Passchendaele lahing sada aastat tagasi: kavandatud läbimurre läänerindel uppus sügavale mutta

 (7)

Seda kutsutakse tavaliselt ka kolmandaks Ypresi lahinguks, mis kestis juulist novembrini 1917 Esimese maailmasõja läänerindel. Kui oleks vaja leida lahingut, mis sümboliseeriks kogu maailmasõja mõttetust ja paigaltammumist, oleks Passchendaele külale suunatud pealetung ilmselt kõige ilmekam näide.

Sir Douglas Haig, tiitli poolest feldmarssal, oli Briti ekspeditsiooniväe juht läänerindel alates 1915. aastast kuni sõja lõpuni. 1916. aastal juhtis ta Somme'i lahingut, milles sõdis kolm miljonit meest, surma või haavata sai aga miljon, mis tegi lahingust ühe kõige verisema lahingu ajaloos. Britte sai seal surma 420 000. Kuna kokku sai tema käe all surma aga kaks miljonit Briti sõdurit, on Haigi kutsutud ka "Lihunik Haigiks."

Rünnak Passchendaele külale oli palju suurem katse murda vägedega läbi Flandria. Haig oli seda juba planeerinud aasta varem, kuid alles pärast Somme'i lahingu lõppu (mis sai otsa sisuliselt tulemusteta), oli tal võimalik plaanile lähemalt otsa vaadata.

Haig kavatses murda läbi Belgia rannikule, et hävitada seal paiknevad Saksa allveelaevade sadamad. Kui allveelaevasõda kaubalaevastike vastu oleks edasi kestnud, oleks see Briti sõjapidamise vägagi võimatuks muutnud.

Loe veel

Läänerinne aprillis 1917
Seotud lood:

Peaminister David Lloyd George ei toetanud Haigi plaani, kuid midagi paremat polnud ka Antanti liitlastel lauale panna. Haig eksis oma eelduses, et Saksa armee sõdurite võitlusmoraal on väga madal ja seega alustati 18. juulil ulatusliku rünnakuga.

Esmalt algas kümnepäevane kahurituli üle kogu sakslaste rindejoone. 3000 kahurit tulistas välja enam kui neli miljonit mürsku. Seega, sakslased teadsid oodata, et sellest lõigust algab pealetung, kogu üllatusefekt kadus. Peamise löögi pidi 31. juulil 1917 andma jala Briti viies armee, kõrvuti Prantsuse esimese armee ja Briti teise armeega. Kuna sakslased olid rünnakut tõrjuma valmis, õnnestus edeneda vaid vähe ja mõnes kohas.

Aga siis algas august ja hakkas kallama vihma. Vaid kolm päeva augustis olid kuivad. Piirkond, kust britid olid lootnud läbi murda, muutus esmalt mudaväljaks, siis juba sisuliselt sooks. Juba 30 aastat polnud seal nii ägedat vihma nähtud. Tankid ei saanud mudas enam edasi, ka mürsulehtrid maas täitusid veega, ehk sõduritel polnud võimalik nendesse kuulirahe eest varjuda. Kogu maastik, mida sõdurid pealetungil läbima pidid, muutus läbimatuks.

Haig ei süüdistanud paigalseisus aga mitte vihma, vaid viienda armee ülemat Hubert Goughi. Teise armee ülem Herbert Plumer sai käsu ise võit koju tuua. Kui Gough oli lootnud läbimurret ühe suure pealetungiga, siis Plumer pidas pisikesi lahinguid väikeste edusammude nimel, ning mõningast edu ka näidati.

Lahingud juulist novembrini 1917

Oktoobris andis Haig aga käsu, et piki Passchendaele orgu peaks nüüd edasi liikuma. Paraku olid sakslased just seal oma vägesid tugevdanud, ka idarindelt toodud sõduritega. Sakslased kaitsesid end sinepigaasiga, ning britid ei saanud enam edasi. Kuna aga Passchendaele küla ise oli ära võetud, võis Haig kuulutada, nagu oleks lahingu võitnud (olgugi, et see polnud üldse operatsiooni sihtmärgiks). Pealegi võtsid küla ära üldse kanadalased.

Mõne kilomeetrisel rindelõigul olid britid kaotanud vähemalt 310 000 meest, sakslased 260 000, ja Haig sai selle lahingu pärast endale kaela teravaid süüdistusi. Märtsiks 1918 oli ka kogu sõjaline edu sellel rindelõigul käest antud.

Küll sai Haig end rehabiliteeritud nn saja päeva pealetungiga augustist novembrini 1918, mis murdis sakslaste läänerinde ja võimaldas sõjas vaherahu sõlmida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised