Õppetund Eesti kaitseks: raketirünnakud sõjalaevade vastu Bab el-Mandebis

 (27)

2016. aasta oktoobris käis meediast läbi uudiseid, et Bab el-Mandebi väina lähistel on Ühendriikide sõjalaevu rünnatud tiibrakettidega. Püüan avalike allikate üsna vastuolulise info abil vaadelda sündmuste taktikalist poolt ja teha sellest ka Eesti kaitseks vajalikke järeldusi.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2016

Bab el-Mandeb on väin, mis eraldab Araabia poolsaart Aafrikast ning ühendab Punase mere Adeni lahega. See on üks paljudest merekaubanduse sõlmpunktidest, mida läbib meretee Lähis-Idast ja Kagu-Aasiast Euroopasse ning mida mööda transporditakse nii kütust kui ka Aasias toodetud tarbekaupu.

Seni on piirkonda peetud ebastabiilseks peamiselt Somaaliast lähtuva terrorismi ja Iraani tõttu. Samas pole Jeemen kunagi olnud liiga stabiilne riik ning sealt arvatakse lähtuvat suur osa islamiterrorismist. Viimastel aastatel peetakse Jeemenis varjamatut kodusõda, millesse on valitsuse poolel sekkunud Saudi Araabia juhitud koalitsioon. Koalitsiooni moodustavad paljud araabia ning seda toetavad mõned lääneriigid. Vastasleeri moodustavad Jeemeni mässulised, sealhulgas suur osa relvajõududest, houti mässulised ning neid toetab Iraan.

Seotud lood:

Mis toimus

1. oktoobril tabas raketirünnak Araabia Ühendemiraatide opereeritavat laeva HSV-2 Swift, mis väidetavalt asus rahvusvahelistes vetes. Märkimist väärib, et tegu polnud kombatandi, vaid abilaevaga, mis ametlikel andmetel vedas humanitaarabi ja vigastatuid. Swift on alumiiniumkorpusega katamaraan, mis on ehitatud Austraalias ning prahitud Araabia Ühendemiraatide firmale, kel seos Ühendemiraatide valitsusega. Laeva omanik ja eelmine operaator on Ühendriikide merevedude väejuhatus (US Maritime Sealift Command). Ameeriklased kasutasid Swifti kiireteks sõjateatrite vahelisteks logistilisteks vedudeks.

Swift sai tabamuse vööri ja süttis. Kuigi hukkunuid ei olnud, võib avaldatud fotodest järeldada, et kahjustused olid märkimisväärsed ning laev polnud pärast tulekahju enam kasutuskõlblik.

Ametliku info kohaselt reageeris sündmusele Ühendriikide mereväe keskväejuhatus (U.S. Naval Forces Central Command), saates Bab el-Mandebi piirkonda kaks Arleigh Burke’i klassi hävitajat, USS Nitze ja USS Masoni, ning USS Ponce, mis on ametliku klassifikatsiooni kohaselt afloat forward staging base ehk ujuv formeerimisbaas. Sellise reaktsiooni eesmärk oli tagada meresõiduvabadus ja -ohutus piirkonnas nii Ühendriikide mereväele kui ka kaubalaevandusele. Samas pole päris selge, miks oli kaasatud USS Ponce, mis on ehitatud dessantründelaevaks ja mida pärast kohandamist kasutatakse miinitõrje helikopterite ja väiksemate patrull-laevade emalaevana.

Järgmise nädala pühapäeval, 9. oktoobril, kohaliku aja järgi seitsme paiku õhtul, pidi USS Mason ennast ja teisi Ühendriikide laevu kaitsma kahe tiibraketi vastu, mis lasti välja Jeemeni maismaaterritooriumilt umbes 60-minutilise vahega. USS Mason lasi välja kaks alakaitse õhutõrjeraketti Standard Missile 2 (SM-2), ühe kohakaitse õhutõrjeraketi Evolved SeaSparrow Missile (ESSM) ning kasutas peibuteid.

Ohtu põhjustanud tiibrakett kukkus merre Masonini jõudmata, kuid avalikele allikatele tuginedes pole selge, kas USS Masoni õhutõrje või oma piiratud lennukauguse tõttu.

USS Masonit rünnati päev pärast seda, kui Saudi õhurünnak Jeemeni pealinnas Sanaas oli tapnud 140 ja vigastanud veel 400 matuselist. Kui Swifti puhul võtsid vastutuse houti mässulised, olles eelnevalt Iraani riigitelevisiooni vahendusel andnud hoiatuse Jeemeni vetest eemale hoida, siis Ühendriikide sõjalaevade ründamist houtid omaks ei võtnud.

Loe veel

Ühendriikide laevad jäid piirkonda Bab el-Mandebist põhjas ning järgmine rünnak laevade vastu toimus kolmapäeval, 12. oktoobril, kui ohtu põhjustas üks laevavastane tiibrakett.

Neljapäeval, 13. oktoobril sooritasid Ühendriikide laevad Tomahawki tiibrakettidega rünnaku radaripositsioonide vastu, mida kasutati esimese kahe rünnaku korraldamiseks. Tegu oli juba mõnda aega eksisteerinud staatiliste radaritega, mida saudide õhurünnakud polnud seni mingil põhjusel hävitanud.

Viimane, kolmas teadaolev raketirünnak Ühendriikide laevade vastu toimus laupäeval, 15. oktoobril. Kahe viimase rünnaku kohta on avalikud allikad väga kidakeelsed.

Pealveetõrje- ehk tiibraketirünnak

Esmalt natuke terminoloogiast. Raketti, millega tabatakse sihtmärke maakera pinnal ja mis ei lenda mööda ballistilist trajektoori, võib nimetada pind-pind-tüüpi juhitavaks raketiks (surface-to-surface missile ehk SSM), laevatõrje tiibraketiks (anti-ship cruise missile ehk ASCM), või kui see lastakse välja maismaalt, siis ka rannikukaitse tiibraketiks (coastal defence cruise missile ehk CDCM). Rakettide tehnoloogilised erinevused määravad, kas nad suudavad tabada sihtmärke ainult merel või ka maismaal, kas suudavad lennata ringiga või otsejoones sihtmärgini, kui madalalt lendavad, s.o radarile raskesti nähtavalt, ja kuidas sihitakse lennu lõppfaasis.

Enamik laevavastaseid tiibrakette töötab isesihituvalt. Enne raketi väljalaskmist tuleb sellesse sisestada sihtmärgi asukoht, mis saadakse seireradarilt. Rakett lendab nimetatud positsiooni suunas, piisavas kauguses lülitab sisse raketi ninas asuva otsinguradari, leiab sihtmärgi täpselt üles ja kui kõik õnnestub, siis tabab.

Internetti postitatud Swifti tabamise videost võib järeldada, et houti mässulised kasutasid seireks tavapärast navigatsiooniradarit, olles päevavalges Swifti visuaalselt tuvastanud. Tuvastamine on oluline, kuna pelgalt radarikontakti abil pole võimalik öelda, millega on tegu.

Swifti tabamisest võib järeldada, et laskjad teadsid, mida nad teevad, ja neil õnnestus valitud sihtmärki tabada. Arvestades laevaliiklust Punasel merel, on äärmiselt suur oht tabada midagi muud, näiteks mööduvat kaubalaeva. Sõltuvalt raketi otsinguloogikast lennu lõppfaasis, võib see pärast määratud sihtmärgi mitteleidmist või kaotamist valida järgmise. Nii juhtus 1982. aastal Falklandi sõjas, kui Argentina lennuki lastud Exocet, mis lasti küll sõjalaeva poole, kuid mis peibutiste tõttu mööda lendas, leidis uue sihtmärgi ja uputas varustust vedava konteinerlaeva Atlantic Conveyor. Sama juhtus 2005. aastal, kui Hezbollah lasi Iisraeli korveti poole kolm C-802 raketti, millest üks plahvatas väljalaskmisel, teine kahjustas planeeritud sihtmärki, kolmas ei leidnud sihtmärki, vaid lendas mööda ja uputas asjasse mittepuutuva kaubalaeva.

Ühendriikide merevägi ei ole seni kinnitanud, et lasi tiibraketid alla ja seetõttu pole ka täpselt teada, millised olid ohtu põhjustanud raketid. Kahtlused langevad kahele Hiina päritolu raketile, nimelt C-801 (NATO nimetusega CSS-N-4 Sardine) ja C-802 (NATO nimetusega CSS-N-8 Saccade). Täpsustuseks niipalju, et nimetused C-801 ja C-802 on Hiina rakettide ekspordinimetused, kodumaised nimetused on vastavalt YJ-8 ja YJ-83.

Tegu on Hiina teise põlvkonna laevavastaste rakettidega, mille disainis on tunda lääne, täpsemalt Prantsuse, mõju. Kui C-801 laskekaugus on tänu rakettmootorile vaid 23 meremiili, siis C-802 laskekaugus küünib tänu turboreaktiivmootorile kuni 97 meremiilini. Lisaks erineb ka nende lõhkepeade ehitus.

C-802 kasutamist kinnitavad Swifti kahjustused, kus on näha auke, mille on tõenäoliselt põhjustanud laeva sisemusse paisatud ja lõhkepeast eraldunud osalaengud (nn explosively formed penetrators). Mõlema raketiversiooni lõhkepea on 165-kilogrammine.

Kuna houti mässulisi toetab Iraan, kelle merevägi kasutab C-802 rakette, võib tegu olla olukorraga, kus Iraani rakett tulistati Ühendriikide sõjalaeva vastu.

Välistada ei saa ka lühema lennukaugusega C-801, mis oli Jeemeni mereväel enne konflikti algust. C-801 kasuks räägib asjaolu nende üsna varajasest merre kukkumisest, eeldusel, et ameeriklased neid alla ei lasknud. Ka eelmise aasta sügisel korraldasid houti mässulised koos mässuliste poolel võitlevate endiste Jeemeni mereväelastega raketirünnakuid laevade vastu, kasutades just C-801, mis olid eemaldatud Jeemeni mereväe patrull-laevadelt. Nimetatud intsidente saatis valjuhäälne infooperatsioon, mille tulemusena on tagantjärele keeruline öelda, kui palju rakette tookord tegelikult välja lasti, milliste sihtmärkide pihta ja mida, kui üldse, tabati.

Õhutõrje ja raketikaitse

Laevastiku õhutõrje, sealhulgas raketikaitse, on üles ehitatud kihiliselt, et sissetulevat rünnakut tõrjuda nii kaugel kui võimalik, seejuures relvi raiskamata. Õhutõrje, nagu igasuguse meresõjapidamise, eeldus on seire, selleks on Arleigh Burke’i klassi hävitajal AEGIS seiresüsteem AN/SPY-1D radariga. Nagu näitab USS Masoni tegevus, kasutati kõigepealt SM-2, mille tegevuskaugus on 90 meremiili, järgmise kihina ESSM-i, mille tegevuskaugus on 10 meremiili ja seejärel peibuteid (soft kill), mille eesmärk on eelnevatest kihtidest „lekkinud“ raketid sihtmärgist eemale meelitada. Radariga varustatud rakettide vastu kasutatakse nn peegelaganaid, õhku paisatavaid hõbepaberi ribasid, mis loovad raketi otsinguradarile alternatiivse ja suurema sihtmärgi. Viimaseks kihiks, mida USS Mason ei kasutanud, on lähikaitse relvasüsteem Phalanx CIWS.

Bab el-Mandebi raketirünnakud on õhutõrje ajaloos märkimisväärse tähtsusega, olenemata sellest, kas Ühendriikide merevägi lasi tiibraketid alla või need kukkusid ise merre. Esiteks on avalikele allikatele tuginedes tegu teise korraga, kus kasutatakse õhutõrjerakette tiibraketi vastu. Esimene teada olev raketitõrje toimus esimeses lahesõjas 1991. aastal, kui USA lahingulaeva eskortinud Briti hävitaja HMS Glouchester lasi Sea Darti raketiga alla Iraagi Silkwormi tiibraketi (esimese põlvkonna Nõukogude SS-N-2 Styx Hiina analoog).

Teiseks on tegu esimese korraga, kus teadaolevalt kasutatakse Standard Missile ja Evolved SeaSparrow Missile süsteeme reaalse ohu vastu. SM-2 on üle 20 aastat tagasi teenistusse võetud süsteem, mis oli mõeldud just selliste tiibrakettide vastu, nagu seda olid houtide poolt väljalastud. Olenemata katsetustest ja õppelaskmistest, annavad sellised juhtumid aimu raketisüsteemi tegelikust sooritusest lahinguolukorras.

Kokkuvõte

Kogu lugu on avalikele allikatele tuginedes üsna segane, aga jättes kõrvale poliitilise tausta, võib sellest teha järgmisi operatiivtaktikalisi järeldusi, mis on olulised ka Läänemere kontekstis.

  • Esiteks – laevavastaseid rakette opereerisid kas endised Jeemeni või praegused Iraani professionaalsed mereväelased. Sedasorti relvasüsteemid nõuavad head haridust ja väljaõpet, relvil rahvas sellega hakkama ei saa. Huvitav on siinkohal märkida, et kui tabatud oleks mõnda kaubalaeva, näiteks toornafta tankerit (vrdl Malaisia reisilennuki juhtumiga), oleks tegu nii keskkonnakatastroofiga Punases meres kui ka majandusliku mõjuga siinsamas Eestis kütusehinna tõusu tõttu.
  • Teiseks – laevavastase raketi tabamus on fataalne. Isegi kui laeva või sõjalaeva ei õnnestu uputada, on väiksem alus pärast üht tabamust väga suure tõenäosusega lahingukõlbmatu.
  • Kolmandaks – laevavastane rakett on oluline relv rannikulähedases sõjapidamises. Selle kasutamine kaldalt või kalda lähedalt lisab asümmeetriat, kuna eelhoiatusaeg tõrjeks on väga lühike.

Kasutatud allikad:

  • usni.news.org
  • IHS Jane’s Defence Weekly
  • defence-blog.com
  • IHS Jane’s Weapons Naval 2012-2013
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare