Nimi Molotovi kokteil tuli külge pilkenimena, sest Punaarmee kasutas Soome linnade pommitamiseks kobarpomme, mida NSV Liidu pea- ja välisminister (vormiliselt rahvakomissar) Vjatšeslav Molotov nimetas valetades toidupakkide allaviskamiseks ("Molotovi leivakorvid"). Kui juba "einestamiseks" läks, vastasid soomlased sellele kokteiliga.

Pudel oli kolmveerandliitrine ning sisaldas etanooli, tõrva ja bensiini segu. Pudeli juurde kuulusid kaks tormitikku, üks kummalgi pool. Pudelit visati käsitsi või heideti linguga ning enne seda süüdati üks tikk või pigem mõlemad. Kokkupõrkel pudel purunes ja segu süttis, süüdates ühtlasi ka tanki või muu sõiduvahendi, mida ta tabas. Tormitikud leiti olevat ohutumad kui põlev kalts pudelisuul, vahendab Vikipeedia.

Soome riiklik alkoholitootja Alko tootis sõja lõpupoole Molotovi kokteile masstoodanguna Rajamäe piiritusetehases. Talvesõja jooksul toodeti 450 000 pudelit. Punaarmee kaotas sõjas 1919 tanki, neist 436 süttimise tõttu. Ilmselt enamasti just Molotovi kokteilide tõttu. Polnud just kõige tõhusam relv, aga seda enam silmatorkav ja maailm võttis soomlaste leiutatud pilkenime kiiresti omaks.

Hiljem leiutas Poola vastupanuarmee Armia Krajowa süütepudeli, mis ei vajanud süütamist: pudelis olev segu süttis kokkupõrkel ise keemilise reaktsiooni tulemusena kütusega segatud kontsentreeritud väävelhappe ning kaltsiumkloriidi ja suhkru segu kristallide vahel, mis olid pudeli ümber seotud kaltsus. Armia Krajowa kasutas nende heitmiseks ka katapulte.

Samal ajal töötas USA merevägi välja oma süütepudeli, mis kasutas lämmastikhapet ja tükki metallilist naatriumi, et süüdata bensiini ja diiselkütuse segu. Britid katsetasid ka valget fosforit segu süütamiseks, aga loobusid selliste relvade tegemisest. Tänapäeval on enamikus riikides süütepudelite omamine keelatud, rääkimata nende kasutamisest.

Terrorism tänavail

Paraku uuemal ajal läks süütepudel käiku mitte kaitsevahendina pealetungiva tankiväe, vaid hoopis anarhistide või teiste terrorismi kalduvate rühmituste ründerelvana neid tõrjuvate korrakaitsjate vastu.

Esmalt rünnati nendega Põhja-Iirimaal politsei- ja sõjaväegarnisone, siis 1990. aastatel võeti nad käiku globaliseerumisvastastel meeleavaldustel politseinike süütamiseks, siis Kreeka vasakäärmuslaste raevurünnakutes, mitmel pool Araabia kevade raames puhkenud rahutustel ja nüüd Ukraina uuel revolutsioonikatsel. Süütepudelite rahe all on ka politseil palju suurem kiusatus jõumeetmetega üle pingutada, mida näitavad inimohvrid Kiievi tänavatel.