Veebruaris 1922 Washingtonis sõlmitud relvastuse piiramise leppega muudeti Itaalia ja Prantsusmaa lahingulaevade arv võrdseks. Arvestades nende vanust, sai kumbki riik loa ehitada kaks uut sama klassi alust koguveeväljasurvega 70 000 tonni. Itaallaste jaoks olid leppe tingimused soodsamad, kui nad oleks soovida osanud, sest sõjajärgne kriis poleks niikuinii võimaldanud prantslastega võistelda.

Esimesed uue põlvkonna lahingulaevade projektid valmisid Itaalias 1928. aastal. Väiksem variant veeväljasurvega 23 000 tonni pidi kandma kuus 381 mm (15tollist) kahurit ja suurem, 35 000tonnine hiiglane, kuus 406 mm (16tollist) kahurit. Mõlema variandi kiirus pidi olema 30 sõlme ringis. Kuna itaallastel 406 mm kaliibriga kogemusi polnud, peeti väiksemat varianti perspektiivikamaks: sealsed admiralid arvasid üksmeelselt, et nii võimsa relvastusega laevade ehitus jääb kaugesse tulevikku.

Võidurelvastumise avatakt – Mussolini bluff

Kõik muutus 1932. aasta algul, kui Prantsuse parlament kiitis heaks lahinguristleja Dunkerque ehituse, mis oli õigupoolest mõeldud vastukaaluks Saksa Deutschlandi-tüüpi raskeristlejatele (vt TM, 5/2011). Itaalia laevastiku tehnikaametis otsiti vanad plaanid välja ning asuti neid kiires korras uuendama. Kuna riigi majanduslik olukord polnud kiita, oli isegi mereväeminister Benito Mussolini (ühtlasi ka riigi peaminister) arvamusel, et nii suurte laevade ehitusega pole mõtet kiirustada.

11. jaanuaril 1934 teatas Itaalia ametlikult, et kavatseb samuti Washingtoni leppega lubatud limiiti kasutada. Itaalia naaberriikides peeti seda teadet blufiks ning näiteks Prantsuse ajalehtedes ilmunud karikatuuridel kujutati Mussolinit tulevasi laevu papist välja lõikamas ja tiigis ujutamas. Itaallased ei osanud prantsuse huumorit vääriliselt hinnata ning nüüd sai sõjalaevastiku tehnikaameti juhataja Umberto Pugliese käsu lahingulaeva projekt tõsiselt käsile võtta. Kindral Pugliese (1880–1961) oli tolle aja kuulsaim Itaalia laevaarhitekt, kelle juhtimisel valmis enamik kahe maailmasõja vahel ehitatud sõjalaevu.

1935. aasta juulis kiideti tema tehtud täiendused heaks ning oktoobris esitati tellimused Trieste laevatehasele Cantieri Riuniti dell’ Adriatico (C.R.D.A.) ja Genova tehasele Ansaldo Sestri-Ponente. Ametlikult langetati otsus nende firmade kasuks varasema kogemuse põhjal, sest esimene neist oli varem ehitanud luksuslaineri Conte di Savoia ja teine veidi suurema Rexi. Tegelikult valiti Trieste ja Genova laevatehased välja Mussolini enda poolt, kes selle eest nende juhatustelt väärilise vaevatasu sai.

Lahingulaevad Vahemere jaoks

Uute lahingulaevade nimed olid samuti varakult paika pandud. Vittorio Veneto sai nime 1918. aastal peetud võiduka lahingu tähistamiseks. Tema sõsarlaev Littorio ristiti Vana-Rooma ametimehe liktori järgi, kelle ametitunnuseks oli vitsakimbust väljaulatuv kirves, mis nüüd ehtis Itaalia valitsuspartei logo. Mõlema laeva ehitus algas 28. oktoobril 1934, seega veel enne, kui nende projekt oli heaks kiidetud.

Kuna Washingtoni lepe oli peagi kehtivust kaotamas ja uute lepetega Itaalia enam ei liitunud, jäid Pugliesele uute aluste mõõtmete ja veeväljasurve osas vabad käed. Littorio pidi tegutsema Vahemerel ning sellest lähtudes kandis ta oma konkurentidega võrreldes vähem kütust. Kui vanemaid Itaalia lahingulaevu oli kombeks kritiseerida nõrga relvastuse ja õhukese soomuse pärast, siis Littorio puhul olid need puudused kõrvaldatud. Kõigi ülejäänud näitajate poolest (tegevusraadius välja arvatud) kuulus ta Euroopa parimate lahingulaevade hulka. Lisaks sellele oli sellel tüübil elegantne profiil, mida häiris üksnes ebatavaliselt kõrgele paigutatud peakaliibri torn ahtris. Selline omapära oli omakorda tingitud pardalennukite turvalisuse nõuetest – madalamal asuvate suurtükkide lööklaine oleks võinud kõik lennukid üle parda paisata.

Pugliese silindri saladused

Uue tüübi põhilised iseärasused olid seotud soomus- ja torpeedokaitsega. Ühe paksu soomusteki asemel kasutas Pugliese hoopis originaalsemat lahendust, mille puhul soomus paiknes kolmel eri tasandil, nii et masinaruume kaitses ülalt kokku 169 mm ja laskemoonakeldreid 219 mm terast. Teoreetiliselt pidi esimene soomuskiht mürsud või pommid plahvatama panema ning sügavamal asuvad kihid nende killud kinni püüdma. Analoogilist põhimõtet kasutati ka külgsoomuse puhul, mis koosnes samuti kolmest kihist.

Littorio konstruktsiooni kõige suuremaks saladuseks loeti torpeedokaitset, mille aluseks oli nn Pugliese silinder. Enamikul tolleaegsetest lahingulaevadest kasutati torpeedokaitseks mitmekihilisi terasplekist sektsioone (buule), mis kinnitusid parda külge, muutes laeva laiemaks ja ühtlasi aeglasemaks. Itaalia lahingulaevadel oli parda alumises osas kere sees spetsiaalne mereveega täidetud sektsioon, mille keskel kulges õhuga täidetud 120 meetri pikkune terastoru maksimaalse läbimõõduga 3,8 m. Torpeedo- või miinitabamuse korral pidi see toru (või silinder) purunema ja ühtlasi tekkinud hüdraulilist lööki leevendama. Pugliese süsteem oli traditsioonilise lahendusega võrreldes kergem ega rikkunud ka laeva väliskuju.

Kui prantslased veendusid, et itaallastel on tõsi taga, otsustati Pariisis omakorda ehitada kaks võrdse relvastusega lahingulaeva (tulevased Richelieu ja Jean Bart). Mussolini arvates kujutas see samm veelgi rängemat traditsioonilise tasakaalu rikkumist ning 1937. aastal telliti samadelt Itaalia firmadelt veel kaks Littorio-tüüpi lahingulaeva, Roma ja Impero. Kui Roma nime suhtes ei tohiks mingeid arusaamatusi tekkida, siis Impero kujutas endast vihjet Vana-Rooma impeeriumi tulevasele taastamisele.

Sõda ja esimesed kaotused

Itaalia sõttaastumise ajaks 10. juunil 1940 olid esimesed kaks Littoriot relvastusse võetud ning kolmas (Roma) vette lastud. Ametlikult kujunes Littorio hinnaks 559 miljonit liiri (Vittorio Veneto oma vastavalt 567 miljonit), kuid mereajaloolase Erminio Bagnasco hinnangul oli kummagi lahingulaeva tegelik maksumus vähemalt 800 miljonit. Lisaks sellele tuli kummagi aluse jaoks komplekteerida 1800liikmeline meeskond, kelle väljaõppeks pidi ennesõjaaegsete normide kohaselt kuluma vähemalt üheksa kuud.

Itaallaste uued vastased inglaste näol nii kaua ei oodanud ja juba novembris löödi Littorio öisel õhurünnakul Taranto mereväebaasile mitmeks kuuks rivist välja. Oma osa selles oli ka Pugliese „silindril”, mis juba esimese tabamuse järel üles ütles, kuid ei tohi unustada, et nii mõnigi liitlaste lahingulaev, millel kasutati teist tüüpi torpeedokaitset, sai ühe tabamusega veel hullemaid vigastusi.

Kahe viimase Littorio-tüüpi lahingulaeva ehitus venis ning Roma võeti relvastusse alles juunis 1942. Impero jaoks määratud detaile ja masinaid kasutati tema sõsarlaevade remondiks ning lõpuks otsustati ta ümber ehitada kiireks lennukikandjaks. Kui Mussolini 1943. juulis maha võeti, sai Littorio kiiresti poliitiliselt korrektsema nime Italia. 9. septembril seilas suurem osa Itaalia laevastikust Maltale, et seal inglastele alistuda, kuid lipulaev Roma lasti enne kohalejõudmist Luftwaffe pommitajate Dornier 217 poolt põhja. Tema vrakk avastati möödunud aasta juunis Sardiinia rannikust 16 meremiili kaugusel.

Nelja riigi sõjasaak

Poolelijäänud Impero asus Itaalia alistumise ajal Trieste sadamas, kus ta sakslaste poolt üle võeti. Uued omanikud asusid oma trofeed lammutama ning mais 1945, vahetult enne sõja lõppu lasti laevakere õhku, nii et see madalas vees põhja läks. Sellega polnud Impero seiklused veel lõppenud, sest 1947. aastal kuulutas Trieste end vabalinnaks ja pinnaletõstetud vraki oma ainsaks sõjalaevaks. Samas piirkonnas tegutsevad Jugoslaavia partisanid pidasid Imperot oma sõjasaagiks ja heiskasid sellel hoopis enda lipu. Uute segaduste vältimiseks pukseeriti Impero Veneziasse, kus ta 1949. aastal vanarauaks lammutati.

Vittorio Veneto ja Italia viidi 1943. aastal üle Egiptuses Suessi kanali keskosas asuvale Suurele Mõrujärvele. Uus Itaalia valitsus pakkus oma lahingulaevu liitlaste Lõuna-Prantsusmaal maabumise ajaks tuletoetust osutama, kuid see plaan laideti kohe maha, et mitte prantslasi välja vihastada.

Veebruaris 1947 sõlmitud Pariisi rahulepingu kohaselt tuli Itaalia sõjalaevastik võitjariikide vahel ära jagada. Suurbritannia sai endale Vittorio Veneto ja USA Italia (N. Liidule jäi teatavasti Esimese maailmasõja aegne Giulio Cesare). Itaallased ei jätnud lootust oma uusimaid sõjalaevu alles jätta ning sõlmisid uute omanikega lepingud nende tagasiostmise kohta. Ameeriklased nõustusid Italia loovutama sularaha eest, kuid inglastele tuli tasuda barteri kujul, st maavaradega. 

1951. aastal jõudsid mõlemad alused õnnelikult kodumaale tagasi, kuid siis sekkus sündmuste käiku Prantsusmaa, väites, et lahingulaevade näol on tegemist ründeotstarbeliste relvadega, millest Itaalia pidi rahulepingu tingimuste kohaselt loobuma. Prantslaste järelevalve all tuli mõlemal laeval turbiinid purustada ja kahuritorud pooleks keevitada, nii et merele minna nad enam ei saanud. Kuna jooksvaks remondiks raha polnud, alustati La Spezias tasapisi lammutustöid, mis jõudsid lõpule 1954. aastal. Möödus veel neliteist aastat ja sealsamas lõppes ka Prantsuse lahingulaeva Richelieu karjäär.

Tabel: Vittorio Veneto ja tema kaasaegsete tehnilised andmed

 Vittorio Veneto (Itaalia, 1940)Richelieu (Prantsusmaa, 1940)Bismarck (Saksamaa, 1940)
Veeväljasurve, t (standard/täielik)41 167 / 45 75235 000 / 47 54841 700 / 52 328
Pikkus x laius x süvis, m237,76 x 32,95 x 10,44 247,85 x 33,08 x 11,03251,0 x 36,0 x 10,17
Peamasinate koguvõimsus, hjKaheksa Yarrow’ katelt, neli Belluzzo auruturbiini (130 000)Kuus Indret’ katelt, neli Parsonsi auruturbiini (155 000)Kaksteist Wagneri katelt, kolm Blohm & Vossi auruturbiini (138 000)
Kiirus, sõlme31,432,630,1
Sõidukaugus, meremiili (sõlmega)4580 (16)9850 (16)9280 (16)
Kütusevaru, tonni396647008294
Meeskond

1866 (sh 92 ohvitseri)

1569 (sh 70 ohvitseri)

2065 (sh 103 ohvitseri)

RelvastusÜheksa 381 mm suurtükki (3x3), kaksteist 152 mm kahurit (4x3), neli 120 mm kahurit (4x1), kaksteist 90 mm (12x1), kakskümmend 37 mm (8x2, 4x1) ja kolmkümmend kaks 20 mm õhutõrjekahurit (16x2)


Kaheksa 380 mm suurtükki (2x4), üheksa 152 mm kahurit (3x3), kaksteist 100 mm (6x2) ja kuusteist 37 mm õhutõrjekahurit (8x2), kaheksa 13,2 mm kuulipildujat (8x1)

Kaheksa 380 mm suurtükki (4x2), kaksteist 150 mm kahurit (6x2), kuusteist 105 mm (8x2), kuusteist 37 mm (8x2) ja kaksteist 20 mm õhutõrjekahurit (12x1)

Soomuse paksusVöö 280+10+70 mm, soomustekk 100-150 mm, alumine tekk 90 mm, peakaliibri tornid 130–380 mm, komandotorn 175–225 mmVöö 150–343 mm, soomustekk 130–170 mm, peakaliibri tornid 1700430 mm, komandotorn 340 mmVöö 320 mm, soomustekk 80–100 mm, peakaliibri tornid 220–360 mm, komandotorn 150–350 mm
Lennukite arv334