Kummitus minevikust: Kui tõeline on fašismioht tänases Euroopas tegelikult?

 (121)
Kummitus minevikust: Kui tõeline on fašismioht tänases Euroopas tegelikult?
Skinheadid on üks neonatsluse väljundeidAFP / Scanpix

Natsionaalsotsialism oli äärmuslik ideoloogia, mis viis Teise maailmasõja puhkemise ja miljonite inimelude kaotuseni. Seda ideoloogiat väljendanud Saksamaa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei (NSDAP) likvideeriti 1945.aastal ja praegu pole Euroopas ühtki riiki, kus natsionaalsotsialism reaalset jõudu kujutaks. "Paremäärmuslus" on tänases meedias aga pigem silt, mis tähendab, et fašismile omaseid põhimõtteid määritakse kellelegi poolvägisi kaela.

Neonatse näeb küll tihti Saksamaa linnades meelt avaldamas, aga tõsist poliitilist jõudu nende taga ei ole. Küll ilmnes 2011. aastal Saksamaal esimene neonatslik terrorirühmitus Natsionaalsotsialistlik Põrandaalune, mis ühtlasi likvideeriti. Samas on neonatslust kaela määritud rühmitustele, mis ise Hitleri-vaimustust eitavad – Saksamaa Natsionaaldemokraatlikule Parteile (NPD, valimistel 2013. aastal 1,3 protsenti häältest) ja Vabariiklastele (Die Republikaner, 2013. aastal 0,2 protsenti), kes esindavad küll konservatiivseid, parempoolseid vaateid, NPD eelkäijate seas on olnud ka otseselt natslikke rühmitusi, aga partei keelustamiseks pole olnud piisavalt alust.

Fašism omakorda tähistab Benito Mussolini rajatud liikumist Itaalias, mis osalt jagas natsionaalsotsialistide ideid, osalt ehitas oma diktaatorlikku süsteemi. Itaalia konstitutsioon keelab igasuguse fašistliku partei loomise. 1946. aastal lõid aga mitmed Mussolini järgijad Itaalia Sotsiaalse Liikumise, mis siiski 1950. aastatel nihkus fašisminostalgiast üha rohkem konservatismi suunas. (Mis küll ei takistanud maailma meediat seda parteid lõpuni neofašistlikuks pidamast). 1995. aastal selle asemel loodud Rahvusallianss oli juba konservatiivne partei, mis sulandus 2009. aastal Silvio Berlusconi parempoolsete ühisrindesse, sisuliselt välja surres. 

Seotud lood:

Fašistlikuks nimetati aastaid ka Hispaanias diktaator Francisco Franco juhitud falangistide parteid, kuigi diktaatorina eelistaski Franco ise end pidada pigem konservatiivseks monarhistiks. Hispaania kodusõjas olid Hitler ja Mussolini ta liitlased, hiljem aga Franco distantseerus nendest, pärast Franco surma aga 1977. aastal saadeti ta partei jõuga laiali. Mitmed pisiparteid esindavad selle traditsioone, aga ükski neist ei küündi parlamenti.

Austrias said endised natsid valimisõiguse tagasi 1949. aastal, mil osa neist leidis ka tee valimisliitu Sõltumatute Liit (VdU), mis sai kahtedel valimistel ligi 11 protsendilise toetuse. Osa selle liikmetest liitus seejärel Austria Vabadusparteiga (FPÖ), mistõttu ka see partei sai omale külge paremäärmusliku sildi. 1999. aastal sai see partei ligi 27 protsenti häältest, samas kui nende tollase juhi Jörg Haideri avaldustest võis välja lugeda varjamata imetlust Hitleri tööpoliitika vastu. Euroopa Liit kehtestas lausa sanktsioonid oma liikmesriigi vastu demokraatliku valiku eest, aga programmiliselt on FPÖ pigem populistlik parempoolne partei ja osutus hiljem ka valitsuskõlbulikuks. Ka neist lahku löönud Austria Tuleviku Liitu (ehk endiseid Haideri järgijaid) on võimalik pidada äärmisel juhul parempopulistlikuks, mitte paremäärmuslikuks parteiks.

Ungaris eksisteeris 1935-1945 nn Noolte Risti Partei, mille juht Ferenc Szálasi kuulutas nn ungarismi ideoloogiat ja kui Hitler otsustas admiral Miklós Horthy Ungari riigipea kohalt kukutada, pisteti Szálasi 1944-1945 ka Ungari marionettvõimu etteotsa. Tema järgijad on Ungaris üsna marginaalseks jõuks. Täna kleebitakse fašistide silti aga Ungaris külge Parema Ungari Liikumisele (Jobbik Magyarországért Mozgalom), mis siiski imetleb Horthyt, mitte fašiste. Hitleri põhimõtetega seob parteid küll vaen juutide ja mustlaste vastu. Mullu valimistel Ungaris 20,3 protsenti häältest.

Loe veel

Kreekas on fašismi silti järjekindlalt külge kleebitud parteile Kuldne Koidik, mis asutati 1985. aastal, mille sümbolist (antiiksest dekoratiivelemendist - meandrist) on välja loetud haakristi-vaimustust, partei peasekretäri Nikolaos Michaloliakose ja mitme teise liidri varasematest tekstidest aga Hitleri-vaimustust ja holokaustieitust, kuigi partei ise idealiseerib hoopis sõjaeelset Kreeka liidrit, monarhisti Ioannis Metaxast, kelle poliitikas erilist Hitleri- või Mussolini-sõprust küll näha ei olnud. Tänavustel valimistel sai partei 6,3 protsenti häältest.

Prantsusmaal esindab Jean-Marie Le Peni 1972. aastal rajatud Rahvusrinne hoopis 19. sajandi monarhiste, 1950. aastate populiste ja neid, kes tundsid nostalgiat marssal Philippe Pétaini juhitud Vichy režiimi järele. Nende immigratsioonivastasus lähtub Alžeeria sõjast, mitte Hitleri-vaimustusest. Holokausti eitamisega pääses Le Pen küll meedia esikülgele 1987. aastal, 1999. aastal teda ka trahviti Saksamaal “holokausti vähendamise” eest. Uus liider Marine Le Pen on parteid toonud aga selgelt tsentri poole. See, kas parteid äärmuslikuks pidada või mitte, sõltub tõlgendamisest, igatahes Prantsuse vasakpoolsus vihkab neid sügavalt. 2012. aastal kogus partei 13,6 protsenti häälest. 

Suurbritannias eksisteeris 1930. aastatel Oswald Mosley juhitud Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liit, mis küll mingit tegelikku mõju ei saavutanud ja keelustati 1940. Mosley sõjajärged katsed oma tegevust taastada ja ka teised katsed natslikke rühmitusi luua on ridamisi läbi kukkunud. Seega kleebitakse paremäärmusluse silti praegu immigratsioonivastasele Briti Rahvusparteile ja islamihirmu tõttu loodud Inglise Kaitseliigale, kelle tänavaproteste saadavad alati nn antifašistide vihased kallaletungid. Poliitilist mõju neil rühmitustel ei ole, mürglit aga tänavail küllalt ja sageli hoopis vasakpoolsete raevu tõttu.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid leidis Hollandis pinda islamivastane Pim Fortuyni nimekiri, mis ennast äärmuslikuks ei tunnistanud, küll aga kutsus nende edu esile vasakpoolsete raevu ja Fortuyni tapmise ühe vasakäärmuslase käe läbi 2002. aastal. Fortuyni parteid enam ei ole, sarnaseid vaateid esindab praegu Geert Wildersi Vabaduspartei, 2012. aastal kogutud 10,1 protsendiga häältest. Fortuyni ja režissöör Theo van Goghi mõrvamine (2004) nende vastaste poolt kinnitab pigem selle partei seisukohti. 

Paremäärmusluse silti on ridamisi kleebitud külge ka teistele parteidele Euroopas, kes ei ilmuta just erilist ekstremismi ning kelle populistlikud vaated seavad kahtluse alla isegi nende paremale tiivale paigutamise.

Mainiks siin Soome Põlissoomlaste parteid (toetus praegu 14-15 protsenti), Norra Progressiparteid (2013. aastal 16,3 protsenti häältest), Šveitsi Rahvaparteid (toetus enam kui 25 protsenti), jne. Paremäärmusluse sildist nende parteide puhul on põhjust loobuda, kuigi nende mõnegi liig jutuka liikme avaldustest võib kooruda skandaalikesi.

Rootsis näeme praegu ennekõike vasakpoolsete raevu RootsiDemokraatide (SverigeDemokraterna) tugevnemise vastu (mullu 12,9 protsenti häältest). Selleks, et leida parteil seoseid fašismimeelsusega, on vaja kõvasti fantaasiat pingutada, küll on paremäärmusluse sildi neile külge toonud kriitika immigratsiooni teemadel. Ja selle partei edule on eelnenud meediaväljaannete aktiivne boikott nende vastu, ka võimude jõudemonstratsioonid ja ennekõike vasakpoolsuse raev.

Eestis pole natsionaalsotsialistlikul jõul kunagi kohta olnud. 1930. aastatel tegid küll nurjunud katse sellist luua baltsakslased, 1941. aastal olevat midagi sellist katsetanud üks nõukogude luure provokaator, 2008. aastal katsetas natsionaalsotsialistliku partei loomist aga vähem kui kümneliikmeline seltskond. Igatahes ka see katse lõppes täieliku läbikukkumisega. Ilmneb küll, et selle pisirühmituse mõttekaaslasi on pugenud nüüd Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirja, varem on neid nähtud näiteks Iseseisvusparteis, Keskerakonnas ja IRL-is, kust nad on peaaegu alati skandaaliga minema kihutatud.

Natsionaalsotsialismi, kui rassilise tõupuhtuse peale rajatud terroristliku ideoloogia jaoks pole tänases Euroopas pinda. Neonatsluse silti on küll võimalik kleepida parteidele, kes liiga ilmselt austavad kunagisi kõva käega liidreid, aga mitte kõik neist ei jäljenda Hitlerit. Vägivaldseid diktaatorikeskseid jõude oleme näinud näiteks Lähis-Idas (Hussein Iraagis, Gaddafi Liibüas, jne) ja endises N Liidus (Lukašenka, Putin), kes aga jäljendanud pigem Stalini kui Hitleri eeskuju.

Aga edasine paremäärmusluse siltide kleepimine on juba puhtalt tõlgendamise küsimus. Kas immigratsiooni- ja multikultikriitika ikka on ajendatud rassismist või on see osa demokraatlikust debatist? Juudiviha kipub tuginema paranoilistele vandenõuteooriatele, samas on islamihirmul praeguses Euroopas palju selgemad põhjused. Vastuseis homoabieludele lähtub ikkagi Piiblist mitte Hitleri poliitikast. Ja millisest otsast saab üldse euroskeptitsismi äärmuslikuks lugeda?

Või on ka siltide kleepimine ja poliitilise vaenu õhutamine nn "paremäärmusluse" vastu ise näide (vasakpoolsest) äärmuslusest? Vihakõne pole ju sugugi vaid parempoolne nähtus: Mineviku vaenlasekujundi projekteerimine tänasesse päeva, parteidele, kellel sellega tegelikku ideoloogilist sidet ei ole, kuna ühes või teises asjas mõtlevad need parteid veidi teistmoodi kui vasakpoolne kaanon nõuab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare