Miks geniaalsed sõjamasinad natsi-Saksamaad Teises maailmasõjas võidule ei viinud?

 (245)

Miks geniaalsed sõjamasinad natsi-Saksamaad Teises maailmasõjas võidule ei viinud?
Kaugmaapommitaja Heinkel He 177 pidi ühe kava kohaselt lendama kaugele Atlandi ookeanile, kandes oma turjal väiksemat sõjalennukit. Seejärel oleks He 177 koju tagasi pöördunud, väiksem pommitaja aga suundunud ründama USA-d. | (FOTO: Wikimedia Commons)

Natsi-Saksamaa juht suutis oma maa sõjatööstuses tekitada tõelise loomepuhangu, mille viljad olid paljud oma ajast kaugel ees olevad relvasüsteemid. Paraku rikkus Hitler oma liigse sekkumisega nende relvade võiduväljavaated.

Peenemünde männimetsa vahelisel lagendikul seisab sihvakas, umbes neljakorruselise maja kõrgune rakett. On 1942. aasta 13. juuni ning Natsi-Saksamaa aukandjad eesotsas relvastusminister Albert Speeriga on tulnud vaatlema uue imerelva starti, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

Neile jagab selgitusi nooruke raketiinsener Wernher von Braun, kes on eelseisvast katsetusest niisama elevil nagu kõrged külalisedki.

„Kerged aurupilved andsid märku kütusepaakide täitmisest,“ meenutas Speer seda päeva hiljem vanglaseinte vahel kirja pandud memuaarides.

„Ettenähtud sekundil, justkui hetkeks viivitudes, siis aga justkui ohjeldamatu hiiglase möirgega, eemaldus rakett aeglaselt oma aluselt, näis sekundi murdosaks oma tulesambal seiskuvat ja kadus siis huilates madalatesse pilvedesse. Wernher von Braun säras, mina seevastu olin lausa keeletu sellest tehnika imest.“

Sama aasta oktoobris sooritas koodnime V-2 nime all tuntuks saanud rakett juba 190-kilomeetrise lennu, kaldudes sihtmärgist eemale vaid neli kilomeetrit. „Esimest korda oli inimese poolt leiutatu tõusnud kõrgustesse üle saja kilomeetri ja puudutanud kosmost: tundus, nagu oleks tehtud samm unistustemaailma,“ kirjutas Speer.

Seotud lood:

Saksmaa juhil Adolf Hitleril olid raketiga seoses oma unistused. Veel 1939. aastal oli ta raketiprojekti esmatähtsate ülesannete nimekirjast kõrvaldanud, seades ohtu von Brauni ja teiste raketiinseneride töö jätkumise.

Kuid V-2 edukad stardid, mida Hitlerile värvifilmilt demonstreeriti, ning von Brauni noorusliku entusiasmiga antud selgitused võitsid diktaatori skepsise. Ta andis korralduse valmistada 5000 sellist lahingraketti, et need siis massrünnaku käigus korraga Londoni pihta lasta.

Kuid võib-olla just Hitleri põhjustatud viivituse tõttu edenes raketi seeriatootmisse juurutamine visalt. Esimesed V-2d saadeti Inglismaa poole teele alles 1944. aastal ning mitte viis tuhat ühekorraga, vaid kõigest kakskümmend viis tükki kümne päeva jooksul.

Nende rakettidega kohale toimetatud lõhkeaine oli vaid kübeke võrreldes selle pommilaadungiga, mida liitlaste pommilennukid samal ajal Saksamaa linnadele heitsid.

Loe veel

Tagantjärele hindas Speer V-2 loomise ja arendamise suureks veaks: selle asemel oleks tulnud keskenduda väiksemate ja odavamate õhutõrjerakettide tootmisele, millega saanuks edukalt tõrjuda liitlaste pommitajaid. Samal eesmärgil tulnuks jõudsamalt arendada ka reaktiivlennukeid.

Hävitaja pandi pommitama

Reaktiivlennukite ideega oli Saksamaal eksperimenteeritud juba 1930. aastate lõpul, mil valmisid sellised uudsed õhulaevad nagu He (Heinkel) 178 ja He 280.

Luftwaffe keskseks reaktiivlennukiks kujunes aga Me (Messerschmitt) 262, mille konstrueerimisega alustati 1938. aastal, ent mis jõudis rindele alles 1944. aasta suvel. Seal ei olnud talle vastast ühestki vaenlase lennukist.

Me 262 võis saavutada kiiruse 900 kilomeetrit tunnis ning selle relvastuses oli neli 30-millimeetrist kahurit ja 24 õhk-õhk raketti. Eeldused kõiki vaenlasi põrmustava reaktiivlennuväe loomiseks olid olemas, ent taas rikkus kõik ära Hitleri sekkumine.

Juht nimelt nõudis, et hävitajaks loodud Me 262 võetaks kasutusele pommitajana. Seega muudeti lennukid, millest igaüks võinuks arvukalt alla tulistada Saksa linnu laastavaid suuri neljamootorilisi Ameerika pommitajaid, naeruväärseks väikepommitajaks, mis suutis kanda väis 500 kilo pomme.

Sõjaajaloolane Chris McNab hindab oma raamatus „Saksamaa salajane generaalplaan. Missuguseks oleks kujunenud maailm, kui natsid oleksid võitnud Teise maailmasõja“, et kui Saksamaa käsutuses oleks olnud tuhandeid Me 262 lennukeid, oleksid need võinud märkimisväärselt muuta Saksamaa kohal peetud õhusõja käiku.

Paraku suudeti neid lennukeid toota vaid 1433, neistki osa nn kiirpommitajad. Nii vähestest lennukitest ei piisanud liitlaste tuhandete pommitus- ja hävituslennukite tõrjumiseks.

Nii V-2 kui Me 262 olid aga head näited sellest, milleks Saksamaa insenerid võimelised olid.

„Üldiselt tekitas liitlaste tööstuslik ülekaal ning Hitleri soov saavutada kiiret võitu sõjatööstuse inseneride ja konstruktorite seas tõelise loomepuhangu,“ kirjutab McNab. „Kolmandas Riigis valmistati tohutult palju eksperimentaalseid, eesrindlikke, futuristlikke ja suisa hullumeelseid relvasüsteeme nii enne Teist maailmasõda kui ka selle ajal.“

Albert Speer tõdeb oma mälestustes sama: „Meil oli lendav kaugjuhtimise teel juhitav pomm, rakettlennuk, mis oli veelgi kiirem kui reaktiivlennuk; rakettpomm, mis soojuskiirte abil vastase lennuki suunas lendas; meretorpeedo, mis helile reageerides võis sellele vastavalt ise sikk-sakk kursil põgenevale laevale järgneda ja seda tabada.

Maa-õhk raketi arendusjärk oli lõpetatud. Konstruktor Lippisch oli joonistel ette valmistanud reaktiivlennuki, mis lennukitööstuse tookordset seisu arvestades oli oma ajast kaugel ees, olles konstrueeritud vaidtiiblennuki põhimõttel.“

Speeri mainitud rakettlennuk oli Me 163 Komet, mis võis arendada kiirust kuni 960 kilomeetrit tunnis, mitteametlikuks kiirusrekordiks saavutati aga 1130 km/h.

Samal ajal jäi lennuki lennukauguseks vaid mõnikümmend kilomeetrit, nii et seda sai kasutada vaid sööstuks läbi vastase pommilennukite parve, samal ajal kahest 30-millimeetrisest pardakahurist tuld andes.

Tehnilises mõttes vägagi uuenduslik rakettlennuk osutus sõjalises mõttes seega läbikukkumiseks: kokku ehitati 350 Kometi, mis suutsid alla tulistada vaid kümmekond liitlaste lennukit.

Hullud ideed

Veel ulmelisem õhusõiduk oli rakettmootoriga Bachem Ba 349 Natter. Sisuliselt kujutas see endast mehitatud õhutõrjeraketti. Lamineeritud puidust kerega lennuk tõusis õhku vertikaalselt, vajamata seega hoovõturada. Vajaliku tõukejõu tagasid neli hiljem äraheidetavat kiirendit.

Lennuk-rakett sisuliselt paisati vaenlase pommilennukite parve kohale. Parve sisse sukeldudes pidi piloot juhtima kahurituld ning tulistama vaenlase pihta väiksemaid rakette. Piloot ning ka väärtuslik rakettmootor pidid seejärel maanduma langevarjude abil.

Paraku lõppes lennuki ainus mehitatud start 1945. aasta 1. märtsil testpiloodi Lothar Sieberi surmaga. Viimast peetakse siiski esimeseks rakettmootori jõul vertikaalse stardi sooritanud inimeseks, kes edestas Juri Gagarini kuulsat kosmoselendu tervelt 16 aastaga.

Kui päevakorda tõusis vajadus anda lööke ka Atlandi ookeani taga asuva USA pihta, hakkasid Saksa lennukitootjad välja töötama selleks ülesandeks sobivat nn Ameerika-pommitajat. Üks ettepanek oli luua liitlennuk, milles üks lennuk oleks lennanud teise kukil.

„Kaugmaapommitaja Heinkel He 177 pidi lendama Atlandi kohal nii kaugele, kui suudab, selja peal väiksem pommitaja Dornier Do 217. Kui He 177 jõuab maksimaalsele kaugusele, pöörab see ringi, ent Do 217 jätkab teekonda, ründab sihtmärki ja kuna lootust koju tagasi jõuda ei ole, kukutab end merre. Meeskonna pidi üles korjama ootele seatud allveelaev,“ kirjeldab McNab.

„Kõik need sattusid Hitleri sekkumise ja lühiajalise huvi ohvriks: Führer nõudis, et teda sellistest projektidest teavitataks, kuid siis hakkasid ta tähelepanu tõmbama uued ja uhkemad projektid.

Mida kauem sõda kestis, seda enam sekkusid konstrueerimisse ka maisemad mured, kõige muu hulgas mõistagi ka see, kui palju hinnalist kütust nõudnuks isegi kulutõhusaim mandritevaheline lend.“

Edukalt jõudsid 1943. aastal rindele aga tankid Tiger ja Panther, millele lahinguväljadel õigeid vastaseid toona ei leidunudki.

Kurski lahingus suutis üksainus Tiger siduda ligemale 50 Nõukogude tanki T-34, hävitades neist 22 ja sundides ülejäänud taganema. Läänerindel kulus ühe Tigeri hävitamiseks keskmiselt viis kuni kümme liitlaste tanki.

Ehkki Tiger II kaalus 68,5 tonni, sundis Nõukogude rasketanki KV-1 jt uute relvade ilmumine Saksa konstruktoreid mõtlema veelgi suuremate tankide loomisele. Reaalse katseeksemplarini jõudis rasketank PzKpfw VII Maus, mis kaalus üüratud 188 tonni, oli 10,1 meetrit pikk ning 3,7 meetrit lai.

Hitleri nõudel varustati lahngumasin 128-millimeetrise kahuriga, millega olnuks võimalik tulistada kaugemale kui seda suutnuks ükski liitlaste tank. Paraku osutus tank liiga suureks ja aeglaseks, seda kandnuks vaid vähesed sillad ning kõigest 20-kilomeetrine tunnikiirus nullinuks suurema osa tulejõust saadud eeliseid.

Tagatipuks kaotas ka Hitler projekti vastu huvi. Insenerid aga mitte, nemad pakkusid veel välja 1800 tonni kaaluva Landkreuzer P1000 Ratte ja 2500-tonnise Landkreuzer P1500 Monsteri ideed.

Nagu nimi ütleb, oleks nende näol tegu olnud maismaaristlejatega – majasuuruste roomikmasinatega, mille relvastusse kuulunuks ülirasked suurtükid. Nende relvade manööverdusvõime olnuks ülimalt kesine, ehkki oma suuruse tõttu nad nähtavasti ei olekski pidanud eriti manööverdama, sõites teele ette jäävatest takistustest lihtsalt üle.

Jõud nõrkes

Miks ei suutnud oma ajast kõvasti ees olnud relvad Saksamaale sõjas võitu kindlustada? Vastus sellele on proosaline, tõdeb McNab.

Liitlaste tööstuslik võimsus oli Saksamaa omast lihtsalt nii palju suurem, et ükskõik kui geniaalseid relvi see ei tootnud, ületasid vastaste primitiivsemad, aga ka odavamad relvad neid lihtsalt oma massiga.

Saksamaa suutis aastail 1939-1945 toota 46 857 tanki ja liikursuurtükki. Seevastu Nõukogude Liit, Kandada ja USA valmistasid samal perioodil kokku 227 235 soomusmasinat.

Saksamaa 674 280 kuulipildujale panid liitlased vastu 4,7 miljonit, hitlerlaste 189 307 sõjalennukile astus vastu aga 633 072 lennumasinat. See otsustaski sõja saatuse.

Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubilt on ilmunud Chris McNabi teos „Saksamaa salajane generaalplaan. Missuguseks oleks kuju­nenud maailm, kui natsid oleksid võitnud Teise maailmasõja?“.

Hitleril oli selge plaan tulevase Suur-Saksamaa jaoks – kuidas kujundada infrastruktuuri ja arhitektuuri, kuidas lahendada rasside, tööjõu ja Lebensraum’i küsimust ning palju muud. Raamat annab üksikasjaliku ülevaate Hitleri maailmavallutus­kavade ulatusest.

Uuri lähemalt aadressil raamatupood.aripaev.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare