Enamikes tänapäevastes konfliktides kasutatakse eesmärkide saavutamiseks lahinguvälja kolmandat dimensiooni – õhku. Lennu­üksused toimetavad kohale nii kaupu kui ka vägesid, ent veelgi enam kasutatakse seda maa- ja mereüksuste tegevuse mõjutamiseks. Üllaimal viisil peetakse õhuväe puhul silmas hoopis strateegilisi eesmärke ning soovi lõpetada sõjalised konfliktid enne, kui need paisuda jõuavad. Sõjalennunduse ajaloo vältel on neil õhuoperatsioonide liikidel välja kujunenud taktikad ning kasutamispõhimõtted, mis omakorda tulenevad kindlaist sõjandusteoreetilistest arusaamadest inimeste, tehnika ja kujunenud situatsiooni optimaalseimast rakendamisest võidu saavutamiseks.

Teooriate sünniga saab sageli seostada aga konkreetseid ajaloolisi isikuid. Tähelepanuväärsetest õhujõudude kasutamise teoreetikutest võib siinjuures mainida selliseid nimesid nagu brigaadikindral William Mitchell, lennuväemarssal Sir Hugh Trenchard ja John Slessor, kelle vaated mõjutavad tänapäevalgi õhujõude arengut ja kasutust. Nad tõusid esile kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil lennundus oli veel esialgses arengujärgus, ning püüdsid sõltumata ressursside vähesusest ja teiste väeliikide vastasseisust arendada õhujõudusid ning edendada nende kasutamise põhimõtteid.

Nende kaasaegseks, peamiseks sõjalise lennunduse ja õhuvõimu mõtte rajajaks saab pidada ka Itaalia kindralit Giulio Douheti (elas 1869-1930). Tegu oli ohvitseriga, kes on sõja­lennundusse jätnud väga sügava jälje, sest tema esitas põhiseisukohad strateegilise õhurünnaku läbiviimiseks. Ilma viiteta tema loodud teooriale ei saa läbi ükski tõsiseltvõetav sõjalennunduse seisukohti kajastav teos. Kahetsusväärselt ei ole eesti keeles sõjalennunduse alaseid teoseid palju ilmunud. Seetõttu pean paslikuks anda järgnevalt lühikese ülevaate tema elust ning pikemalt peatun tema mõtteil kasutada õhuvõimu sõdades. Teksti loetavuse huvides viitan vähem, ent annan kirjatüki lõpus loetelu kasutatud kirjandusest. Juba etteruttavalt saab öelda, et kuigi ta seisukohad olid teoreetilised, ei olnud tegu teadlase, vaid aktiivse ja värvika karjääriga ohvitseriga, kelle seisukohad võiks olla teada igal haritud sõjaväelasel.

Elulugu

Giulio Douhet sündis 1869. aastal Itaalias Caserta linnas Napoli lähedal. Tema isa põlvnes sõjaväelaste seast ning ema oli õpetajate ja ajakirjanike järeltulija. Giulio oli eeskujulik õpilane. Näiteks lõpetas ta õpingud Genova sõjaväeakadeemias klassi parimana. Pärast õpinguid suunati ta teenistusse suurtükiväe koosseisu ning peatselt astus ta sisse ka Torino polütehnilisse instituuti, et jätkata enda haridusteed inseneri erialal.

Iseloomult oli ta kergesti ärrituv ning talle ei meeldinud vaimuvaesed inimesed. Ta ei pööranud suurt tähelepanu sellele, keda ta oma ideedega solvata võis. Ise oli ta loogilise mõtteprotsessiga loominguinimene, kellele meeldis oma ideid kirjutades edasi anda.

Giulio Douhet. Foto: www.findagrave.com

1909. aastal määrati Douhet, kes polnud kunagi lennanud, juhtima esimest Itaalia lennupataljoni. Oma tuleristsed sai ta 1911. aastal Itaalia–Türgi sõjas, mil ta juhtis Liibüa rindel eskadrillisuurust üksust. Nimetatud sõjas kasutati ka esmakordselt õhuründevahendeid paljudes traditsioonilistes rollides nagu luure, transport, õhust pommitamine jne, ning just selles konfliktis lasti ajaloos esimest korda alla ka lennuk.

Niisiis läks Douhet Esimesse maailmasõtta juba sõjalennunduse kogemusega. Kaos Esimeses maailmasõjas muutis Douheti mõtlemist ning ta muutus Itaalia väejuhatuse suhtes äärmiselt kriitiliseks. Tema hinnangul ei suutnud väejuhatus leida võimalusi kiire võidu saavutamiseks ning ta heitis neile ette isegi riigireetmist. Eirates subordinatsiooni esitas ta Itaalia kaitseministeeriumile ettepaneku rünnata Austria linnasid õhust ning sellega purustada Austria-Ungari kuningriigi vastupanu. Ajastul, mil kõige paremaks õhusõja­vahendiks peeti kuumaõhupalli, olid tema ideed lennukite massilisest kasutamisest pehmelt öeldes revolutsioonilised. Selliste sõnavõttude tõttu anti ta sõja­tribunali alla ning vangistati üheks aastaks. Siiski näitas 1917. aastal toimunud Caporetto lahing1, et Douhetil oli õigus.

Pärast Esimest maailmasõda toimusid Itaalias murrangulised sündmused ning võimule tuli Benito Mussolini. Just tema eestvedamisel leiti, et kindral Douhet ei eksinud, ning ta sooviti ametisse ennistada. Kuigi ta au taastati 1921. aastal, otsustas Douhet erru minna ning jätkata tegevust õhuvõimu teoreetikuna. Douhet suri 1930. aastal.

Strateegilise pommitamise alused

Douheti tähtteos oli 1921. aastal välja antud „Ülemvõim õhus”2, milles ta esitab põhiseisukohad õhuvõimu tähtsuse ning riigi sõjalise edukuse seostest. Selles teoses lõi ta õhusõja mõttesuuna, mida Robert Pape3 nimetab Douheti mudeliks. Üldistatult kõlab see nii: mida suuremat kahju tekitada tsiviilelanikkonnale (ning sellega õõnestada nende moraali ja kaitsetahet), seda rohkem nad survestavad valitsust loobumaks territoriaalsetest ambitsioonidest. Douhet eeldas, et moodsas sõjas ei saa eristada võitlejaid mittevõitlejaist. Seetõttu saab kahju tekitada nii otsese hävinguga kui ka tähelepanuväärselt vähendades võimalusi hankida riiklikke teenuseid ja tarbekaupu (toit, rõivastus jne). Igal juhul on tagajärg sõda lõpetav rahvarevolutsioon valitseva eliidi vastu. Samuti eeldas ta, et maavägede edukad pealetungid on möödanik ning sõltumatud õhujõud suudavad strateegilise pommitamise abil sundida valitsused alistuma. Seetõttu nimetatakse seda ka karistamise strateegiaks.

Douhet leidis, et esimene samm kogu sõjakäigu juures on ülekaalu saavutamine õhus. Kiirus ja kõrgus ning sõja kolmas dimensioon muudavad õhukaitsemeetmete rakendamise ründava strateegia vastu võimetuks. Tema hinnangul ei ole õhusõjale liigset tähelepanu mõtet pöörata tulenevalt eelmise sajandi üsna kesistes tehnoloogilistest sammudest eelhoiatuse alal. Ta arvas, et hävituslennuväe loomine on ressursside väärkasutus ning lendavaid vastase lennukeid on väga keerukas leida; kui need ka leitakse, on neid keerukas püüda ja hävitada. Ka õhutõrje oli veel üsna lapse­kingades ning seetõttu leidis ta, et ka lennukite jahtimine maapealsete õhutõrjevahenditega ei ole tulus. Sellised arutluskäigud viisid ta ühe tähtsaima seisukoha väljendamiseni sõja­lennunduse ajaloos. Nimelt „... tuleb vastase linnud hävitada nende pesades, selmet püüda neid õhus ...” ehk siis vastase lennuvahendid tuleb hävitada maapinnal, lennuväljadel ja tehastes4.

Pärast õhuülekaalu saavutamist näeb Douheti hinnangul alistamismehhanism välja selline, et tuleb kohe kasutada tekkinud eelist ning karistada vastase tsiviilelanikkonda massiivsete pommirünnakutega. Et eesmärk võimalikult efektiivselt saavutada, peaks õhurünnakud toimuma massina (Douheti hinnangul kuni 20 000 lennukit korraga). Kiirus ja lennukaugus võimaldas lennuvahendeid kasutada samaaegselt mitme sihtmärgi ründamiseks, mis omakorda paralüüsiks vastase ning viimane kukuks kokku. Tänapäeval nimetatakse seda tüüpi tegevust paralleelseteks operatsioonideks.

Sünergia saavutamiseks peaks kasutama nii lõhke-, süüte- kui ka mürkgaasipomme. Nende koosmõjul oleks häving ja terror piisav. Nõnda heidutatud elanikud sunnivad oma valitsejaid nõustuma pealesurutud tingimustega ning lõpetama kiiresti elanikkonna piinad. Siiski säilitab ta lootuse, et kui saavutatakse õhuülekaal, ei ole vastase alistamiseks pommitada vaja. Kui valitsejad siiski otsustavad mitte alistuda, oleks õhurünnakute tulemused elanikele nii piinarikkad, et nad sunniks jõuga oma valitsuse ründaja tahtele kuuletuma.

Tuleb mainida, et sõjaõiguse seisukohalt ei ole tsiviilelanikkonna ründamine õigustatud. Tema hinnangul aga ei olnud tsiviilelanike ründamine mingi probleem, sest sõda on oma iseloomult niigi amoraalne. Seetõttu on iga vahendi kasutamine, mis lühendab sõda kui amoraalset sündmust, õigustatud5.

20. sajandi esimese poole tehnoloogia pakkus selleks ka suurepärase võimaluse ning eelduse, et pommituslennukid saavad märkamatult tungida läbi õhukaitse6 ning hävitada vastase jõu ja moraali allikad. Selline visioon ei pidanud vajalikuks kaasata teisi väeliike mujale kui kaitseoperatsioonidesse. Vägede ökonoomia eeldusest lähtudes pidi nii maa- kui ka merevägi kontsentreerima end kaitsetegevuseks. Douhet lähtus selle printsiibi kirjeldamisel Itaalia geograafiast (Alpidega piiratud poolsaar) ning majanduslikust olukorrast, mis ei lubanud pikaajalist sõda pidada. Seetõttu oli otsustav lahing tema hinnangul eduka sõja pidamise eeldus. Kokkuvõttes ei saanud Itaalia kaitsevägi tema loodud teooriaid siiski katsetada.

Üks keerukaim protsess kiire võidu saavutamise teel on Douheti meelest sihtmärgistamise probleem. Ta leiab, et eesmärkide valik, ründetsoonide määratlemine ning nende ründamise ja hävitamise järjestus on keerukaim, ent ka õhusõja pidamise tähtsaim ülesanne. Selle tõttu võib öelda, et sihtmärgistamine on õhusõja strateegia süda7. Douhet uskus (nagu ka Albert Thayer Mahan ja Henri Jomini), et sõjalised sihtmärgid on teisejärgulised ning peamisteks sihtmärkideks pidas ta tööstust, transpordi­süsteemi, kommunikatsioonikeskusi, valitsusasutusi ja inimeste tahet.

Sihtmärgistamise arutlusprotsessis ei pööranud ta aga piisavat tähelepanu luureinfo kasutamisele8 ning samuti tuleb nentida, et tema soovitused sihtmärgistamise osas jäid siiski üldiseks9. Tema enda hinnangul ei saagi luua selleks kindlaid reegleid, sest sihtmärgistamise aluseks on paljud muutujad: vastase materiaalsed, moraalsed ja psühholoogilised tingimused. Just sihtmärkide valik määratleb, kas õhuväe ülem on piisavalt haritud ning tema tegevus kvaliteetne.

1920-ndail oli õhuvägi vähestes riikides iseseisev väeliik. Douhet mõistis, et kui lennuvahendeid kasutavad teised väeliigid, siis tulenevalt nende väeliikide tegutsemispõhimõtete eri­pärast poleks strateegilise pommitamise lennuvahendeid kasutatud sihipäraselt (lennuvahendite põhikasutusala oleks rindelähedaste üksuste toetamine, mis ei oleks sõda kiiresti lõpetanud). Lennuvägi pidi olema iseseisev väeliik, mida ei kasutata jadamisi taktikaliste võitude saavutamiseks merel või maal.

Douhet ei näinud ka vajadust lennukite järele, mis on spetsiifiliselt loodud maa- või merevägede toetamiseks. Douheti hinnangul on selliste lennuvahendite tootmine, mille eesmärk on maa- ja mereväge toetada, puhas raiskamine ning vähendab eduvõimalust. Pealegi kasutatakse nende tootmiseks ressurssi, mida tegelikult on vaja õhuvõimu saavutamiseks. Tema hinnangul on pommitajad need lennuvahendid, mis suudavad lennata kaugele, on heade enesekaitsevahenditega ning küllalt kiired. Sihtmärgialale suundumisel võib neid kasutada kui ühte lendavat üksust, kus üksikud lennukid tagavad üksteise kaitset.

Douheti põhjapanevaim seisukoht oli, et õhuvägi on iseloomult ründav ning teised väeliigid kaitsvad. Selle väite alus oli teoreetiline eeldus, et varajane õhurünnak vastase eluliselt tähtsate keskuste vastu on humaanse võidu alus. Maapinnal toimuv sõda ei olnud tema hinnangul vahend humaanseks võiduks, sest maaväed suutsid üksteist purustada pikaajalises sõjas. Seda demonstreeris ka Esimene maailmasõda, kus vägede edukad pealetungid ei olnud enam võimalikud ning kaevikusõda muutus dominantseks. Selliste konfliktide hind on aga arvukalt langenud sõdureid ning elanikkonna pikaajalised kannatused.

Tagantjärele vaadates ei saanud humaanse õhusõja propageerimise indu vähendada tema teadmiste puudumine Teise maailmasõja ajal aset leidvatest sündmustest, mille käigus hävitati linnu ning tegelikult kannatas enim tsiviilelanikkond. Samuti ei pidanud kehtivad normid probleemiks „lühiajalist intensiivset vägivalda tsiviilisikute kallal, kes on küll kaitsetud, ent pikas perspektiivis aitavad ära hoida asjatut verevalamist”10.

On ka neid, kes peavad Douheti sõjakurjategijaks, sest ta õigustas tsiviilelanike pommitamist:

Douhetil oli oma loogilisest mõtte­protsessist hoolimata kontseptsioonilisi väärarusaamu, mis varjutasid tema arutlusi. Ta leidis, et kõik tulevikusõjad on totaalsõjad, mis kaasavad kogu ühiskonna, mille aluseks oleva tsiviilisiku moraal ei ole stabiilne. Selline lähenemine oli Esimese maailmasõja vili, sest kontseptsioon totaalsõjast oli just ausse tõusnud. Sama moodi olid toimunud esimesed strateegilised lennuoperatsioonid sõdivate poolte vahel ning nende „hävitavat mõju rahva moraalile” oli toonane meedia ulatuslikult kajastanud. Siiski on ajalugu näidanud, et totaalsõda ei ole laialt levinud. Samuti ei ole leidnud kinnitust tsiviilisikute moraali ebastabiilsus. Teine maailmasõda näitas, et tohutu häving ei põhjusta rahva meelekindluse kokkukukkumist ning vajadusel võideldakse kuni viimse meheni.

Sõjandusvaldkonna vigadeks saab veel pidada pigem kaitsele suunatud pinnasõja ülistamist ründesõja ees ning hinnangut, et õhuvõim on oma olemuselt ründav. Ka neil kahel kontseptsioonil lasuvad maailmasõja varjud. Miljonid elud, mis jäeti kaevikuliinidel, jätsid Douheti edasisele mõttetegevusele sügava jälje. Kaevikusõda ning lõputud katsed murda üksteise kaitsetegevust näitasid, et kaitsel põhinev sõjapidamisviis paistab murdmatu. Siiski näitasid järgnevad sõjad, et maaväe kasutamine ründavas rollis võib olla samuti edukas. Samuti on erinevad sõjad näidanud, et õhuväe kaitsev roll on strateegiliselt sama tähtis kui ründav.

Douheti mõju sõjaasjandusele

Douheti peamiseks panuseks peetakse õhuvõimu teooria edendamist. Siiski ei soovinud paljude riikide lennuväed pidada Douheti mõtteid enda arengu aluseks. See tulenes ennekõike tema unikaalsest lähenemisest strateegiale. Hoolimata sellest tõlgiti tema teos prantsuse, inglise, saksa ja vene keelde11. Selle tõttu leitakse, et ta teosel oli suur mõju erinevate Euroopa riikide õhuvägede tegutsemispõhimõtete kujunemisel.

Suurbritannia õhuväe hinnangul ei mõjutanud Douheti ideed nende doktriini väljatöötamist. Samas võib täheldada sarnasusi Douheti ja marssal Sir Hugh Trenchardi12 kirjutistes. Ka Trenchard leidis, et võidu alus on tsiviilisikute hävitatud moraal, ent erinevalt Douhetist arvas ta, et toetava taristu hävitamisest piisab. Seega kasutas Suur­britannia õhuvägi Teise maailmasõja jooksul aktiivselt võimalust linnu pommitada, nimetades seda siiski „tööliste elamispinna hävitamiseks”.

Kuigi Saksamaale olid pandud piirangud õhuvägede väljaarendamisel, võis Douheti mõju sõjalisele mõtlemisele olla suurim 1920. aastail. Tulenevalt Saksamaa geograafilisest positsioonist ning ka sõjalisest kultuurist vähenes tema mõju märgatavalt enne Teist maailmasõda13, sest vallutatud alad pidid toetama Saksamaa majanduslikku ja sõjalist võimsust. Saksamaa sõjaline doktriin tähtsustas esmast lahinguedu, mille tulemusel Luftwaffe struktureeriti vastavalt taktikalise toetuse õhuväe nõuetele.

Ka nurjus Saksamaa tõsisem katse viia läbi strateegilist pommitamist 1940. aastal lahinguis ülemvõimu pärast Suurbritannia õhuruumis. Selle põhjused peitusid rakendatud taktikas, mille eesmärk oli algselt vältida tsiviilkaotusi Londonis, ent ka taktikaliste lennukite kasutamises strateegiliste eesmärkide täitmiseks. Kuigi tänapäeval ei määra eesmärgi sisu lennuvahendi tüüpi, tuli 1940-ndate algul juba omada õiget relvastust vastase õhukaitsest läbitungimiseks. Ainus, mis sidus tolleks momendiks Saksamaa õhuväge Douhetiga, oli kinnipidamine mõttest, et õhuvägi on oma iseloomult ründav väeliik. Samasuguseid põhimõtteid viljeleti ka Nõukogude Liidu lennuväe arendamisel.

Douheti mõju USA-le oli märgatavalt suurem. Esimese maailmasõja ajal oli Itaalial huvi müüa USA-le Caproni pommitajaid. Vürst Gianni Caproni oli Douheti lähedane liitlane ning edastas tema ideid ka USA-sse. Douheti teoseid võis leida kahe maailmasõja vahel USA sõjalist mõtlemist ning õhuvägede kasutamist oluliselt mõjutanud USA õhujõudude taktikakoolist (Air Service Tactical School). Samuti kandis Douhetiga sarnaseid ideid edasi kindral William Mitchell, mõjutades sellega hilisema strateegilise õhusõja doktriini teket taktikakooli kasvandike poolt.

Eesti lennuväe kasutamise doktriin (kui seda nii nimetada võiks) oli üles ehitatud pigem maaväekesksete ülesannete täitmiseks. Need olid erinevad taktikalise õhuüleoleku tingimustes luure- ja õhutulejuhtimisülesanded, vastase tõkestamine ning lähiõhutoetus. Seega võib eeldada, et Douhetil oli väike mõju Eesti lennuväe ülesehitamisele ning kasutamispõhimõtteile. Näiteks annab kõrgema sõjakooli õppekonspekt „Lennu­väe ja õhukaitse taktika” 1937. aastast ülevaate teooriast ning toob välja, et see on väga levinud. Samas märgitakse ka, et: „Sel teoorial on aga väga nõrgad jalad all”14, sest põhineb liigselt Itaalia geograafial ega võta arvesse ka juba eespool nimetatud sõjandusvaldkonna vigu.

Konspekti kohaselt saaksid Douheti ideid pigem rakendada suured lennuväed. Ent ka need piirangutega, sest pommitamine ei ole nii täpne kui võiks oodata ning õhuvägi ei suuda hoida piisavalt pika aja jooksul vajalikku tempot. Siiski tuleb välja, et kõik universaalsed seisukohad õhuvõimu haaramiseks ja kasutamiseks, millest ka eelnevalt juttu oli, mainiti konspektis sõjalise lennunduse alusena.

Teine maailmasõda näitas, et Douhet oli tugevalt üle hinnanud pommituslennukite tähtsust ning enesekaitsevõimet, pommitamise täpsust ning üksikute pommitusreidide mõjusust. Radarite kasutuselevõtt suurendas õhukaitse efektiivsust märgatavalt; samuti olid õhukaitsekahurid tunduvalt efektiivsemad kui võis oodata enne Teist maailmasõda. Kõigist teadaolevatest probleemidest hoolimata kasutasid liitlased tema ideid tahtlikult või tahtmatult nii Saksamaa kui ka Jaapani tööstuslinnade hävitamiseks ning tööliste kaitsetahte mõjutamiseks.

Douheti mõtteid arendasid edasi tuntud lennundus- ja sõjandusteoreetikud enne Teist maailmasõda. Need mõtte­arendused prooviti ka praktikas läbi ning päädisid 1945. aastal tuumarünnakuga Hiroshima ja Nagasaki vastu. Bernhard Brodie kui üks tuumastrateegia eeskõnelejaid leidis Douhetis toetust enda mõningatele ideedele. Tuuma­strateegia põhialuseks muutus uuesti idee, et ühest õhukaitsest läbi pääsenud tuumapommi kandvast lennukist piisab vastase mõjutamiseks või alistamiseks. Siiski, pärast tuumarünnakuid Jaapani vastu leidis inimkond, et tehnoloogia areng ja douhetism viib totaalsõjani õhust ning inimkonna hävinguni.

Douhet ja tänapäev

Ent kokkuvõtteks kerkib küsimus: miks rääkida kellestki, kes elas ja mõtles peaaegu sada aastat tagasi? Tuleb nentida, et igas konventsionaalses sõjas on nähtud võimalusi tema ideede rakendamiseks ning vastase alistamiseks ilma, et peaks kaasama maaväeüksuseid. Näiteks pärast esimest Iraagi sõda leiti, et Douheti ideed peavad paika ning on selgeks kaalukeeleks sõja võitja määratlemisel juhul, kui õhusõja vahendeid kasutatakse korrektselt.

Samuti peetakse Kosovo sõda veelahkmeks õhuvõimu ajaloos, sest vastane alistati ainult õhujõule toetudes ning seda suudeti teha ilma NATO-poolsete inimkaotusteta. Leitakse, et nii Douheti kui ka teiste õhuvõimu teoreetikute ennustused täitusid Kosovo sõja käigus. 2011. aastal toimunud Liibüa sõda iseloomustas sajandivanuste põhimõtete rakendamine tänapäevases konfliktis. Ka tänapäeval saab sügaval tagalas asuvaid sihtmärke hävitada ilma, et maa- või meresõda seda takistaks, tähtis on esmalt saavutada õhus ülekaal, hävitades maa peal vastase õhuvägi. Ennekõike eeldab see aga õhuväe sõjalise tegevuse toetamist pealetungidoktriinile.

Hoopis uus ja huvitav suund on douhetism kübervallas, milles nähakse, et riike saab hävitada massiivse küberründega. Samas on maailma sõdade aja­lugu näidanud, et sotsiaalsed süsteemid on märgatavalt vastupidavamad ning nõuavad tavaliselt riiki toetava sõjalise kaitsesüsteemi neutraliseerimist või hävitamist, pärast seda ei peata riigi langemist enam miski (seda on Eesti isegi ilmekalt kogenud 1940. aastal).

Douhetil oli ka roll üldises lennunduse arengu mõtestamises. Ta leidis, et riik, soovides olla edukas lennunduses, majanduses ning sõjalises riigikaitses, peab panustama lennunduse toetamisse kogu ühiskonnas. See hõlmaks nii lennundusõpet, taristu rajamist kui ka tööstuse ning arendustegevuse toetamist. Seetõttu on tema hinnangul just tsiviiltööstusel tähtis roll ühiskonna mõttemudelit kujundades. Inimesed peavad mõtlema endast kui õhuvõimu rahvast. Siin on Eestil paljutki eeskujuks võtta, et suurendada ühiskonna pühendumust lennundusele.

Kindral Giulio Douhet oli erakordne ohvitser. Tema ideid sõjandusest kasutasid tema kaasaegsed õhuväedoktriinide väljatöötamisel ja neid rakendati ka hilisemates konfliktides. Mingil määral võib teda pidada humanistiks, sest ta taotles oma äraspidise teooriaga poliitilise tahte pealesurumist võimalikult kiiresti ning väheste inimkaotustega. Õhuväe visionärina pidas ta vajalikuks kogu riigi kaasamist selleks, et omada võimu õhus. See tulenes otsesest vajadusest lõpetada sõda, kui see peaks puhkema, lühima aja jooksul vastase tsiviilisikute moraali purustamise ning võimukeskuste hävitamise abil. Kõige eelduseks aga oli ning on ka praegu õhuülekaalu saavutamine.

--------

1 Lahing toimus 1917. aasta 29. oktoobrist kuni 19. novembrini Saksa ja Itaalia vägede vahel. Saksa üksusi toetasid Austria-Ungari üksused. Saksa vägedel õnnestus tungida Itaalia liinidesse ning sundida itaallased taganema. Et Itaalial polnud vajalikku reservi, ei suudetud läbimurret peatada ning Itaalia kaotas ~300 000 meest ja hulga tehnikat.
2 Itaalia keeles „Il dominio dell’aria” ning inglise keeles „Command in the Air”. Ingliskeelse versiooni võib leida ka internetist.
3 (1996) R. Pape on teadlane, keda saab pidada üheks viimaseks õhuvõimu teoreetikuks, kelle teos on avaldatud. Ta avaldas teoreetilised seisukohad sellest, miks tuleb rünnata õhuväega vastase vägesid, et saavutada sõjaline ülekaal.
4 Douhet, 1998, lk 53-54.
5 Douhet, 1998, lk 61.
6 See seisukoht on üsna levinud ka tänapäeval. Seda on ka mitu korral sõjaajaloos tõestatud, neist värvikaim on ehk kuue päeva sõja algmomendiks olev Egiptuse lennuväe hävitamine Iisraeli lennuväe poolt.
7 Douhet, 1998, lk 61.
8 Samas tuleks sihtmärgistamisest mõelda kui õhuvõimu võtmefaktorist ning luurest kui sihtmärgistamise võtmefaktorist.
9 Õhusõja strateegiate valikul pööratakse suurt tähelepanu õhujõude võimele kasutada parimal viisil vaenuliku jõu piiramist (coercion). Piirava õhujõu selgitamisel iseloomustatakse neid sageli sihtmärkide kaudu, mida nendega rünnatakse. Douhet soovitas rünnata inimasustuskeskusi, USA armee õhujõudude koolis leiti, et tuleb rünnata tööstust ja infrastruktuuri. John Slessor tähtsustas vaenlase vägede ründamist, samas Warden leidis, et vaja on rünnata vaenulikku juhtkonda. Siiski peab arvestama, et õhujõudude tegevusstrateegia valikul ei toiks olla sihtmärgi valik esimene, vaid viimane samm strateegia loomisel (vt ka Pape 1996).
10 Mets, 1998, lk 12.
11 Mainitakse, et tema teoseid tõlgiti alles pärast tema surma või jäid need üldse tõlkimata.
12 Briti kuninglike õhujõudude ülem aastatel 1919–1930. Teda peetakse Suurbritannia õhuväe loomise võtmefiguuriks.
13 Üks prominentsemaid douhetiste oli kindral Walter Wever (1887–1936). Nende mõju oli siiski tühine (MacIsaac, 2009, lk 189).
14 Kitvel, Andresen, Tomberg, Vernik.

