Põhjalik analüüs Sõdurilt: Lõhki kistud Kurdistan unistab iseseisvusest

 (23)
Põhjalik analüüs Sõdurilt: Lõhki kistud Kurdistan unistab iseseisvusest
Iraani Kurdistani Vabaduspartei võitlejate seas on ka palju naisi. AFP / Scanpix

Kui kurdidel oleks oma riik, mis ühendaks kõik kurdi enamusega alad, oleks see samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kurdide arvu hinnatakse 40–45 miljonile, kuid neid võib olla veelgi enam.

Järjest tulisemaks muutuvas Lähis-Ida sõjakatlas on kurdide sõjaline ja ka poliitiline roll aasta-aastalt järjest olulisemaks muutunud, mistõttu püüame ka Sõduri lugejate jaoks kurdide ajaloo tausta avada.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

Kurde – rahvushümni järgi „vere ja revolutsiooni lapsi“ – ja nende viimase saja aasta jooksul pulbitsema hakanud rahvustunnet on pikalt eelistatud mitte märgata või käsitletud segava faktorina, nagu oleks ta muukeelne orb keset sagivat turuplatsi. Viimasel ajal on sageli esile tõusnud mõte iseseisvast Kurdistanist. 2012. a märtsis rääkis Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna president Mesȗd Barzanî avalikult iseseisvusdeklaratsioonist, Süüria Kurdistan on kodusõja tingimustes sisuliselt vabanenud araabia valitsusest ning Iraani kurdipoliitikud ja -aktivistid on kogunud internetis toetust omavalitsuse kehtestamise ideele. 2014. aasta suvel, mõni kuu enne Kobanî rünnakut, avaldas Mesȗd Barzanî plaani korraldada iseseisvusküsimuses ametlik rahvahääletus. Diasporaas elavad kurdid uskusid Iraagi lagunemisesse.

Seotud lood:

Kurdi võitlejad on juba mõnda aega olnud võtmetegur tsiviliseeritud maailma ühise vaenlase ISIS-e või DAISH-i vastu ja see kurdide pea kohalt hajutanud varasemaid terrorismisüüdistuse pilvi, sest Türgi kurdipartei PKK (kurdi k Partiya Karkerên Kurdistanê, Kurdistani töölispartei) alustas valitsusega brutaalset sõda 1980. aastate keskpaigas ja on kuulutatud terroristlikuks ühenduseks. Süüria kurdide võitlusüksused YPG (kurdi k Yekîneyên Parastina Gel‎, rahva kaitseüksused) on võtnud PKK vangistatud liidri Abdullah Öcalani oma Rojava poliitilise projekti ideoloogiliseks isaks, mistõttu ka YPG on türklaste silmis terroriorganisatsioon.

Lähis-Ida suurkonflikti lõppu ei saa veel ennustada, ent juhul, kui seal piirid ei muutu või ümber jagatakse, mis endiselt ignoreerib kurdide katset üles ehitada jõukat ja toimivat demokraatlikku riiki,1 jääb püsima ka kurdiküsimus kui piirkonna valitsevatele režiimidele pidevalt ebamugavusi tekitav, iga hetk plahvatusohtlik tardunud konflikt.

Rahvusmeelsete kurdide ettekujutuses eksisteerib Ida-Türgit, Põhja-Süüriat, Põhja-Iraaki ja Lääne-Iraani hõlmav Kurdistan – sõna-sõnalt kurdide paik – juba praegu. Kurdilikkus kui eristumine ja „oma ruumi“ äratundmine on reaktsioon viimase saja aasta jooksul lokkama löönud pan-araabia, pan-türgi ja pan-iraani natsionalismile.2 Kurdid eelistavad oma ajaloolist asuala praegu valitsevaid riike mainimata rääkida Põhja-, Ida-, Lõuna- ja Lääne-Kurdistanist, mis soovivad ühineda.

Ligikaudu Prantsusmaa-suurune (500 000 km²) Kurdistan on jaga-ja-valitse-põhimõttel tükeldatud nelja nn kurdimaa vahel, mida vaatamata poliitilistele erinevustele ühendab vaenulikkus kurdi põlisrahva vastu. Kurdi opositsiooni nimetamine terroristlikuks on kurdide käsituses sama, mis kurdi identiteedi eitamine – ja selles suhtes on nad läbi ajaloo üsna karastunud. Kurdide jaoks on ellujäämine ja õigus identiteedile juba võit iseenesest, nagu kirjutas Christopher Hitchens 1992. aastal National Geographicus – ühes esimeses artiklis, mis hakkas suurendama Lääne teadlikkust kurdide saatusest lähiajaloos.

Loe veel

Olgu siinkohal mainitud, et kurdi mentaliteediga sobib rohkem kokku häbitunne läbi elatud kannatuste üle kui ohvripositsioon, ehkki nad püüdlevad suurema rahvusvahelise mõistmise ja teadlikkuse poole. Kurdide vaatenurka kajastatakse õigustamatult vähe isegi ühiskondades, kus see pole keelatud. Eesti keeles on ilmunud kurdidest üksikuid artikleid Sirbis, Diplomaatias ja isiklikes blogides.

Tsivilisatsiooni hällist mägede varju

Kurdistani jagamine on kurdide ajaloo läbiv joon, ja mõistagi on see kurdi rahvale tähendanud peamiselt traagikat. Ent kurdide ajaloonarratiivist ei puudu ka meile tuttav muistne õitseaeg, sest kurdid peavad ennast iidse Meedia riigi järeltulijateks. Meedia kuningriik oli Babüloonia, Lüüdia ja Egiptuse kõrval üks neljast muistse Lähis-Ida suurvõimust. Otsusekindlust selle järjepidevuse suhtes tunnistavad tänapäeval kurdide telekanalid, raadiojaamad, poed, koolid ja spordiklubid, mille nimed viitavad meedialastele, rääkimata vastavatest viidetest rahvushümnis ja poliitilistes kõnedes.

Kurdide ajaarvamise alguspunktiks on aasta 612 eKr (praegu elame niisiis aastal 2627), mil Meedia kuningas Kyaxares Suur vallutas Assüüria impeeriumi pealinna Ninive. Selle varemeid kaitseb 12 km pikkune müür Lõuna-Kurdistani suurlinnas Mȗsilis (Mosul), mille 2014. aasta juunikuus okupeeris muistse Siiditee äärde jäänud Lähis-Ida kultuuripärandit süstemaatiliselt hävitav ISIS.

Meedia riigi ajast usutakse pärinevat ka Kurdistani rahvuslipu värvid, mis on pikalt esinenud traditsioonilistes rahvariietes. Kurdi naised ei kanna burkat, vaid eelistavad kergest kangast kirjuid rahvarõivaid. Pearätiku kandmine on kurdi mosleminaistele enamasti vabatahtlik. Lõuna-Kurdistani regionaalvalitsuse parlament andis lipule ametliku staatuse 11. novembril 1999, kuigi lipu kujundus valmis juba 1920. aastatel.

Lipu värvid tähendavad järgmist: punane – kurdide vabadusvõitluse märtrite veri; valge – kurdide soovitav rahu, vabadus, demokraatia ja üksmeel; roheline – Kurdistani loodus ja põllumajandus; kollane päike – jätkuvus ja lootus. Samad värvid ühendavad kurdide rahvussümboolikat laiemalt. Kurdistani lipu keskel esinev 21 kiirega päikesesümbol viitab kurdide (ka pärslaste ja afgaanide) rahvuspäevale newroz ehk uusaastapühale kevadisel pööripäeval (21.03). Newroz on tänapäeval kurdide vastupanu ja ihaldatava vabaduse sümbol, mil Kurdistani okupantidele avaldatakse poliitilisi sõnumeid, pahatihti oma paremate poegade vere hinnaga.

Ent päikesekujutis assotsieerub ka 5000 aastat vana jeziidi (kurdi k êzidî) usundiga, mille keskmes on Päikese austamine. Kurdi jeziide on läbi ajaloo vaenatud saatanakummardajate või paganatena. Nende endi andmeil on nad üle elanud 73 genotsiidi, värskeim ISIS-e algatus 2014. aasta suvel. Eelmise aasta augustis ründasid ISIS-e džihadistid Lõuna-Kurdistani jeziidikülasid. Vähemalt 2000 jeziidi mõrvati, vägistati ja rööviti, röövitud naisi ja lapsi sunniti pöörduma islamisse ja müüdi terroristidele orjadeks. Teguviisi õigustati ajalooga – nii on jeziidide kui paganatega ennegi tehtud. Jeziidid seevastu näevad ISIS-t mitte niivõrd usulise kui poliitilise äärmusliikumisena, kes alustas sedapuhku kõige nõrgemate allutamisest.

Kuid mitte ainult usuvähemused, nagu jeziidid Lõuna-Kurdistanis ja šiiidi islamiharule oma tõlgenduse andnud aleevid Põhja-Kurdistanis, pole kogenud Lähis-Ida vägevamate jõudude tapatalguid, vaid ka kurdi sunniitlik enamus. Türgi Dêrsimi piirkonna aleevikurdid taotlevad rahvusvahelist hukkamõistu seal 1938. aastal toimunud kümnete tuhandete inimeste massimõrvadele.

Äärmuslikuim näide on Saddam Husseini sunniitliku režiimi kurdidest usuvendade massiline hävitamine muu hulgas keemiarelvaga 1980. aastatel.3 Koraani oma verega ümber kirjutada lasknud ning džihadistide loosungi Iraagi lipule kinnitanud harimatu diktaator Saddam (umbkaudne tõlge Krahhitekitaja) Hussein teostas aastatel 1986–1989 ulatusliku kurdide hävitamise kampaania Al-Anfali (sõjasaak, mõiste koraanist). Diktaatori eesmärk oli taaselustatud Babüloonia impeerium, millega seoses hakkas ta janunema Iraani vallutamise järele. Husseini paranoiast, et šiiidi revolutsioon levib Iraanist Iraaki, tekkis riikide vahel sõda, mida on peetud üheks mõttetumaks ajaloos.

See ei tõestanud midagi, kestis kaheksa aastat ja sõja tagajärjel hukkus või sandistati üle miljoni inimese. Et kurdid toetasid Iraani, sai Hussein ettekäände teha teoks kurdide maa pealt pühkimise plaan. Hävituskampaania tuntuim episood oli strateegilise Halabja (kurdi k Helebce) linna pommitamine nelja sorti gaasiga 16. märtsil 1988. aastal. Keemiarünnakus hukkus mõne päevaga 12 000 inimest, sajad hiljem. Al-Anfali massimõrvade seerias kadus ainuüksi samal 1988. aastal üle 180 000 kurdi 4000 külast.

Kurdid islamiseeriti araablaste vallutuste tagajärjel 7. sajandil, kuid islamiga liituv panarabismi maik on sundinud kurde otsima oma islamitõlgendust või terroriaktide tagajärjel isegi loobuma usust. Tähelepanuväärne on veel tõik, et kurdidest sunniitide (75%) ja šiiitide (15%) vahel pole araablastele omaseid usukonflikte ja üleüldse näib usuline sallivus kuuluvat kurdide arusaama juurde demokraatiast. Näiteks vasakpoolsed kurdi radikaalid on loonud Põhja-Süüriasse kolmest osast (Aleppo, Kobane ja Qamishli) koosneva Rojava väikeriigi, kus väidavad kaitsvat kõikide usklike ja mitteprivilegeeritute õigusi. Lõuna-Kurdistani regionaalvalitsus on aga usukaaslastest ekstremistidega võideldes võtnud oma territooriumile vastu kristlasi, jeziide ja juudi põgenikke teistest Iraagi piirkondadest.

Eufrati ja Tigrise (kurdi k Firat ja Dicle) vahele jääva nn Viljaka Poolkuu ajalugu ulatub muidugi tuhandeid aastaid kaugemale kui Meedia riik ja osaliselt Kurdistani tegevuspaigana kasutava piibli ajalooline mälu. Piibli ajalooline mälu ulatub 2000. aastasse eKr ja teoses on mitu viidet Kurdistani territooriumile. Näiteks on sinna paigutatud Aabrami tõotatud maa ja Vana Testamendi Taanieli raamatu tegevuspaik on tänapäeva kurdide strateegilise tähtsusega linn, väliselt tagasihoidlik Kerkȗk, mis võiks oma naftavarude poolest pretendeerida maailma rikkaima linna tiitlile.

Sõna „kurd“ seostatakse ühe teooria järgi juba enne sumeri kõrgkultuuri piirkonnas elanud cyrtide või carduchidega, teise teooria kohaselt 3000 eKr sumerite kiilkirjatahvlitel mainitud qardude või Kardo-nimelise karjakasvatajate ja sõjameeste maaga mägedes. Pärast Meedia riigi langemist Pärsia võimu alla osalesid kurdidega seostatud mägisõdalased näiteks kuulsates Kreeka–Pärsia sõdades. Kurdistani hakkasid geograafilise mõistena, oma provintsi tähistusena kasutama türklased 12. sajandil.

Vallutajatele pole kurdid olnud lihtne saak. Vanimas kurdide vaatenurka kajastavas säilinud ajalooraamatus Sharafnâma kirjeldatakse kurde vapra ja uhke rahvana, kes pigem tapavad ja rüüstavad, kui almuseid kerjavad. Nende suurim pahe olevat allumatus, aga hoolimata soovist olla eneste härra ei suutvat nad koondada oma jõude ühiste eesmärkide saavutamiseks. Poliitilist koostöövõimetust võib pidada kurdide ajaloo üheks läbivaks probleemiks, seda on soodustanud muidugi Kurdistani geopoliitilised olud, muu hulgas ligi 6 km kõrguste mägedega maastik ja vaenulike valitsuste isoleerimispoliitika.

Türklaste ja pärslaste alluvuses olid kurdide klannisõjad tavalised ja ligi 20 aastat tagasi kahandasid kurdide rahvusvahelist usaldusväärsust parteidevahelised kodusõjaepisoodid. Nimelt algas 1994. aastal Lõuna-Kurdistanis KDP (Kurdistani demokraatliku partei) ja PUK-i (patriootliku Kurdistani liidu) vahel kümnendi lõpuni kestnud kodusõda territooriumi kontrollimise üle, mis kahjustades kurdide mainet rahvusvahelisel areenil.

Soomlaste dokumentaalfilmis „Päiväkirja pimeästä“ (2015) vihjatakse parteidevahelistele lahkhelidele ja kodusõjaohule Şengali (Sinjari) rindel, kuhu koondusid jeziidide uue genotsiidi eest kätte maksma kõik kurdi parteid Iraanist, Iraagist, Türgist ja Süüriast. Parteide ühinemisest pidi esialgse lootuse kohaselt algama tee Kurdistani vabaduse poole. Teises Şengali rinnet kajastavas dokumentaalfilmis ei lasta kahelda sõdimisega harjunud kurdivõitlejate moraalis: vaatamata Kurdistani tabanud sisserändekriisile, mille tagajärjel on Kurdistani regionaalvalitsus Iraagis (KRG) kokku kukkumas ega suuda oma kõikidele võitlejatele enam maksta, on pešmergad (kurdi k pêşmerge) rahvusvahelise koalitsiooni ainuke usaldusväärne sõdurisaabas Põhja-Iraagis, valmis terrori vastu võitlema ja nagu ka nende nimetus ette näeb – „kohtuma surmaga“. Novembri keskpaigas saabuski uudis maatasa tehtud linna vabastamisest ISIS-e käest.

Kurdide ajaloo helgematel hetkedel on kurdidünastiatel õnnestunud siiski oma maal valitseda ja teiste territooriume anastada. Kurdide sõjakuse tuntuima näitena meenutagem Süüria ja Egiptuse valitsejat Saladin Ayyubit (kurdi k Selah’edînê Eyubî), keda araablased ekslikult enda meheks peavad. Saladini kotka sümbol esineb lisaks Kurdistani regioonivalitsuse vapile veel Egiptuse lipul ja vapil ning Iraagi ja Palestiina vapil. Varem leidus sümbol ka Ühendatud Araabia vabariigi, Liibüa ja Lõuna-Jeemeni vapil, lisaks tunti 19. sajandi keskpaigani Saladini kotka embleemi araabia natsionalismi sümbolina. Lisaks Saladinile mäletatakse teiste rahvaste liikmetena kurdi ajaloo suurkujusid Cyrus Suurt, Kyaxarest ja Dariust pärslastena.

Saladin vallutas 1187. aastal Jerusalemma moslemitele ja tema vastu korraldati Euroopast kolmas ristisõda. Ayyubide impeerium püsis ligi 200 aastat keskaegse Euroopa piiridel. Samal ajal kogusid Väike-Aasia poolsaarel jõudu sinna 1050. aasta paiku hobustel sõjameestena saabunud türklased, tulevane Lähis-Ida suurvõim. Kui põlisrahvast kurdid peavad ajalugu oluliseks teguriks, mis eristab neid türklastest, siis tänapäeva türgi natsionalistid ei taha tunnistada oma peagi 100-aastase riigi territooriumil elavat vähemusrahvust, kellel tohiks olla erinev identiteet. Seda näitavad jätkuvad rünnakud kurdi infokanalite ja meeleavaldajate vastu, novembri alguses toimunud sõjalised rünnakud Diyarbakiri provintsi kurdi linnadele ja asjaolu, et kurdi keeles laulmise eest võidakse tappa.

