Püss nagu Šveitsi nuga: Lee-Enfield SMLE

Suurbritannias väljalastud SMLE on relv, mida kunagi võis kohata igas maailmajaos, Antarktika kaasa arvatud. Endiste Inglise kolooniate relvajõududes, sealhulgas Kanadas ja Indias kasutatakse seda vintpüssi tänapäevani.

Buuri sõjas (1899-1902) sattusid britid esimest korda kokku vastasega, kelle relvastus oli nende omast parem. Uutel Mauseri 7 mm vintpüssidel oli suurem tulekiirus ning ka märksa parem tabamistäpsus. Inglise jalaväe põhirelvaks oli tol ajal Lee-Enfieldi vintpüssi esimene mudel MLE vahetatava salvega, mille sihik oli tehases reguleerimata jäänud, nii et hiljem tuli mitu laevatäit püsse Aafrika lahinguväljadelt Inglismaale (ja sealt uuesti tagasi) saata, kirjutab Tarkade Klubi.

Lee-Enfieldi vintpüssi autoriks oli šoti päritoluga leiutaja James Paris Lee (1831-1904), kelle loodud tulirelvad olid kuulsaks saanud nii Ameerika kodusõjas kui sellele järgnenud sõjakäikudes indiaanlaste vastu. Enfieldi relvatehases toodetud uus tüüp ühendas koguni kaks leiutist, varem mainitud vahetatava salve ja luku, mis vinnastus, kui oli eesmisesse äärmisesse asendisse jõudnud. Lisaks oli see esimene Briti vintpüss, mille laskemoonas kasutati suitsuta püssirohtu (kordiiti).

SMLE nime sai 1. jaanuaril 1904 relvastussevõetud täiustatud variant Mark 1, mille puhul oli arvestatud Buuri sõja kogemusi. See lühend tähistas Lee-Enfieldi lühikese raua ja salvega varustatud vintpüssi. Võrreldes oma eelkäijaga oli uus mudel tõepoolest lühem, sest seda kavatseti kasutada nii jala- kui ratsaväes, viimasel juhul karabiini asemel.

Mauserilt kopeeritud lehtterasest salv mahutas kümme padrunit. Salve võis laadida kas ühekaupa või vastava laadimisriba abil viie padruni kaupa korraga. Mõte salv laadimiseks püssi küljest ära võtta tundus Briti ohvitseridele algul iseäranis veidrana ja kohe tekkis kahtlus, et aremad sõdurid võivad salve meelega ära visata, et saada ettekäänet eesliinilt plehkupanemiseks. Selliste intsidentide ärahoidmiseks kinnitati esimestel seeriatel salv ketiga püssi külge.

Tarkade Klubi värskes numbris:

• Kliimateaduse ABC

• Ookeanipõhja elav fossiil

• Aju teadlaste lõikelaual

• Vigursuusatamise füüsika

• Persoon: metalliprofessor Priit Kulu

• Kuidas ehitada kosmoses?

Mauseri ületrumpamiseks oli SMLE vinnastushoob paigutatud luku tagaossa, laskurile lähemale, nii et viimasel tuli laadimiseks vähem liigutada. Lukk ise oli laskekiiruse suurendamiseks eriti sujuva «jooksuga». Spetsiaalse väljaõppe läbi teinud sõdurid võisid teha kuni 30 sihitud lasku minutis, mis tolle aja kohta oli absoluutne rekord. Tabamistäpsust pidi suurendama üsna keeruline sihik, mille võis reguleerida 1830-3200 meetrile. SMLE esimestel seeriatel leidus ka spetsiaalne sihiku regulaator tuule kompenseerimiseks. Lisaks kuulus komplekti väga sõjaka välimusega 53sentimeetrine torketääk.

1907. aastal alustati SMLE kõige kuulsama variandi Mark III tootmist, mille konstruktsiooni oli lihtsustatud ja laskemoonana kasutati teravama otsikuga kuule. Esimese maailmasõja alguseks oli see Briti armee põhiline tulirelv.

Peagi selgus, et kaevikusõjas polnud SMLE laskekiirusest kuigi palju kasu ja tema pika täägiga oli väga kerge iseennast või oma naabrit vigastada. Enne sõda harjutatud kiirrežiimil tulistades kulus nii palju laskemoona, et see laskeviis tuli lõpuks ära keelata. Uue täiendusena varustati SMLE täägiga kombineeritud okastraadilõikuriga, mille abil loodeti rünnaku ajal vastase tõketest läbi murda. See leiutis polnud kuigi edukas, sest traadi lõikamise ajaks pidi sõdur end püsti ajama, kujutades endast ideaalset märklauda. Kui traadilõikuri idee oli maha maetud, lisati igale püssile komplekt kokkupandavaid nuge-kahvleid, mis kinnitati täägi tupe külge.

Üsna varsti selgus, et kõigist jõupingutustest hoolimata ei suuda Suurbritannia tehased vajalikku arvu vintpüsse välja lasta ning lisaks tuli tellida mitu partiid USAst. See variant, mida tunti Enfieldi 1914. aasta mudeli nime all, jõudis pärast maailmasõja lõppu Venemaa kaudu ka Eestisse. Tegelikult oli 1914. aasta mudel pigem Mauser G98 kui SMLE sugulane.

Lee-Enfieldi esimene variant võeti Inglise armee relvastusse 1895. aastal ning viimane võeti relvastusest maha alles 1957. aastal. Viimast korda kasutati seda suures sõjas Afganistanis Nõukogude Liidu vägede vastu ja üks kuulus linnalegend väidab, et selle relvaga olevat mitu reaktiivlennukit alla tulistatud või soomukit puruks lastud.

SMLE Mk. III tehnilised andmed

Kaliiber: 7,7 mm
Mass padrunite ja täägiga: 4,41 kg
Pikkus: 1,132 m (täägiga 1,532 m)
Kuuli algkiirus: 744 m/s
Laskekiirus: 15-30 lasku minutis
Padrunite arv salves: 10
Efektiivne laskekaugus: 400 m
Laskekaugus: kuni 1830 m