Mis teeks väljarännule lõpu? Ikka läänelik majandusime, populism siin ei aita
Veel pärast Teist maailmasõda olid Euroopas rasked ajad, ja 19. sajandil hoogu kogunud väljaränne jätkus, paremat elu otsis lombi taga ka sadu tuhandeid itaallasi, kreeklasi, kuid siis sai nende väljaränne ühel hetkel otsa.
Itaalia majandusime 1950-1963
Praegu enam kui 25 miljonit Itaalia päritoluga inimest elab väljaspool riigipiire, peamiselt Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Põhjuseks, miks nad 19. ja 20. sajandil kodunt ära kolisid, oli küll traditsiooniline vaesus, aga seda, et nende väljarännu põhjuseks oleks olnud läände vaatav, vabale turule ja ekspordile orienteeritud majandusmudel (mida mõned siin majanduslikuks genotsiidiks püüavad nimetada), väita küll ei saa. Läände vaatav majandusmudel võeti ju Itaalias käiku alles pärast Teist maailmasõda.
Väljaränne Itaaliast nimelt lakkas, kui 1960. aastatel tekkis võimalus rääkida Itaalia majandusimest. USA Marshalli abiga pumbati riiki tohutult dollareid, riik integreeriti läänemaisesse majandusruumi, ja majandus hakkas ekspordi toel jõuliselt kosuma. Aastail 1950-1963 räägiti Itaalias tõelisest majandusimest, ja see lõpetas ka suurema väljarände, sest ühtäkki hakkas ka kodumail töökohti sündima. Täna on Itaalia üks rikkaimatest tööstusriikidest, kes kuuluvad ühendusse G7.
Aga itaallane, kes juba ookeani taha kolinud, käib kodus endiselt "rikka ameerika onuna," tagasirändu kah ei ole näha. USA-s on nad suutnud luua midagi "riik riigis" taolist. 25 miljonit oli muide ka Itaalia rahvaarvuks 1870. aastatel, aga suure iibega kaeti väljaränne täielikult ja nüüd on elanikke Itaalias juba 60 miljonit.
Kreeka majandusime 1950-1973
Midagi sarnast toimus 19. sajandist alates Kreekas, tänaseks elab kolm miljonit kreeklast USA-s, 700 000 Austraalias, 400 000 Suurbritannias, 400 000 Saksamaal, rääkimata sadadest tuhandetest kreeklastest, kes juba traditsiooniliselt elavad Küprosel või Albaanias. Väljaränne oli alanud juba 19. sajandil, pidevad sisekriisid ei võimaldanud ka riigil majandust eriti jalule saada.
Kuid ka Kreekas saabus läände vaatava majanduspoliitika toel 1960. aastateks majandusbuum, mis lõpetas suurema väljarände. Kreeka majandusime kestis üllatavalt Itaaliast kauemgi, 1950-1973, sest kuigi kolonelide hunta valitses alates 1967. aastast riiki üsna julmalt, ei hakanud nad läänesuunalisi sidemeid rikkuma. Vaid Jaapani majandus kasvas sel ajastul kiiremini kui Kreekal.
Väljaränne oli sisuliselt peatunud, aga sisemist üksmeelt sellises riigis olla ei saanud. Ja kui 1981. aastal võimule tulnud sotsiaaldemokraadid üritasid oma moodi heaolu ehitada, tõi see kaasa hiiglasliku võlakoorma. Isegi uueks väljarändeks (sest tööpuudus ajab seal võlakriisi tõttu jälle üle pea) peaks kreeklastel esmalt tekkima tahtmine tööd teha, selle asemel, et pidevalt punalippudega marssida.
Rumeenia patiseis 2009-????
Rumeenias elab täna 19 miljonit inimest, Moldovas 3,5. Samal ajal räägitakse, et rumeenlaste-moldovlaste diasporaa välisriikides on kasvanud viimase 20 aastaga juba 4 - 12 miljoni inimeseni, ennekõike romaanikeelsetesse riikidesse, nagu Hispaania ja Itaalia.
Kommunistide võimuajal oli Rumeenia vaesus järjest süvenenud, Moldovale kujunes aga eriti järsuks kahekordne kukkumine 1991 ja 1994. Just neist kahest riigist on tulnud Lääne-Euroopasse ka kõige räpasem ja kerjavam inimmass. Ja Rumeenia oli üks riikidest, mis 2008. aastal alanud majanduskriisi ajal ei teinud ühtki reformi, eelistas hoopis sisepoliitilise kriisi esile kutsuda. Eks Eestigi peab hakkama juba tasapisi Rumeenia "mustlasi" ülal pidama.