21. augustil 2015 avaldasid kurdi kanalid protesti Facebooki tsenseerimistegevuse suhtes, kui nende lehekülgedelt hakkasid kaduma fotod partisanidest, lippudest, Öcalanist ja protestivatest kurdi emadest-vanaemadest. Tabusõna „kurd“ asendati riigi loomisel poliitilise pettemõistega „mägitürklane“. Sarnaselt peavad iraanlased kurde iraani alakultuuri esindajateks ja kurdi keelt farsi keele murdeks. Iraagis ja Süürias, kus kultuuriline ühendus puudub, nähakse kurde moslemivendadena. Need assimileerimistehnikad pole siiski viinud vennastumise ega rahvuslike teisitimõtlejate tasalülitamiseni.

Iraanlaste ehk pärslastega ühendab kurde keelesugulus. Kurdi keel oma eristuvate murretega, mida vahel peetakse eri keelteks, kuulub indoeuroopa keelkonna loodeiraani keeltegruppi.4 Kuna Kurdimaal on kurdi keelt süstemaatiliselt välja suretanud, siis on see peamiselt suulise traditsiooniga keel, millel puudub üldmõistetav standard. Standardkeelele pretendeerivad kaks suuremat murret: Põhja-Kurdistanis räägitav kurmancî ja Lõuna-Kurdistani ametlik keel soranî ja see oli ka Kurdistani vabariigi ametlik keel aastal 1946.

Kurdi keele „mõrvamine“ on olnud kõige karmim Põhja-Kurdistanis ehk Türgis, kus selle keele avalik rääkimine, nagu ka kurdidest rääkimine türgi keeles oli aastatel 1923–1991 keelatud. Kurdistan on olnud viimaste aastateni ainuke keelepiirkond, kus aabits on olnud keelatud kui kuritegeliku tegevuse vahend. PKK üks võitlusmotiiv on kurdi keele tunnustamine Türgi ametliku vähemuskeelena. Iraagis on araabiakeelse koolihariduse vastustamine viinud kurdide tapatalguni 1980. aastatel.

Mägedest algab kurdide lugu ja imaginaarne Kurdistan seostub isegi diasporaas elavatel kurdidel mägedega. Lisaks sellele, et kurdid on muistsetest aegadest mägivõitlejad, on kurdi põlisrahvas viimaste kümnenditeni olnud põlluharijad ja karjakasvatajad. Viimased on harjunud kulgema raskesti läbitaval mägimaastikul üle Kurdistanisse tõmmatud võõraste riigipiiride. Traditsiooniliste elatusalade väljajuurimine, piirialade mineerimine, karjateede pommitamine, looduse hävitamine ja ümberkujundamine ning kurdide linnastamine on olnud kurdimaade teadlik assimileerimispoliitika. Kurdistani territooriumile jäävad Lähis-Ida suurimad mäestikud Zagros ja Taurus on pakkunud kurdidele tuhandeid aastaid kaitset vallutajate, tagakiusajate ja paraku alati edutult lõppenud ülestõusudele järgnenud karistusaktsioonide eest, ning on aidanud säilitada oma keelt ja kultuuri. „Mäed on meie sõbrad,“ ütleb kurdi vanasõna, mille allhoovuses peitub mõte, et inimsõprade ja poliitiliste liitlastega pole kurde ajaloos eriti õnnistatud.

Ajaloost rahvusidentiteedi valguses

Kurdide rahvusidentiteedi arengut võib vaadelda kolmes etapis:

  • 1. rahvuseelne periood autonoomsetes kurdiemiraatides 16. sajandist 19. sajandi alguseni, mil ennast määratleti suguvõsa ja klanni liikme ning moslemina;
  • 2. türklaste ja pärslaste vaenutegevusest ajendatud ülestõusude periood, mis viis oma õiguste kaitselt 19. sajandi lõpuks iseseisva Kurdistani idee tekkimiseni;
  • 3. poliitilise parteitegevuse ja teadliku sissivõitluse periood, mis algas pärast Teist maailmasõda ja millega on kaasnenud kurdi rahvusidentiteedi pidev tugevnemine.