Kirjandus
Anrig, C. F. (2011). The Quest for Relevant Air Power:Continental European Responses to the Air Power Challenges of the Post-Cold War Era. Montgomery: AU Press.
Answers Corporation. (2013). Giulio Douhet. Kasutamise kuupäev: 18. detsember 2013, allikas Answers: www.answers.com/topic/giulio-douhet
Bayman, D. L., & Waxman, M. C. (2000). Kosovo and the Great Air Power Debate. International Security, 24.
Buckley, J. (1999). Air Power in the Age of Total War. Bloomington: Indiana University Press.
Cassin, E. (2. märts 2010). Giulio Douhet. Kasutamise kuupäev: 31. detsember 2013, allikas Comando Supremo: Italy at War:
www.comandosupremo.com/douhet.html
Clode, G. (10. jaanuar 2011). The Command of the Air by Giulio Douhet: a Military Times Classic. Kasutamise kuupäev: 23. detsember 2013, allikas Military History Monthly: www.military-history.org/books/the-command-of-the-air-by-giulio-douhet-military-times-classic.htm
Douhet, G. (1998). Command of The Air. (D. Ferrari, tõlk.) Washington, D.C. Kasutamise kuupäev: 27. jaanuar 2014, allikas http://permanent.access.gpo.gov/airforcehistory/www.airforcehistory.hq.af.mil/Publications/fulltext/command_of_the_air.pdf
Hammond, G. T. (2001). The Mind of War: John Boyd and American Security. Washington: Smithsonian Institution Press.
Kitvel, H., Andresen, V., Tomberg, R., & Vernik, A. Lennuväe ja õhukaitse taktika : [konspekt]. Kasutamise kuupäev: 31. detsember 2013, allikas Eesti rahvusraamatukogu digitaalarhiiv: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=43155
MacIsaac, D. (2009). Hääled Central Blue’st: õhuvõimsuse teoreetikud. rmt: P. Paret, Nüüdisaegse strateegia kujundajad: Machiavellist tuumaajastuni (lk 173–202). Tallinn: Eesti Entsoklüpeediakirjastus.
Meilinger , P. S. (1997). Gulio Douhet and the Origins of Airpower Theory. rmt: P. S. Meilinger, The Paths of Heaven: The Evolution of Airpower Theory (lk 1–40). Maxwell AFB: AU Press.
Mets, D. R. (1998). The Air Campaign, John Warden and the Classical Airpower Theorists. Maxwell: AU Press.
Mueller, K. P. (aprill 2010). Air Power. Kasutamise kuupäev: 27. jaanuar 2014, allikas RAND Corporation: www.rand.org/pubs/reprints/RP1412.html
Pape, R. A. (1996). Bombing to Win: Air Power and Coercion in War. New York: Cornell University Press.