Lõviosa riigikaitsest lahingumasinatele? Mõned numbrid kaitseväe arendamisest
Kuid käimasoleva debati jooksul on esitatud mitmeid argumente, mis vajaksid pikemat lahtiselgitamist. Peatun neist eelkõige kahele. Esiteks, et kaitseväe käesoleva kümnendi areng on keskendunud põhiliselt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisele ja teine väide puudutab sõjaliste kulutuste osakaalu kaitse-eelarvest.
Riigikaitse arengukava 2012-2022 seadis muude eesmärkide kõrval ka ülesande mehhaniseerida jalaväepataljon ehk teisisõnu osta Scoutspataljonile jalaväe lahingumasinad koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Praeguse riigikaitsedebati jooksul on korduvalt kõlanud hinnang, kuidas jalaväe lahingumasinate programm neelab lõviosa kaitseväe ressurssidest. Järgnevalt vaatlemegi numbrite varal lõviosa suurust.
Scoutspataljoni jalaväe lahingumasinatega varustamise arendusprogrammi hanked hõlmavad põhiosas perioodi 2015-2022. Arendusprogrammi maksumuseks on praeguse seisuga kulunud või veel kulumas kokku ligemale 297 mln. See hõlmab endas:
- 44 jalaväe lahingumasinat;
- 35 toetusmasinat;
- 6 tanki baasil toetusmasinat;
- 2 õppesõidumasinat;
- tööriistu, varuosi ja ülalpidamiskulusid sõidukite jaoks;
- laskemoona ja imitaatoreid;
- kõigi masinate ümberehituse kulusid;
- raadiosidevahendeid ja sisesidesüsteeme;
- lahingumasinate lisasoomustamist;
- vajalikke hooneid masinate hoidmiseks, hooldamiseks ning remontimiseks.
Arendusprogrammile kuluvad miljonid jagunevad viieks suuremaks kulugrupiks:
- umbes kolmandiku hankeprogrammi maksumusest moodustab Hollandist ostetud jalaväe lahingumasinate endi maksumus (113 miljonit);
- toetusmasinate ost Norrast jäi küll alla ühe miljoni, kuid siin seisab veel enamik kulutusi ees, ümberehitusele, kapitaalremondile ja relvastamisele kulub ligemale poolsada miljonit;
- teine poolsada miljonit kulub lahingumasinate, toetussoomukite ja -tankide varuosadeks, remondiks ning hoolduseks järgnevate aastate jooksul;
- laskemoona kulud pataljonile moodustavad järgmise 50 miljonit;
- ning viimane poolsada kulub hoonete, imitaatorite, sidelahenduste, lisasoomustamise ja muude pisemate tegevuste peale.
Sama perioodi (2015-2022) kaitse-eelarvest moodustab jalaväe lahingu- ja toetusmasinate programmi kulud alla 8%. Kitsamalt vaadates läheb 2015-2022 hankerahadest, mida on kokku üle 1,5 miljardit, alla ühe viiendiku soomusmanöövervõime loomiseks ja ülalpidamiseks. Peale arendusprogrammi lõppu stabiliseeruvad ülalpidamiskulud sõltuvalt aastast ca 1-2% juures hankeplaanist. Järgmine suurem kulude kasv on planeeritud peale praeguse arengukava lõppu, kui algab tavapärane uuendusprogramm hoidmaks lahingumasinaid ajakohastena.
Kahtlemata on Scoutspataljon lahingumasinatel üksusena meie kõige kallim ja ehk ka kindlasti kõige nähtavam üksus. Vabariigi aastapäeva paraadil pälvivad lahingmasinatest enam tähelepanu vaid liikursuurtükid, tankid ja varasemalt osalenud piirivalve koerad. Seevastu käesoleva kümnendi muud ja märksa suuremate summade eest tehtud varustushanked nagu näiteks laskemoon, side-, juhtimis ja infokogumissüsteemid paraadil arusaadavalt palju tähelepanu ei ole saanud. Soetatud laskemoon seisab ladudes ning sidevahendid paiknevad masinate sisemuses. Laiem avalik huvi on seetõttu jäänud pinnapealsemaks.
Kuid vaatame veel numbreid. Riigikaitse arengukava 2012-2022 raames tehtud kalkulatsioonides prognoositi, et keskmiselt 9,56 % kaitse-eelarvest tuleb broneerida Scoutspataljonile, hoidmaks jalaväe lahingumasinate programmi jätkusuutlikult käigus ja arvestades seejuures elukutseliste sõjaväelastega. Planeering andis kindluse, et lahingumasinate eluea lõppedes, nii umbes 25-30 aasta pärast, on meil raha broneeritud ka järgmiste lahingumasinate ostmiseks. Kui kunagi aastakümnete pärast soetatavad lahingumasinad on samuti ostetud kasutatutena nagu praegused, kujuneb ka planeeritud protsent kokkuhoitud summa võrra väiksemaks.
Kõlanud 9,56% võibki jagada kaheks – sellest kaks kolmandikku kulub varustuse, laskemoona, taristu ja väljaõppe jaoks ning üks kolmandik läheb personalikuludeks. Personalikulud moodustavad Scoutspataljoni kõigist kuludest 38,1 %. Vahe elukutselise ja reservväelastest koosneva pataljoni personalikuludes on ligi kuuekordne. Siin peitub ka üks põhjustest, miks alates 2017 aastast on elukutselise pataljoni koosseisus toodud ajateenijad, kes harjutavad ja treenivad koos professionaalsete sõduritega.
Varustuse puhul niivõrd märkimisväärset vahet nagu personalikulude osas ei ilme. Scoutspataljoni varustus, tehnika ja laskemoon on suurusjärguna kolm korda kallim, kui veoautodel jalaväepataljoni puhul. Seega, kui kõik tegurid kokku võtta ja ühele kaalukausile asetada elukutseline Scoutspataljon ning teisele veokitel reservpataljon on vahe umbkaudu 3,5 korda. Nõnda palju on üks teisest kallim.
Kuid seegi on vaid pool rehkendusest. Missugune on vahe nende kahe pataljoni reageerimiskiiruse, tulejõu, manöövri, juhtimise või võitlusvaimu osas on juba märksa subjektiivsem küsimus. On see üks kolmel, üks kahele või mõni muu suhe – siin ilmselt õiget vastust otseselt polegi.
Mingit aimu neist küsimustest annab 2017 toimunud õppus, kus jalaväelahingumasinatel kompanii oli vastakuti kergjalaväega. Õppuste kokkuvõtte osas tehtud järeldused vastasid ootustele ning andsid kindlust valitud suuna sobivuses meie kaitseväele, kus piiratud ressursside tingimustes optimaalseim lahend on eelkõige üksikute kõrgtehnoloogiliste professionaalsete üksuste kombineerimine reservväelastel baseeruvate üksustega.
Hinnangud, et praeguse kümnendi lõviosa ressurssidest on neelanud Scoutspataljoni taktikalise grupi arendus on ilmne liialdus. Samastada kaitseväe arengut vaid ühe pataljoni varustuse hankimisega ei ole mitte ainult väär, vaid lausa eksitav. Vaadeldud perioodi, mida on kokku kaheksa aastat (2015-2022), kõige kulukam aasta Scoutspataljoni osas on 2018, kui kaitse eelarvest 14 % kulub lahingmasinatele üleminekuga seotud hangetele. Nagu eelnevalt mainitud siis kogu perioodi absoluutnumbrites on hankerahadest kõige suurem kulu laskemoonale, sellest järgmine on side-, juhtimis- ja infokogumissüsteemidega seotud kulud. Alles kolmandal kohal on lahingumasinatega seotu.
Sisulise poole pealt vaadates on eelkõige enim inim- ja ajaressurssi läinud reservüksuste ettevalmistamisele. Sinna läheb lõviosa meie ajast ning energiast. Mõeldes töötundide peale, mis läks kasvõi õppusele SIIL 2015 või lisaõppekogunemisele OKAS 2017, mida võtab liitlastüksuste integreerimine kaitseväkke ja kui palju aega nõuab iga-aastased 3200 ajateenijat, ilmneb, et kus on kaitseväe põhieesmärk. Need 3200 ajateenijat, kui tulevased reservväelased, ongi lõviosa. Sinna kulub enamus ressurssidest. Rahast, ajast, varustusest ning tähelepanust. Neis mõõtkavades mõeldes on Scoutspataljon siiski vaid üks paljudest, kelle jalajälg meedias on suurem kui kogu ressursikulu arvestades põhjust oleks.
Ressursikulust rääkides analüüsime ka teist väidet, et kaitseministeeriumi ja tema mittelahinguliste allasutuste kulud neelavad 23% kaitse-eelarvest ning siin peitubki täiendav võimalus kaitseväe struktuuri suurendamiseks ja seda ilma kaitse-eelarvet kasvatamata.
Praeguse riigikaitse arengukava ressursside planeerimisele oli keskseks vahendiks üksuste maksumusmudel (kulumudel). Mudeli abil oli võimalik välja selgitada, et mis üksuste kogumit (võimepaketti) suudab Eesti aastal 2026 jätkusuutlikult üleval pidada. Võimepaketti valitud üksuste kulu aastal 2026 ei tohtinud ületada saadaolevat ressurssi. Vastasel juhul olnuks tegu enesepettusega.
Valikule eelnes võimalike ohtude tuvastamise etapp ning analüüs, kui suurt kaitseväge Eesti vajab kõigi võimalike ohtudega toimetulekuks iseseisvalt. Mitu brigaadi, mitu lennukit ja mitu laeva. Rääkimata kõigest muust. Sõjalise vajaduse vastu hakkas omakorda mängima ressursipiirang. Mõistetavalt laius vajaduse ja piirangute vahel tükk tühja maad, kus oli küll teadmine, mida kõike oleks vaja, kuid teisalt polnud meie võimuses piiranguid kaotada.
Olen veendunud, et kõik mida plaanime teha, on tublisti pingutades ka aastaks 2026 saavutatav ja meie plaanid on inimeste, raha ning ajaga tagatud. Vajaduste ja võimaluste tasakaalustamisest kooruski välja tänase riigikaitse arengukava jaotus, et mida teeme ise ja mis sõjalised võimepuudjäägid lahendame koostöös liitlastega. Olukord, kus olime seitse aastat tagasi, kus olid küll suured plaanid, kuid ilma varustuseta üksused polnud tänaste riigikaitse planeerijate arvates enam õige tee edasiminekuks.
Kuid tuleme uuesti tagasi kulude jaotuse juurde. Kogu kaitse-eelarvest 77% moodustas iga konkreetse üksusega seotud kulu, mis koosnes:
- üksusega seotud inimeste personalikuludest;
- harjutuste ja õppuste kulust;
- varustuse ostmisest, väljavahetamisest ja hooldamisest;
- laskemoonast;
- hoonete ehitamise ja ülalpidamiskulust;
- jne, kokku üle paarituhande erineva kuluartikli.
Ülejäänud 23 % ei olnud maksumusmudelitega seotud. Osalt on tegemist kuludega, mida tuleb teha sõltumata sellest, millist väge Eesti arendab ning osalt on tegemist kuludega, mis küll on kaudselt seotud sõjalise võime loomise ja ülalpidamisega, kuid ei ole maksumusmudelitega arvestatud.
Mitteseotud kulud jagunesid järgmiselt:
- rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide kulu;
- Kaitseliidu kulu;
- NATO jt organisatsioonide liikmemaksud;
- teadus ja arendustegevus;
- kaitsetööstuse arendamine;
- riigikaitseõpetus koolides;
- kaitseväelaste pensionid;
- ajateenijate toetus;
- Küberkaitsekeskuse kulu;
- Kaitseväe Ühendatud Õppeastuste ja Balti kaitsekolledži kulu;
- strateegiline sidevõrk;
- valveteenus;
- ja veel ligemale viiskümmend ülaltooduga sarnast tegevust.
Esmapilgul võib tunduda 23% kaitse-eelarvest märkimisväärselt suure osana ning ahvatleva kohana, kust leida vahendeid täiendavate sõjaliste üksuste loomiseks. Ja nii ongi, siit osast leiti peale kärpeid mitmete protsentide kaupa vahendeid sõjalise struktuuri kasvatamiseks. Enne kaitseväe uut arengukava moodustasid mittesõjalised kulutused 31,1%. Eesmärk mille suunas uus arengukava sihi seadis oli seda osa märgatavalt vähendada ja jõuda välja 23%.
Kaitseplaneerimine on eelkõige igapäevane üksluine töö arvude, faktide ja alternatiivide läbikaalumisega. Vajadus ei tähenda veel võimalust ning laia pintslitõmbega maalitud unistused ja lennukad ideed soovidest jäägu pigem mõnda teise kunsti valdkonda. Sõjakunstis on loomingul ja oskusel kombineerida oma väga tähtis koht, kuid suurepärased ideed ilma teostuseta on tühjad mõtted. Paraku tühjad mõtted lahinguruumi ei täida. Kuid millega ja kuidas lahinguruum täita on juba mõne järgneva artikli teema.
