Viibisite Tallinnas, et arutleda rahvusvahelise õiguse muutmise vajaduse üle hübriidsõdade ja varjatud agressiooni tulemusena. Kuidas kirjeldaksite praegust olukorda Venemaa suunal, kas me oleme külmas sõjas ning kas Venemaa kasutab hübriidsõja meetodeid?

Minu arust on ohtlik, et vaidleme definitsioonide üle, kui Ukraina kriisi tõttu on Euroopas üks tõsisemaid julgeolekualaseid väljakutseid pärast Balkani sõdasid. Ma ei pööraks niivõrd suurt tähelepanu kuidas me seda kriisi tähistame vaid keskenduksin pigem selle olemusele.

NATO seisukohast on oluline, et kriis ei puuduta kindlasti ainult Ukrainat vaid kogu Euroopat ning on oht alustele, millele Euroopa pärast Teist maailmasõda ehitati.

Nii Ukraina kriis kui vägivaldne terrorism seavad siin väljakutseid, aga ma ei ütleks, et need panevad proovile meie väärtused: inimõigused, isikuõigused, demokraatia ja õigusriigi vaid pigem esitavad väljakutse meie meelekindlusele nendele väärtustele kindlaks jääda ja meie järjepidevusele. See on tegelik eesmärk. Peame väga täpselt aru saama, millele tegelikult proovikive seatakse - see määratleb, millist julgeolekut me vajame ning milline peaks olema meie vastus.

Me kaitseme oma territooriumi, oma liitlasi, aga kriis sunnib meid ka rohkem tähelepanu pöörama väärtustele, mida me oleme seni hakanud nägema iseenesestmõistetavatena.

Krimmi-sarnaseid stsenaariume oleme ajaloos näinud Eestis, sarnaseid elemente on kasutatud ka NATO õppuste Skolkani stsenaariumis. Genfi konventsioonid käsitlevad tunnusmärkide kasutamist. Olete töötanud Moskvas, mis on kogu kriisis üldse uut?

Me teame paremini mis toimub ja meil on kõige toimuva nägemiseks rohkem vahendeid. Me näeme seda, mida enne oletasime. Meie luureallikad on uued ja meil on ka uued tehnoloogilised vahendid kõige toimuva jälgimiseks. Kogu meediakeskkond on tänapäeval tehnoloogiliselt midagi muud kui oli varem, aga koos uute võimalustega tulevad ka uued ohud.

Töötasin Moskvas 1990-ndate lõpus, just enne praeguse võimuladviku esile kerkimist. See oli üsna kaootiline üleminekuperiood. Ma usun, et ajalooliselt oli tegu aknaga, kus asjad oleksid võinud minna ka teises suunas ning kus asuti mõtlema, milline oleks Venemaa koht maailmas. Pärast on Venemaa käitumine muutunud kahtlemata väljakutsuvamaks.

Peame aru saama, mis tegelikult kaalul on ning me ei peaks aega pühendama diskussioonidele, kes kogu kriisi alustas ja mis moodi seda täpselt nimetada. Teise riigi territooriumi hõivamine on rahvusvahelise õiguse põhimõtetega vastuolus, mis iganes õigustus Venemaal ka ei oleks. Osalt on tegu lihtsalt suitsukattega ja me ei pea kõigele Venemaalt tulevale reageerima vaid olema enesekindlamad ja ennast kehtestavamad oma põhimõtetes ning oma narratiivis.

Kogu seda Venemaalt tulevat nonsenssi pole vaja pidevalt müstifitseerida. Me teame, mis on tõde ja mis on õige ning mis on vale.

Täismahus intervjuu ilmub peagi Eesti sõjandusajakirjas Sõdur.