur kiusatus kasutada rakettrelva ka maavägede toetuseks taktikaliste ülesannete lahendamisel. Sõjalennukeid ja väärtuslikku kütust nende jaoks sakslastel nappis.

Nii on andmeid, et lääneliitlaste poolt Saksa ikkest vabastatud väikeses Belgias võis nende rakettide ohvreid olla koguni ligi 7000, kuna selle riigi territooriumile tulistati 11 988 sellist raketti. Neist lõviosa – 8696 raketti – läkitati teele Antwerpeni suunas, sest see oli lääneliitlaste kätte langemisest saadik nende peavarustussadam Mandri-Euroopas.

Ballistiline rakett V2

1944. aasta septembriks oli sakslastel valmis teine „kättemaksurelv“ – ballistiline rakett A4 (Aggregat 4), mis on tuntud rohkem kui V2. Sõjapäevil kasutati ka nimetust rakettpomm. Erinevalt V1-st, mille töötas välja Saksa lennuvägi, oli ballistiline rakett maaväe loominguline pingutus. Selle relvaliigi väljatöötamist juhtisid relvakonstruktor Wernher von Braun ja suurtükiväeohvitser Walter Dornberger.

V2 lennukaugus oli sarnaselt V1-ga samuti väike – veidi üle 300 kilomeetri. Lõhkelaeng kaalus esialgu 738 kilogrammi, hiljem ligi tonni. Tänapäeval teavad asjahuvilised, mis on ballistiline rakett, kuidas see funktsioneerib ja millisel trajektooril lendab. Tollal aga oli kõik selle relvaga seotu hirmutav uudis, sest V1-ga oli kõik enam-vähem selge – see oli sisuliselt piloodita lennuk, mida juhtis raketi esiotsas olev algeline autopiloot. V1 oli lennul silmaga nähtav, samuti pikeesse minek lennu lõpul. Raketi lõhkemisel kostus kõva kõmakas, see lammutas ehitisi ning tappis inimesi, aga kõik temas oli loogiline: sisuliselt oli see lendav pomm, nagu V1 sageli nimetati.

Seevastu V2 oli täiesti uut tüüpi ja inimeste jaoks hirmuäratav ebaloogiline relv. Selle lendu ei nähtud, kuna see kulges kuni 96 kilomeetri kõrguseni. Ka langemist tavaliselt ei nähtud, kuna maale lähenes rakett kolmekordse helikiirusega ega andnud langemismürinaga endast märku. Esimene märk sellest raketist oli äkiline hirmus plahvatuskõmin, millele lisandus 3-tonnise raketikere, tühjade paakide ja mootori raksakas maasse või mõnda ehitisse, mis juhtus ees olema. Seejärel lendas plahvatuskohast umbes 40-kraadise nurga all taevasse kõuehäälne mürin, mis jättis mulje, nagu lõhkenuks maa ja sealt lennanuks midagi taevasse. See oli raketi langemise müra, mis alles nüüd jõudis kuulajani.

See polnud mootorimüra, sest raketi mootor põletas oma kütuse ära esimesel lennuminutil, lennuaeg oli aga kokku umbes 5 minutit – kuuldav müra tekkis koguka raketi (pikkus umbes 14 meetrit ja läbimõõt 165–168 sentimeetrit) ülikiirest lennust läbi õhu. Kuid paraku oli V2 oma eelkäijast palju kallim ja kogu ballistiliste rakettide projekt olevat Saksamaale läinud rohkem maksma kui USA-le Manhattani projekt, mille tulemusena valmistati kolm aatomipommi.

V2 ei vajanud stardiks katapulti. See toimetati stardipaika eriveokil (lisaks raketile olid sellel ka stardiks vajalikud lisaseadmed) ja ettevalmistustööd kestsid 4–6 tundi. Just sel ajal oli salarelv ka kõige haavatavam. Raketi vedelkütus koosnes kartulipiirituse ja vedela hapniku segust, mistõttu tankimise ajal tossas see nagu muinasjutulohe. Pärast tankimist tõmbus meeskond ohutusse kaugusse, käivitati süütesüsteem ja ballistilise raketi alla ilmus leek. Järgmise nupuvajutusega pandi tööle kütusepumpade auruturbiin.

Kolme sekundiga tõusis temperatuur raketi vahetus läheduses 2800 kraadini ja mootori võimsus kasvas 650 000 hobujõuni. V2 tõusis vertikaalselt õhku ja 4 sekundi pärast suunas autopiloot selle sihtmärgi peale. Kuigi kütust jätkus kõigest 70 sekundiks, oli rakett selle ajaga lennanud juba 90 kilomeetri kõrgusele ja hakkas pärast seda langema, saavutades kiiruse 4000 kilomeetrit tunnis. 5 minutit ja 20 sekundit pärast starti langes V2 Londonile ja plahvatas.

Selliseid V2 rakette läkitas Saksa sõjavägi märkidele 4320, neist Londoni sihis 1402 (esimene tulistati välja juba 8. septembril 1944), mille tõttu sai surma 2754 ja vigastada 6524 inimest. Muidugi sai oma jao taas õnnetu Belgia – enamik V2-rakette suunati jälle Antwerpeni pihta, kokku 1341. Igal juhul said belglased tunda Läänerinde lähitagala kõiki ebameeldivusi – sakslased tapsid tiibrakettidega ja ballistiliste rakettidega Belgias 4092 inimest ja vigastasid 13 172. Seega tapsid sakslased oma sõja võitmiseks kasutute „kättemaksurelvadega“ üle 20 000 inimese, seda on aga ligi 15–30 korda vähem, kui inglased-ameeriklased tegid Saksamaa ja muu Mandri-Euroopa pommitamisel.

Samas valmistas ehk Kolmanda Riigi elanikele pisut rahuldust, et Inglismaa elanikud ei saa rahulikult elada, kui nende lendurpoisid igal päeval ja öösel Saksa linnu pommitavad. Las tunnevad sama hirmu ja vaatavad oma purustatud kodusid nagu sakslasedki. Lisaks aitasid nad tõenäoliselt pikendada Saksamaa vastupanu, sest lääneliitlased pidid kulutama rohkelt rahalist, sõjalist ja inimressurssi õhutõrjele, tsiviilkaitsele, Londoni elanike evakueerimisele, varemete koristamisele ja kommunikatsioonide taastamisele. Nii nagu aastatel 1940 ja 1941 tuli londonlastel jälle oma metroo kasutusele võtta pommivarjendina. Tuleb ka lisada, et lääneliitlaste lennuväel tuli Inglismaa elanikkonna kaitsmiseks pommitada Saksa rakettrelvade võimalikke valmistamis- ja väljatulistamiskohti, mis tõmbas õhujõude ära Saksa linnade ja muu sõjalise infrastruktuuri ründamiselt.

Kättemaksurelva kättemaksvast efektist ka mõni näide. 18. juuni 1944 hommikul tabas üks V1 Wellingtoni kaardiväeüksuse kabelit Buckinghami palee lähedal, tappes 119 sõdurit ja haavates 141. 28. juunil tappis V1 tabamus Briti lennundusministeeriumi pihta 198 inimest. Sama aasta 25. novembril tabas V2 Woolworthi kaubamaja, tappes 160 ja haavates 108 inimest. Sama aasta detsembrikuus tabas Londonit keskmiselt iga päev 14 ballistilist raketti, rekordpäeval aga koguni 33. Vahepealsetel aastatel Luftwaffe õhurünnakutest toibunud inglased pidid jälle elama teadmisega, et iga päev võib nende jaoks jääda viimaseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised