See veendumus läks temale ja konservatiivide parteile kalliks maksma, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

Saksamaa tingimusteta kapituleerumise järel 1945. aasta mais kuulutas Churchill välja valimised. Rahva seas oli tal suur toetus ja seega ei kulutanud konservatiivid valimiskampaaniale just ülemäära palju aega ja vahendeid.

Opositsiooniline liberaalide partei oli aga valimisteks pikalt valmistunud ja rõhutas jõuliselt oma trumpkaarti – heaoluriigi ülesehitamist.

Valijate seas, kes olid näinud Teise maailmasõja järgselt tööpuuduses vaevlevaid sõjast tagasi pöördunud mehi, muutus see idee väga populaarseks.

Oma suurima vea tegi Churchill aga kuu aega enne valimiste päeva raadioesinemises, kus ta süüdistas tööliserakonda Leiboristlikku Parteid selles, et too tahtvat riigis gestaapo-laadset olukorda kehtestada.

Valijatele oli see väide otsekui tõestus sellest, et Churchill on küll hea juht sõjaajal, kuid rahuaja tingimustes ei pruugi ta olla sugugi hea riigimees.