Muuseumikonflikt Poola moodi: maailmasõja ajaloolist tõde näidates läksid poolakad omavahel tülli

 (39)

"Kallis naine, Niuniusia, Lalunia, Grześ, ema, õde, naisevend, nõbud, sõbrad. Sakslased hukkavad mind täna. Suren oma maa eest naeratades, kuid suren süütuna. Maksku Jumal minu vere eest, asetades nendele raiskadele igavese needuse. Armastusega Bolek." See taskurätile kirjutatud kiri jõudis vanglatrellide tagant endise parlamendiliikme Bolesław Wnuki veel vabaduses olnud perekonnani ja on nüüd välja pandud neljapäeval Gdanskis avatavas Teise maailmasõja muuseumis.

Bolesław Wnuk (1893-1940) oli Poola viienda seimi saadik, kes paistis silma Poola iseseisvusvõitluses, aitas tagasi lüüa punaarmee pealetungi 1920, kuid langes 1939. aastal alanud sõjas sakslaste kätte vangi.

Operatsiooniga Intelligenzaktion hukkasid sakslased 1939-1940 ligemale sada tuhat Poola haritlas- ja poliitikaeliidi hulka kuulunud isikut, kuna juba paar aastat enne Teise maailmasõja alustamist olid sakslased koostanud 61 000 nimest koosneva nn erikohtumõistmise raamatu (Sonderfahndungsbuch Polen) poolakatest, keda Saksa riik pidas enda vaenlaseks.

Meenutab kangesti kuritegusid, mida üks teine okupatsioonivõim viis ellu samal ajal enda mõjusfääri kingitud ja okupeeritud aladel, Soomest kuni Moldovani välja. Tegelikult, kuigi üks riik oli kogenud totalitaarset võimu vaid kuus aastat, teine juba 22 aastat, ei erinenud ju Saksa ja Nõukogude okupatsioonivõimude käitumine eriti üksteisest. Mastaabid erinesid, sisu mitte. NSV Liidus algas poolakate massimõrv pihta juba 1937. aastal.

ekraanitõmmis videost
Seotud lood:

Loe veel

Gdansk (saksapärase nimekujuga Danzig) kujutas endast vabalinna Poola ja Saksamaa piirialadel, mis jäi esimesena 1. septembril 1939 alanud maailmasõja sõjamasina jalgu. Vastavalt Molotov-Ribbentropi pakti vaikivale kokkuleppele tuli Punaarmee 17. septembril ka idast Poolale kallale. Oktoobri alguseks 1939 oli Poola vastupanu murtud, eksiilvalitsus jõudis küll põgeneda Rumeeniasse, järgnes massimõrvade laine, mille sisse jäävad ka nn Intelligentide aktsioon sakslaste okupeeritud Lääne-Poolas kui ka Katõni veresaun nõukogude okupeeritud Ida-Poolas.

Poola kaotas teatavasti Teises maailmasõjas vähemalt 3,5 miljonit inimelu sakslaste ja kaks miljonit elu nõukogude poolele jäänud aladel, suur osa Poola armee sõduritest hukkus koonduslaagrites, 1,5 miljonit "klassivaenlast" küüditati ka nõukogude külmale maale.

Vaata arhitektide visiooni siit

Muuseum, mis Gdanskisse nüüd kerkis, sai esikoha 2010. aasta rahvusvahelisel eVolo arhitektuurivõistlusel, 35 000 ruutmeetrit peavad andma ka võimaluse esitleda sõjakoledusi võimalikult detailselt. Hoone kavandas Studio Architektoniczne KWADRAT, kusjuures kaasatud olid arhitektid Jacek Droszcz, Bazyli Domsta, Andrzej Kwieciński, Zbigniew Kowalewski, Kamil Domachowski ja Maciej Busch. Igati poolakate ettevõtmine siis.

Kuid riigis, mis aastakümneid harjunud mõtlema nõukoguliku ajalookäsitluse järgi, teisal on jõuliselt avastatud ka varem varjatud fakte, on selle väljapanekust tekkinud nähtavasti paras kisma.

Poolat valitsev konservatiivne partei Õigus ja Õiglus (PiS) soovib, et muuseum esitleks maailmale poolakate arusaama maailmasõjast. Ajaloolaste seas on vähemalt osa, kes tahavad aga esitleda ka teiste ajalookäsitlusi. Mõned PiS liikmed olevat nimetanud muuseumit koguni ebaisamaaliseks, vahendab Helsingin Sanomat.

Poola praeguse võimukorraga haakub lahutamatult ka vägikaikavedu muuseumi iseseisvuse üle, mida kultuuriminister Piotr Gliński murda üritavat. Tüli põhjuseks on küll ministri otsus liita muuseumiga samas linnas tegutsev Westerplatte muuseum, mis käsitleb ju samu asju. Väidetavalt oli minister loonudki Westerplatte muuseumi vaid tülinorimiseks. Paljud inimesed aga, kes annetanud esemeid Teise maailmasõja muuseumile, sk ka Wnuki perekond, ähvardavad annetused tagasi võtta, kui võimude sekkumine liiga suureks läheb.

Ebasümmeetriline uusehitis paikneb Gdanski vanalinna servas ja on selgelt linna uus maamärk. Väliskest on oranžikat tooni kivisein ja klaas, peamine väljapanek paikneb aga maa all, hämara koridoriga, mis juhatab teemasaalidesse. Esmalt käsitletakse esimese maailmasõja pärandit, siis totalitarismi tõusu ja Hitleri-Stalini sobingut. Suured saalid esitlevad sõjakoledusi, okupatsioone, holokausti, pommirünnakuid.

Põhirõhk on tsiviilelanike kannatustel, on näha ka koonduslaagrivangide rõivaid, Katõnis hukatud poolakate mansetinõõpe, isegi Hiroshimas sulanud portselani. Seinatäis kohvreid meenutab ka seda, et getodesse suletud juudid ei teadnud veel minevat hukkamistele. Ühes saalis on kirjas okupatsioonide ajal hukatute nimed, taustal kõlamas kirjutusmasina toksimist, meenutades, et tapmisest sai mõlema võõrvõimu bürokraatia põhitegevus. Viimane saal meenutab aga, et sõja lõpp ei tähendanud Ida-Euroopas kellelegi vabadust, vaid vägivalla edasikestmist.

Muuseumi avamise otsus pärineb 2008. aastal toonase liberaalse peaministri Donald Tuski kabinetist, kuid viimane on tänaseks kolinud Brüsselisse ja kaotamas jalgealust konservatiivide Poolas. Ja poliitiline kaklus on kantud ka muuseumi üle, kuigi ajalookäsitlustes ju mõlemad Solidaarsusest välja kasvanud jõud väga ei erinegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised