Euroopa aladel elanud kiviaegsete inimeste hammaste analüüs annab mõista, et maaviljelus saabus siia hoopis koos immigrantidega Lähis-Idast, vahendab PhysOrg.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences hiljuti ilmunud uurimus lisab selgust aastakümneid väldanud teadusdebatti küsimuses, kuidas põllundus kiviaegses Euroopas tekkis, levis ja lääne tsivilisatsioonile aluse pani.

Wisconsin-Madisoni ülikooli antropoloogiaprofessor ja arheoloog T. Douglas Price mõõtis koos Cardiffi ülikooli teadlase Susan Boriciga strontsiumi isotoopide määra hilisel kiviajal — ligi 8000 aastat tagasi, umbes aastal 6200 e.m.a — praeguse praeguse Rumeenia ja Serbia aladel nn Doonau jäärakutes elanud ja sinna maetud 153 inimese hammastes.

Strontsium on element, mida leidub kivimites kõikjal maailmas. Organismi satub see toiduvaliku kaudu juba sünnihetkel, jäädvustades hambaemaili koostisse vaat’ et igavese signatuuri, mis kaardistab täpselt inimese sünnipaiga geoloogia.

Läbi Karpaatide lõikuvatest Doonau jäärakutest kogutud tõendid näitavad prof Price'i kinnitusel selgelt, et sealsetele metsastele, uluki- ja kalarikastele aladele rännanud põldur-kolonistid vahetasid välja piirkonda seni asustanud ürgsed kütid-korilased.

Avastus aitab vastata küsimusele, kuidas tsivilisatsiooni arenguloos murrangulised põlluharimise tehnoloogiad Euroopasse jõudsid.

Seni on vastandatud kaht võimalikku hüpoteesi — ühe kohaselt toodi uuendused maale Aasiast Anatoolia (tänapäeva Türgi) kaudu, teine sedastab, et tehnoloogia, k.a kultuurtaimed ja taluloomad levisid üle Euroopa sedamööda, kuidas kohalikud korilased neid järk-järgult omaks võtsid.

Vahemere äärest ja Kesk-Euroopast on üksikuid tõendeid ürgpõllumajandusest küll leitud, kuid seda, milliseid teid ja rahvaid pidi maaviljelus mujale Euroopasse jõudis, seni ei teatud.

Nüüd aga aitavad hilis-kiviaja inimeste luudest-hammastest pärineva strontsiumi analüüsid arheoloogidel muistseid rahvasterändeid paremini kaardistada, kuna strontsiumi signatuur võib hambaemailis — meie kehade kõige tihedamas ja lagunemisele vastupidavamas koetüübis — püsida aastatuhandeid.

Price'i ja Borici uurimus paljastas ka ühe ootamatu pikantse seiga: 8000 aastat tagasi Doonau aladele saabunud ja kohalike korilastega lõimunud inimeste hulgas oli võõramaalastest naisi oluliselt rohkem kui mehi.

Teadlased oletavad, et naised võisid hilis-kiviaegsetest põllunduskogukondadest Doonau aladele jõuda kultuurideülese vahetuskaubanduse käigus.

Doonau jäärakutes vältas varajaste põllupidajatest kolonistide ja küttide-korilaste kõrvutine kooselu vaid mõnisada aastat. Kuuenda aastatuhande alguseks e.m.a. olid korilased kolonistide ühiskonda täielikult sulandunud.