Mereröövlite ajalugu: Kariibi buccaneerid ja nende veretööd Hispaania kolooniate kallal

 (2)

Termin buccaneer (pr k boucanier, e k bukanjeer) tähistas 17. sajandil peamiselt Prantsusmaalt pärinevaid ümberasujaid Kariibi mere kolooniates, kes elatusid küttimisest sealsetel saartel (boucan tähistas liha grillimisviisi, mida õpiti põliselanikelt), hiljem aga hakkasid juba kaaperdama ja röövima peamiselt Hispaania valdusi.

Kujunes välja tüüp mereröövleid, kes tegutsesid ennekõike Inglismaa, nn flibustjeerid aga Prantsusmaa koloniaalvõimu huvides. Ja esialgu suundus kogu nende raev Hispaania vastu.

Kui vaadata Kariibi mere kaarti aastast 1600, leiame, et Hispaania varane start Uue Maailma koloniseerimisel oli olnud ülimalt edukas. Lõunarannikust küll osa Venezuela, Guajaana ja Brasiilia rannikutest olid veel hõivamata, kuid suurem osa tänasest Colombiast Mehhikoni ja USA lõunarannikuni välja oli Hispaania käes. Florida koloniseerimist oli Juan Ponce de León alustanud juba 1513. aastal. Kuuba, Hispaniola (Haiti), Puerto Rico, Santiago (Jamaika), Las Tortugas (Kaimanisaared), Lucayas (Bahama s-d), Turks ja Caicos nagu ka enamik Väikestest Antillidest olid kõik Hispaania võimu all. Kuid Hispaania võim ei ulatunud kuigi sügavale.

Loe veel

Kariibi mere kolooniad aastal 1600 Wikipedia
Seotud lood:

17. sajand tõi siin suurema murrangu. Inglismaa hõivas 1623 St. Kittsi, 1625 Barbadose, 1628 Nevise, 1629 Providence'i saare, 1632 Monterrat' ja Antigua, 1650 Anguilla, 1655 Jamaika, 1666 Barbuda, 1670 Kaimani saared. Mandril oli tugevaim Inglise koloonia Virginia, Jamaika hõivamise järel kujunes aga tugevaimaks keskuseks Jamaika pealinn Port Royal. Jamaika kuberner Edward D'Oyley kutsus suurema osa Tortugal pesitsevatest buccaneeridest Port Royali elama (1500 inimest), tehes Inglise koloniaalvõimu keskusest ühtlasi ka suure piraadipesa.

Prantsusmaa hõivas 1625 Haiti lääneosa, mõneks ajaks ka Dominica, 1628 inglastelt St. Kittsi, 1635 Martinique'i, 1650 Grenada ja St. Lucia, ajuti ka Antigua ja Tobago. Juba 1625 olid Prantsuse ja ka Inglise kolonistid end sisse seadnud Haiti põhjarannikul asuvale väikesaarele (180 km2 ehk natuke väiksem kui Muhumaa), mille nimeks sai Tortuga ja mis kujunes peagi ka buccaneeride pesitsuspaigaks. Hispaania ründas seda saart tihti, alles 1697 tunnistati Île de la Tortue Prantsusmaa valduseks.

Vahele jäid ka teiste riikide sekkumised, näiteks:

  • Hollandi kolooniad praegustes Hollandi Antillides (1618/1634-), Neitsisaartel (1625-). Tobagol (1628- neljal korral) ja Brasiilia kirdenurgas (1630-), Surinamis (u 1650-).
  • Kuramaa rajas kolooniaid Tobagol (vaheaegadega 1654-1689).
  • Taanlasi nähti Neitsisaartel juba aastast 1665.
  • Vahepeal, 1651-1665 olid St. Kitts (St. Christopher) ja naabersaared ka Malta rüütlite valduses.
  • Portugali koloniaalvaldused kadusid küll Kariibi meres juba aastal 1620, kui Barbados neil käest libeses.
  • 1698-1700 näeme ka Šotimaa nurjunud katset Panamas Darieni kolooniat püsti panna.
Kariibi meri 1660-tel aastatel. www.uni-due.de

Niisiis koloniste valgus uude maailma massiliselt, nii garnisonide paigutamise kui ka vabatahtliku sisserände tulemusel. Kuid peagi selgus, et põlluharimisele ja metsaraiumisele (mida enamik sisserändajad tegema läksid) on ka palju tulusam alternatiiv. Kariibi merest sai 17. sajandil suur mereröövlikolle.

Veel üks termin vajab siin lahti seletamist. Privateer ehk kaaperdaja tähistas piraatluse algusaegadel kaaperlaevu ja nende meeskonnaliikmeid, kes otseselt mõne riigi tellimisel vaenuliku riigi laevu kaaperdasid. See oli veel justkui legaalne vaheaste tavalises meresõidus, aga ka otsene tee piraatlusse.

Piraatlusest hakkas ilmuma põhjalikke ülevaateid juba 17. sajandi lõpus, kui ise endise buccaneeri Alexandre Exquemelini kirjutatud teos De Americaensche Zee-Roovers 1678. aastal ilmavalgust. Paraku juba sama teose tõlgetena hakkas ringlema ka terve rida võltsinguid ja väljamõeldisi, ning kui arvestada, et algallikaid selle ajastu kohta siiski napib, on mütoloogia kohati faktidega päris tugevalt segamini.

Juba 19. sajandi lõpul kinnistunud jaotuse järgi jaguneb piraatluse kuldajastu kolme perioodi.

  • u 1650-u 1692 nn buccaneeride periood - Inglismaa ja Prantsusmaa kohalike kuberneride soosingul ründasid mereröövlid peamiselt Hispaania valdusi Ameerikas
  • u 1693 - u 1714 nn piraatide ring (The Pirate Round) - kui mereröövlid kasutasid röövretkedeks "ringteed", Kariibi merest ümber Aafrika lõunatipu kuni Punase mereni ja Indiani välja
  • u 1714-1726 pärast Hispaania pärilussõda, kui massiliselt sõjaharjumusega mehi valgus piraadilaevadele, nuhtlusega tegelema saadeti aga juba suurriikide sõjalaevastikud. Kuldaeg lõppes viimase "suure" piraadi William Fly poomisega Bostonis.

Tutvustagem buccaneeride perioodi kurikuulsamaid röövleid:

Pierre le Grand (17. saj keskel) - sündinud Dieppes Prantsusmaal, mingil ajal ilmub aga nähtavale Tortuga sadamas. Piraatluse kuldaega alustatakse sageli just tema rünnakuga kas Hispaniola (Haiti) rannikul või siis Caicose saarestikus, millalgi enne 1653. aastat, kui ta 28 mehega ründas Hispaania galeooni, uputades oma senise laeva ja nii ei jäänud ta meeskonnal muud üle, kui galeoon üle võtta. Galeooni meeskond pandi aga enamikus Hispaniola rannikul maha. Tavaliselt mereröövlid küll nii armulised ei olnud.

Nn ranniku vennaskond
Kuivõrd reguleeritud omavaheline koostöö ka tegelikult oli, me ei tea, aga igatahes vihjeid on mingisugusest piraadikoodeksist ja ka suuremast mereröövlite rannikuvennaskonnast 17. sajandi teisel poolel, kes küll kõik korraga ühise laua taga ei pruukinud siiski istuda.

http://www.goldenageofpiracy.org/

François l'Ollonais (õige nimega Jean-David Nau, u 1635 - u 1668) - sünnikoht Prantsusmaal, Les Sables-d'Olonne'is, hakkas buccaneeriks Prantsuse koloonias Saint-Domingue'is Haitil, rünnates edaspidi just Hispaania valdusi. 1666. aastal purjetas kaheksa laevaga Maracaibo linna alla (praeguses Venezuelas), purustades selle täielikult.

Ta oli ekspert piinamises - koorides ohvreilt liha, põletades neid elusalt või siis pingutades köit ümber ohvri pea, kuni selle silmad välja kukkusid. Ühel röövretkel sattus aga merehätta Darieni rannikul (Panamas), langes põliselanike (kuna hõimu) kätte ja väidetavalt söödi ise ära.

Daniel Montbars (1645–u 1707) sai lausa hüüdnime Exterminator, kuna ta oli kõige vägivaldsemaid piraate üldse, kes hispaanlasi vaevasid.

Pärit Languedocist, hea haridusega, kuid hispaanlasi hakkas ta vihkama siis, kui oli lugenud Bartolomé de las Casase kirjeldusi konkistadooride julmustest Uues Maailmas. 1667 läks ta sõtta Hispaania vastu, kuid Santo Domingo esisel kaotas oma laeva lahingus hispaanlastega, edasi ründas hispaanlasi juba buccaneerina. Tema rünnakud suundusid ennekõike Mehhiko, Kuuba ja Puerto Rico rannikuile, aga ulatusid ka Veracruzi ja Cartagenani lõunas.

Teda ei paistnud üldse huvitavat röövsaak, vaid ainult see, kui palju hispaanlasi rünnaku ajal veristatud saaks. Montbarsile meeldis näiteks lõigata vangi langenud hispaanlasel kõht lahti, naelutada ta soolikaid pidi posti külge ja siis tulise rondiga tagant torkides, lasta vangil ümber posti end "surnuks tantsida."

Võimalik, et lõpuks, 1707. a paiku sai ta ise hukka tormis, aga see viitab ikka ka piraadi kohta erakordselt pikale elueale, tema kodusaareks oli Saint-Barthélemy.

Roche Braziliano (u 1630 - u 1671) - sündinud nähtavasti Groningenis Hollandis, asudes elama Hollandi Brasiilia-kolooniasse (mille Portugal küll 1654 vallutas). Esmalt sõitis laevadel Bahia sadamast, buccaneerina alustas aga 1650. aastatel röövretki juba Port Royalist Jamaikal. Sai kuulsaks, kui tõi suure röövsaagi Jamaikale, hiljem langes hispaanlaste kätte vangi, kuid põgenes, sai uue laeva l'Olonnaisilt ja osales röövretkedel ka koos Henry Morganiga.

Kurikuulsaks sai ta sellega, et küpsetas elusalt tulel talunikke, kes talle siga söögiks ei toonud. Talle meeldis ka vangidelt kehaosi maha raiuda. Pärast 1671. aastat pole temast aga mingit märki.

Bartolomeu Português (17. saj II pool) - pärit Portugalist, alustas röövretki Campeche linnast Yucatanil 1660. aastatel, suutis vallutada nelja kahuriga Hispaania laeva, võttes saagiks 70 000 hispaania hõbedollarit (pieces of eight) ja suure kakaolasti. Tagasiteel Port Royalisse võtsid kolm Hispaania laeva talt röövsaagi ära, ta ise pääses napilt põgenema. Ilmneb, et nagu enamik toonaseid mereröövleid, ei osanud ta aga ujuda, põgenemiseks vajas ta vette heidetud vaatidelt tuge.

Tema olevat koostanud ka piraatide koodeksi, mis oli laialt järgitav Kariibi mere piraatide seas 18. sajandi alguses. Mis temast lõpuks sai, pole teada, on arvatud, et ta võis ka hukkuda 1692 Port Royali maavärinas, mida peeti justkui Jumala karistuseks kurikuulsale piraadipesale.

Edward Mansvelt (suri 1666) - päritolult kas hollandlane või inglane, teda peeti lausa piraatide nn rannikuvennaskonna liidriks. Tema korraldas juba suuremate piraadilaevastike (10-15 laeva) rünnakuid Hispaania valdustele.

Tal oli tugev mõju Tortugas ja Port Royalis, tema paremaks käeks tõusis aga Henry Morgan. 1665 ründas ta 200 mehega Kuubat. 1666. aastal rüüstas aga Hispaania valdusi Costa Rica ja Hondurase rannikul, kuid langes lõpuks vangi ja hukati Portobelos Panamas. Morgan päris aga tema positsiooni piraatide liidrina.

Henry Morgan (u 1635-1688) - ilmselt kurikuulsamaid mereröövleid üldse, pärit Walesist, kohast nimega Llanrhymmy, jõuka taluniku perest, kuid läks noorelt merele, leides tee Barbadosele, sealt Jamaikale, kus ta kolonelist onu oli hiljem ka asekuberner. Sama ametit täitis hiljem kolmel korral (1674-1682, vaheaegadega ) ka Henry Morgan ise, hoolimata mereröövlitaustast.

Juba 1665 ründas ta Inglise asekuberneri tellimusel Campechet, Kuubat, Providence'i saart (puritaanlaste koloonia Nicaragua esisel), ja Costa Rica rannikualasid. 1668 purjetas aga kümne laeva ja 800 mehega rüüstama tänase Venezuela aladel asunud Maracaibo ja Gibraltari asundusi. Aastal 1669, kui ta oli koondanud oma käsu alla suure piraadilaevastiku, pääses ta napilt eluga, kui ta laeva Oxford üritati õhku lasta.

1670 Panama linna ja ümbritsevat kolooniat rüüstades (mis eeldas nälginud mereröövlite pikemat marssi läbi Panama maakitsuse) jättis ta enamiku oma 1400-mehelisest röövlijõugust lõpuks kaldale ja purjetas röövsaagiga minema. 1671 kiitis Jamaika nõukogu teda rahu kehtestamise eest uues maailmas, paraku 1672 veeti ta kuningas Charles II käsul raudus kätega Inglismaale, kus ta siiski õigeks tunnistati ja hoopis rüütliks löödi.

Nüüd oli ta auväärne isik ja kõlbas asekuberneri ametisse. Vahele jäi ka kuulus kohtuasi 1684, kus Morgan kaebas Inglismaal Exquemelini ja selle kirjastajad kohtusse, kes teda jõhkras piraatluses süüdistasid ja sai veel võidu. Exquemelin oli kirjeldanud teda tõeliselt ebainimliku koletisena.

1683 oli Morgan küll kaotanud oma poliitilise mõju Jamaikal ja suri seal oma rikkust ohtra rummina kõrist alla kallates 1688 aastal. Muide, 1692. aasta maavärin, mis suure osa Port Royalist hävitas, põhjustas maalihkega ka Morgani haua ja sellel paiknenud hauakivi libisemise merre.

Nikolaas van Hoorn (u 1635-1683) - hollandlane, teenis esmalt kaubalaevadel, kuni jaksas juba (u 1659) omale laeva osta. Esmalt segas ta Hollandi ja Hispaania vahelist laevandust, kuid 1666 tellis juba Prantsusmaa valitsus temalt rünnakuid Hispaania laevadele.

Kariibi merel nähti teda esmalt pakkumas teenuseid Puerto Rico hispaanlasest kubernerile, kuid asi lõppes sellega, et ta röövis enda kaitse alla antud laevadelt kahe miljoni livre väärtuses varandusi. Seejärel tegutses ta Lääne-Aafrika rannikul, kuni leidis lõpuks tee Antillidesse.

Tema teekäik lõppes paraku kokkupuutel teise piraadi, Laurens De Graafiga, 1683. Ühiselt Veracruzi piirates lasi Van Hoorn vangide pead maha raiuda ja piiratavasse linna saata, De Graaf aga vihastas liigse julmuse pärast ja kutsus Van Hoorni duellile. Duellis sai Van Hoorni küll pealiskaudselt haavata, aga haavast tekkinud gangreen tappis Van Hoorni mõni nädal hiljem.

Laurens de Graaf (u 1653-1704) - piraat, keda Morgan kiitis, aga keda hispaanlased pidasid kuradi kehastuseks. Päritolult nähtavasti Hollandi mulatt, orjusest vabanenud, siirdus aga Kanaaridelt Kariibi merele. Purjetas esmalt Prantsuse Saint-Domingue koloonia teenistuses, 1672 osales aga rünnakus hispaanlaste Campeche valduste vastu, järgmisel päeval aga said piraadid oma küüsi pahaaimamatult sadamasse purjetanud kaubalaeva 120 000 hõbedollariga pardal. 1679 ründas De Graaf juba Hispaania armaadat, vallutades 28-kahurilise fregati. Hispaania saatis seepeale uue armaada teda jahtima, aga De Graaf ründas ka seda, hõivates juhtlaeva Princesa koos 120 000 Hispaania dollarilise röövsaagiga, tehes laevast enda uue lipulaeva Francesca.

Mõni aasta hiljem varitses De Graaf Cartagena esisel galeoonide lastimist, kuid siis ilmus kohale oma laevadega van Hoorn ja rikkus kogu plaani ära. Van Hoorn suutis lõpuks veenda De Graafi osalema 1683. aastal ühises rünnakus Veracruzile 13 laeva ja 1300 mehega. Rünnak tõi kaasa suuri purustusi, röövsaagi jagamisel tekkis aga tüli, mida sai äsja juba kirjeldatud.

1685 ründas de Graaf Yucatanil asuvat Hispaania Campeche asundust, kuid kohalik elanikkond oli varandused jõudnud ära peita, seega mitmekuise piiramise järel purjetati lõpuks minema vaid pantvange võttes. Tagasiteel pääses ta napilt põgenema Hispaania laevastiku käest, seejärel suundusid Hispaania laevad aga juba rüüstama de Graafi isiklikku plantaaži Hispaniolal.

De Graaf jätkas rünnakuid Kuuba vetes, 1689 aga asus juba piirama ka Inglise kolooniat Jamaikal ja konflikt inglastega teravnes. 1691 löödi ta põgenema Hispaniola saarel Hispaania vägede poolt. 1695 aga vangistasid inglased De Graafi perekonna. Hiljem nähti De Graafi rajamas Prantsuse kolooniat Louisianas, kus ta lõpuks ka ajalooareenilt kaob.

Ka Michiel de Grammont (u 1645-u 1686) osales Van Hoorni ja De Graafiga koos Veracruzi piiramisel (1683). Tegemist oli aadlisoost prantslasega, kes oli tapnud oma õe kavaleri duellil ja seega kodumaalt välja saadetud, Hispaniolal anti talle kaaperlaev, millega ta röövis Hollandi laevadelt 400 000 livre väärtuses aardeid.

1678, kui Prantsusmaa ja Hollandi vahel läks sõjaks, saadeti de Grammont ründama Hollandi valdusi Curaçaol, paraku uppus peaaegu kogu 17-laevane laevastik tänase Venezuela esisel. Seejärel anti talle uus laevastik, millega ta ründas Maracaibot ja rüüstas pool aastat ka sügavamal sisemaal. 1680 suutis ta 47 mehega vallutada La Guayra sadama, kuigi seda valvas kaks kahuritega varustatud kindlust.

1682 liitus ta Prantsusmaa ülesandel Van Hoorni laevastikuga, kuni nad koos suutsid ka De Graafi veenda ühiselt Veracruzi ründama. Hiljem see piraatide koostöö küll teatavasti lagunes. Seejärel suundus Grammont, kelle lipulaev kandis nime Hardi (50 kahurit, 300 meest), veel rüüstama Floridas asuvaid Hispaania asundusi, 1685 rüüstas aga koos De Graafiga (ja 11 000 mehega) Campechet. De Grammont oleks tahtnud kõik vangid maha lüüa, aga ka seekord astus De Graaf vahele ja nende teed läksid lõplikult lahku. Viimati nähti Grammonti Florida rannikul 1686. a aprillis ja nähtavasti uppus tormis koos 180 mehega.

Piraatluse kuldaja kirjeldused jätkuvad Fortes edaspidi

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised