Mongolite vastased olid sageli neist märgatavalt tugevamad ja raskemini relvastatud. Kuid mongolite raudne distsipliin ja taktikalised teadmised ületasid vastaseid mäekõrguselt, lubades neil vallutada hiiglaslikke territooriume.

Khaan andis otsustusõiguse alluvatele

Mongolite väepealikud allusid khaanile, kelle korraldusi nad kõhklematult täitsid.

Tšingis-khaan nõudis võitu, kuid vahendite ja meetodite osas oli igal üksikul väepealikul suur valikuvabadus. Neil lubati khaani plaanidest kõrvale kalduda, kui maastik või vaenlase liikumine oli oodatust erinev.

Mongoli armee üksused olid seetõttu vastastest märgatavalt paindlikumad. Ka hilisemal ajal on sõjapidamises sellist juhtimist kasutatud. Näiteks II maailmasõjas kasutasid sakslased seda paindlikkust sissetungi ajal Poolasse ja Prantsusmaale ning neil õnnestus ohtlikud vaenlased lühikese ajaga neutraliseerida. Tänapäeval kutsutakse sellist taktikat USA armees nimega Mission Command.

Ratsavägi oli mobiilne

Kui hiinlaste ja eurooplaste armeed sõltusid peamiselt jalaväest, kasutasid mongolid ainult ratsaväge.

Tänu oma hobustele suutsid mongolid kiiresti liikuda ja suurtele aladele levida. Piilurite võrgustik andis mongoli väejuhtidele alati teada, kus asusid teised mongolite väed. Kui vaenlased püüdsid rünnata, said mongolid kiiresti koguneda ja vasturünnakule asuda.

Lahingutes ülekaaluka vastase vastu kasutasid mongolid sageli põgenemist. Tavaliselt vaenlase lahingurivi sel hetkel lagunes ning sõdurid hakkasid ilmselgelt põgenevaid mongoleid jälitama. Aga see oli pettus - kui vaenlase väed olid laiali pillutatud, pöörasid mongolid ringi ja läksid vasturünnakule.

Näiteks hävitas mongolite väejuht Subutai sel moel 1221. aastal 70 000 sõdurist koosneva grusiinide väe.

Väejuht hoidis targu tagaplaanile

Erinevalt eurooplastest, kes pidasid väejuhi puhul tähtsaimaks julgust, panid mongolid suurimat rõhku strateegilistele teadmistele ja kohanemisoskusele.

Kui Euroopa väejuhid ratsutasid sõjas pahatihti oma vägede eesotsas ning panid end seeläbi suurde ohtu, siis mongoli väejuhid jälgisid võitlust kaugemalt – sageli künkaharjalt – ja juhendasid oma vägesid värviliste lippude abil.

Mongolid olid ka meistrid salakuulamises ja neil oli hästi välja töötatud piilurite ja spioonide võrgustik. Näiteks oli mongolitel juba aasta enne sissetungi Euroopasse üksikasjalik informatsioon vene, poola ja ungari vaenlaste kohta.

Mongolid töötasid iga vaenlase vastu võitlemiseks välja detailse, ta tugevusi ja nõrkusi arvestada strateegia.

Artikkel mongolite sõjakunstist ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aprilli numbris. Artikkel oli kaheksal leheküljel ning rikkalikult illustreeritud.