Raamatu "The Real North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia" ("Tõeline Põhja-Korea: elu ja poliitika nurjunud stalinistlikus utoopias") autor Andrei Lankov on nimetanud Põhja-Koread "pankrotistunud majandusega tillukeseks diktatuuririigiks", mille juhid on kõigele vaatamata "märkimisväärselt osavad manipuleerima maailma avalikkuse arvamust", vahendab The Week.

Ähvarduste kursil jätkav Põhja-Korea on soovitanud välismaalastel Lõuna-Koreast tuumasõja-ohu tõttu lahkuda.

Söulis ringi jalutades on aga raske leida mõnd paanikast haaratud lõunakorealast, nendib Lankov. Miks nad mures pole? Sest Põhja-Korea tõenäoliselt mingit sõda ei alusta. Reastame põhjused, miks.

Kim Jong Un ei ole peast põrunud

Põhja-Koreale meeldib oma "suurt juhti" kujutada iselaadse super-antikangelasena — võimuka, ettearvamatu mehena, kelle sõrm on nii-öelda alati nupul.

Tõde on aga, et Pyongyang on alati olnud märksa pragmaatilisem kui välja näitab. Nagu Lankov osutab, pole Kim Jong Un mingi Osama bin Laden, kes mäestikukoopas püha sõda kavandab.

Tegelikult pole ühtegi mõistlikku põhjust arvata, et noor diktaator soovib sooritada enesetappu; on teada, et talle meeldivad korvpallimäng, pizza ja muud elus-olemise mõnud.

Sama loogika kehtib ka tema nõunike — Põhja-Korea poliitika bütsantsliku maailma ellujääjate kohta, kes armastavad kalleid autosid ja kvaliteetset brändit.

Kogu see tsirkus on lihtsalt rahvusvaheline šantaaž

Milleks teha nägu, et oled kohe-kohe alustamas kolmandat maailmasõda? Sest see annab tulemusi.

Kim Jong Il panustas samale kaardile ning, nagu kirjutab The Atlantic, "saavutas järjepanu mööndusi: naftasaadetisi, toiduabi, abi tuumareaktorite ehitamisel, rasket raha teenivaid turismienklaave ja investeerimistsoone".

The Washington Post võrdleb Kim Jong Uni jonniva lapsega, kellele "pööratakse tema nõutavat tähelepanu või antakse isegi lelu mitte sellepärast, et ähvardustel on tõsi taga või kuna ta väärib seda, vaid selleks, et teha jonnituurile lõpp."

Põhja-Korea majandus on rängas madalseisus. Võttes arvesse kõikvõimalike loodusvarade nappust ja ainult üht (seaduslikku) kaubanduspartnerit, tähendaks retoorika mahendamise eest vastutasuks osutatav välisabi riigile suurt võitu.

Tegelikult Hiina Põhja-Koread ei toeta

Hiina kujutab endast Põhja-Korea majanduse nabanööri, poputades režiimi sisuliselt kaubandusega ning kriisiperioodidel ka välisabi osutamisega.

Kuid Hiina ei taha midagi rohkem kui rahu, peamiselt seetõttu, et sõjalise konflikti tagajärjed oleksid katastroofilised.

Rahvusvaheliste suhete geostrateegiline analüüs World Politics Review kirjeldab, mida sõda kaasa tooks: tuhanded, võib-olla miljonid Põhja-Korea põgenikud otsiksid Hiinast pelgupaika. Tuumakonflikt mürgitaks kogu regiooni. Maailma majandust tabaks kaos, mis paneks põõna Hiina kaupade väljaveole ja kergitaks sisseostetava energia hinda.

Ning, mis kõige hullem, konflikti lõpptulemusena oleks Põhja-Korea vähem tänu võlgu Hiinale ja võimalik, et USA okupatsiooni all.

Hoolimata tugevast motivatsioonist säilitada Põhja-Korea praegust režiimi on Hiina ilmutanud märke, et hakkab oma liitlase käitumisest tüdinema.

Pärast Põhja-Korea tuumakatsetust kiitis Beijing koostöös Ühendriikidega heaks rängad majandussanktsioonid stalinistliku totalitaarriigi vastu.

Samuti anti teada, et turiste enam Hiinast Põhja-Koreasse ei lubata, mis annab riigi majandusele veel ühe tõsise hoobi.

Hiina president Xi Jinping ei ole oma nördimusest saladust teinud, teatades avalikult: "Mitte kellelgi ei tohiks lubada paisata regiooni või isegi kogu maailma kaosesse isekatel põhjustel." Nii ei kõnele riik, mis oleks valmis Põhja-Koreaga kõrvuti sõtta tormama.

Põhja-Korea kaotaks sõja

Oma 1,1 miljoni sõduriga on Põhja-Korea armee tegelikult maailmas suuruselt neljas relvajõud. Probleem on aga selles, et sõjaväe varustus on ääretult iganenud, kuna pärineb külma sõja ajast, mil riik oli veel alliansis Nõukogude Liiduga.

Lõuna-Koread on aga varustanud Ameerika Ühendriigid, mis on lubanud vajadusel Lõuna-Koreale ka sõjalist kaitset pakkuda.

Põhja-Korea võiks vastu pidada paar päeva või nädalat, kuid kaotaks lõpuks vältimatult.

"See on selline sõjavägi, et kui seada nad vastakuti 1991. aasta Iraagi relvajõududega, kaotaks Põhja-Korea," rääkis Dartmouthi kolledži professor Jennifer Lind päevalehele USA Today.