Kurdide staatus maailma ühe arvukaima riigita vähemusrahvusena on otsustatud kahe ajaloosündmusega, mille dikteerisid suurjõud. 16. sajandi alguses muutus Lähis-Ida poliitiline olukord pingeliseks, kui Pärsia pöördus šiiitlikuks ja sunniitliku Osmani impeeriumi uus sultan kuulutas ennast islami kaliifiks ehk juhiks. Pärsia kaotas Kurdistani pinnal toimunud Ҫaldêrani sõja ning seni Pärsia dünastiate keskvalitsuse haardeulatusest väljaspool autonoomseid olusid nautinud kurdid jagati kahe impeeriumi vahel: praegune Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Kurdistan sattusid türklaste võimu alla, Ida-Kurdistan jäi pärslastele. Piiritülid kestsid veel 300 aastat. See ligi 500 aastat tagasi toimunud sõda viis Kurdistani esimese otsustava jagamiseni türklaste ja pärslaste vahel ning umbes 90 aastat tagasi sõlmitud Lausanne’i kokkulepe, mis ühtlasi oli ka Türgi riigi asutamisdokument, tükeldas endise Osmanite impeeriumi kurdi alad omakorda kolmeks. Türgi riigi eelkäija Osmanite impeerium püsis keskusega Väike-Aasia poolsaarel aastatel 1299–1923. Impeeriumi nimi tuleneb asutaja sultan Osman I nimest ja Läänes nimetatakse osmanite riiki sageli Ottomanide impeeriumiks.

16. sajandist 19. sajandi alguseni toetasid türgi sultanid kurdi aadli mõningaid poliitilisi vabadusi, ehkki takistasid neil kujunemast liiga tugevaks. Osmanite alluvusse kuulus 16 de facto iseseisvat kurdiemiraati ja mõned kurdipiirkonnad, näiteks Dêrsim ja Barzanî, ei alistunud kunagi türklastele, vaid vastasid igale allutamispüüdlusele relvavõitlusega. Dêrsimi vastupanu tipnes Kagu-Türgi kodusõjaga 1937. aastal. Kuna kurdid liigitati 1934. aastal ametlikult sundassimileeritavateks mittetürklasteks, siis oodanuks kõiki Dêrsimi elanikke küüditamine. Vastuhaku ja kättemaksuaktsioonide ajal suri enimlevinud andmetel 40 000 inimest, tuhanded küüditati. Dêrsimi ülestõus on olnud viimaste aastateni Türgis tabuteema. 2011. aastal tunnistas Türgi peaminister selle üheks lähiajaloo traagilisemaks sündmuseks, mitte aga genotsiidiks, mida see on kurdide meelest.

Kurdi emiraadid olid riigi idapiiri kaitsmise eest vabastatud maksudest, mis seadis nad paremasse positsiooni kui impeeriumi muud allutatud rahvad (näiteks kristlastest assüürlased). Emiire paelus sultani soosing rohkem kui kurdi jõude koondav vastutegevus, ning islam oli olulisem nabanöör kui rahvusidentiteet. Rahvus tõusis läänelikus kollektiivses teadvuses väärtusstaatusesse alles pärast suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpus.

Türklaste lõdvas alluvuses kujunes kurdi keel isegi prestiižsemaks kui seni kurdi intellektuaalses loomingus domineerinud kultuurkeel pärsia, mida näitab fakt, et kurdi eepos „Mem ja Zîn“ (kurdi k Mem ȗ Zîn) pandi 17. sajandil kirja kurdi keeles.

19. sajandi alguseks oli Osmanite impeerium nõrgenenud ning hiilgeaja taastamiseks alustas sultan Mahmut II 1839. aastal moderniseerimisprogrammi Tanzimat ehk Ümberkorraldus, mis lähtus keskvõimu tugevdamisest. Impeeriumi päästmisüritus kestis 20. sajandi alguseni, ent sellest hoolimata muutus laguneva suurriigi sisepoliitiline olukord üha keerulisemaks. Kurdidele, keda polnud enam vaja kasutada sõjapuhvrina pärslaste vastu, tähendas tsentraliseerimine poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku katastroofi. Kurdide omavalitsused lõpetati, maksuvabastus tühistati, kurde värvati impeeriumi armeesse ja suunati oma rahvuskaaslaste ülestõuse maha suruma.

Emiraatide likvideerimise järel – sama tehti 19. sajandi keskpaigaks ka Pärsias – langesid kurdid uuesti kohalike võistlevate ja oma hõimu eelistavate klannipealike valitsuse alla. Lähis-Ida igivana sotsiaalne korraldus on klannisüsteem, mis mõjutab maapiirkondade elu tänini ja korvab riikliku sotsiaalsüsteemi puudusi. Klannipealik võib näiteks otsustada, kas kogukond pooldab Kurdistani töölisparteid või mitte. Sulgunud ja iseteadlik klannisüsteem on aidanud säilitada piirkondlikke murdeid, kultuuriomapärasid ja traditsioone, aga sellega kaasnev killustumine on takistanud ühtse kurdi rahvuse moodustamist ning kaudselt toetanud keskvalitsuste eraldamispoliitikat.

Turvaline ja organiseeritud Kurdistan muutus ohtlikuks ja kaootiliseks paigaks, mida Siiditee kaupmeestel ja Meka palveränduritel oli targem vältida. Kurdide rahvusvaheline maine käis alla, kuid nende rahvustunne oli ärkamas. 19. sajand oli kurdiülestõusude sajand ja kuigi kõik vastuhakud lõppesid lüüasaamisega, õhutasid impeeriumivägede ülepingutatud karistusaktsioonid kurdide protestivaimu ainult takka. Vahemikus 1806–1914 toimus 16 tuntumat kurdiülestõusu. Esialgu proovisid kurdid autonoomiaaegseid privileege säilitada või taastada, ent aja jooksul sai vastuhakkude eesmärgiks sultani ja šahhi ahelatest vabanemine. Ülestõusude ebaõnnestumise tingis ühelt poolt kurdi vähemusi omavate maade ja suurriikide vaheline koostöö kurdide allasurumisel ning teiselt poolt lahkhelid kurdide leeris. Alates 1880. aastatest toimusid usujuhtidest šeikide ja klannipealike juhitud ülestõusud juba iseseisva Kurdistani nimel. 1880. aastal kogunesid kurdijuhid ja moodustati nn kurdide liit, mille eesmärk oli rajada iseseisev Kurdistani islamiriik. Ülestõusu stsenaarium nägi ette kõigepealt Ida-Kurdistani vabastamist pärslaste võimu alt ja seejärel otsustavat rünnakut osmanite vastu. Ülestõus lõppes kurdide kaotusega, sest nad ei leidnud rahvusvahelisi liitlasi, sest Euroopa taotles Suur-Armeenia loomist ja eelistas Pärsiat kurdidele, ning olid vastastest kehvemalt organiseerunud – kurdid kuuletusid pigem klannipealikutele kui sõjaväe üldjuhile. Kurdide liidu ülestõus jäi siiski tähenduslikuks mälestuseks ja andis märku, et kurdide ühinemine on võimalik.

Üle 600 aasta vastu pidanud Osmanite impeerium lagunes Esimese maailmasõja vapustuste ajal ja selle varemetest tõusis 24 riiki. Kurdiküsimus on üks 1920. aastatest lahendamata jäänud poliitilistest kriisidest, mis on sisuliselt pikendanud endise impeeriumi lagunemisprotsessi tänapäevani. Kurdidesse suhtusid otsustavad jõud heitlikult: Pariisi rahukõneluste eel vahistasid britid kurdi delegatsiooni, kuid Sévres’i rahulepinguga kavandati kurdidele isegi oma riiki, millega ennekõike tunnistati nende olemasolu. Lõpuks otsustati kurdi rahvas killustada endisest enam ja anti valitseda riikidele, kes hakkasid nende peal tegema mitmeetapilist genotsiidi – poliitilisest ja sotsiaalsest tasalülitamisest füüsiliste tapatalguteni. Kurdide sundassimileerimine türklasteks ja araablasteks on toimunud kõikides eluvaldkondades ja Iraani ühtesulatamispoliitika ei ole erinenud uute kurdimaade omast. Soome kurdoloog Kristiina Koivuneni järgi on kurdide mitmeetapiline genotsiid peamine põhjus, miks nad ei ole suutnud oma jõude otsustavalt ühendada.

Kurdide vastuseks olid 20. sajandi esimesel poolel jätkunud ülestõusud. Toonase kurdivastupanu suuremateks manifestatsioonideks võib pidada Kurdistani kuningriiki (1922–1924) ehk Šeik Mehmȗdi Kurdistani kuningriiki Iraagi territooriumil, mis viis sõjaliste konfliktideni keskvalitsuse ja brittidega 1923–1931, Ararati vabariiki (1926–1930) ehk selgelt eraldatud poliitilise ja sõjalise tiivaga tunnustuseta jäänud kurdiriigi miniatuuri Ararati mägedes Armeenia, Põhja-Kurdistani ja Ida-Kurdistani kokkupuutepunktis, mille hävitas Türgi sõjavägi, ja Kurdistani Mehebadi vabariiki (1946) ehk de facto iseseisvat rahvusvahelise tunnustuseta Kurdistani vabariiki, mis püsis Ida-Kurdistani põhjaosas, Mehebadi linna ümbruses peaaegu aasta. Demokraatlikul riigil oli oma lipp, hümn, armee, president, peaminister ja 13 ministrit. Vabariigi saavutusteks oli näiteks kurdi keele ametlik staatus ja naiste õigus osaleda poliitikas. Selle vabariigi purustas Iraani armee.

Möödunud sajandi teisest poolest on kurdid koondunud parteipoliitika egiidi alla – ühtede erakondade keelustamise korral luuakse teised, eelmistega sarnased. Kurdimaade sõjaväeline, kõva liin soosib kurdiparteide radikaliseerumist ja relvakonfliktide jätkumist.
Isegi kui kurdide võitlus jääb kohati piirkondlikuks – soovitakse suuremat otsustus- ja iseolemisõigust, ametlikku staatust kurdi keelele ja poliitiliste vangide vabastamist –, saab kurdide rahvustunne tasapisi suuremat kinnitust. Iseseisva Kurdistani idee on üle saja aasta vana ning tänapäevaste kommunikatsioonivahendite võimalusi kasutades on kurdi etnilist identiteeti varasemast lihtsam teadvustada ning kaitsta, seda eriti poliitilise tegevuse poolest vabamas diasporaas.

Joonealused viited:

  • 1 Kent, Gary. Why the world should do much more to help the Kurds help themselves. Rȗdaw, 19.10.2015.
  • 2 Taheri, Amir. The Kurds could be the key to the Middle East. New York Post 18.10.2015.
  • 3 Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle East Watch Report. Human Rights Watch.
  • 4 Sutrop, Urmas. Mis keeli kurdid kõnelevad? Sirp. 19.01.2007.

Kasutatud raamatud ja artiklid:

  • Bulut, Uzay. Turkey Destroys Kurdistan, World Silent. Gatestone Institute. International Policy Council 19.11.2015.
  • Huilaja, Aino. Suomen kurdit: Irakin kriisi voi johtaa itsenäiseen kurdialueeseen. MTV Uutiset 17.06.2014.
  • Huusko, Jukka. Jumala on yhtä aikaa hyvä ja paha, ja hänen tahtoaan toteuttaa riikinkukkoenkeli – HS:n reportaasi jesidien pyhästä kaupungista. Helsingin Sanomat 10.10.2015.
  • Kent, Gary. Why the world should do much more to help the Kurds help themselves. Rȗdaw, 19.10.2015.
  • Koivunen, Kristiina & Nehri, Welat. Kurdistan itsenäisyyden kynnyksellä? Kleio 2013.
  • Koivunen, Kristiina. Kurdistani tee riikluse suunas. Diplomaatia nr 92, aprill 2011.
  • Mansfield, Stephen. The miracle of the Kurds: a Remarkable Story of Hope Reborn in Northern Iraq. Worthy Publishing, 2014.
  • Saikal, Amin. What should we call Islamic State: DAISH or IS? Canberra Times 18.01.2015.
  • Sutrop, Urmas. Mis keeli kurdid kõnelevad? Sirp: 19.01.2007.
  • Taheri. Amir. The Kurds could be the key to the Middle East. New York Post, 18.10.2015.
  • Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle East Watch Report. Human Rights Watch.

Dokumentaalfilmid ja uudised Internetis:

  • Hanna, Jason & Payne, Ed. Kurds say they’ve liberated Sinjar from ISIS. CNN 13.11.2015.
  • Peshmerga vs. the Islamic State: The Road to Mosul. VICE News 11.06.2015.
  • Päiväkirja pimeästä. Rež. Niklas Meltio ja Ari Lehikoinen, Yle Asia 2015.
  • Rojava: Syria’s Secret. Rež. Mehran Bozorgnia, BBC Our World 2014.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare