Külm sõda 2.0: kuigi meile meeldiks pead liiva alla peita, on see tegelikult mürinal valla pääsenud

 (52)

Külm sõda 2.0: kuigi meile meeldiks pead liiva alla peita, on see tegelikult mürinal valla pääsenud
Poiss istub Volgogradis Katjuša otsasReuters / Scanpix

Vormiliselt kasutatakse terminit külm sõda selle ajaperioodi kohta, mis algas Trumani doktriinist 1947. aastal ja lõppes Varssavi pakti ja NSV Liidu kokkuvarisemisega aastail 1989-1991. Siis sai ajalugu otsa, nagu meil harjumuseks üht klassikut tsiteerida.

Ometi on pinged ja konflikt kahe maailmaleeri vahel järjest enam teravnenud ja praegu võib isegi rutiinsete sõjaväemanöövrite korraldamine teise poole niivõrd ärevile ajada, et diplomaatia on asendunud üha vihasema relvatäristamisega. Ühel poolel jälle harjumuspäraselt varem koos kommunismi ehitanud Moskva, Peking (ja Pyongyang), teisel pool jälle vaba läänemaailm, mille ühiskonnakord endisele kommunismileerile vaenulik tundub.

Külm sõda II või uus külm sõda või külm sõda 2.0, need terminid on järjest sagedamini kasutusel, kuigi ilmselgelt sotsiaalteadlaste konsensust pole olemas. Igatahes on selge, et kunagine KGB kaadriohvitser, nüüdne Venemaa president Vladimir Putin, kelle arusaam demokraatiast Vene moodi on näinud vaid järjest enam korruptantide, oligarhide ja despootide toetamist ja võimuleaitamist, on toonud Venemaa retoorikasse ja mõtlemisse tagasi kõik kunagised vaenlasekujundid.

Loe veel

Seotud lood:

Lääs on seevastu naiivsete lootuste küüsis, et olukord siiski nii hull ei ole. See on ka peamine põhjus, miks külma sõja tagasitulekut ikka veel uskuda ei taheta.

Võidurelvastumisest ka praegu rääkida ei saa, sest kuigi Venemaa moderniseerib ja reformib oma relvastust, ei suuda paljud NATO liikmesriigid isegi kaht protsenti oma sisemajandusest riigikaitsele kulutada, relvastuse arendamisel kipub ka Ameerika selgelt Venemaa uutele relvadele (tankidele, kahuritele, tiibrakettidele) alla jääma. Ja nüüd tunneb Ameerika tõsist hirmu isegi sellise kääbuse, nagu Põhja-Korea ees.

Meenutaks esmalt, millest külm sõda algas.

1944. aastal, kui lääneriigid Normandia dessandiga lõpuks maailmasõtta läänerindel pöörde tõid, tegeles NSV Liit idarindel usinalt marionettvalitsuste võimule asetamisega ja kõigi rivaalitsevate poliitikute füüsilise hävitamisega. Isegi Itaalia ja Prantsusmaa olid juba tõsises ohus kommunistliku võimu alla sattuda, Kreekas kasvas see üle kodusõjaks kommunistide ja läänemeelsete vahel, lisaks oli tükk tegemist, et ajutiselt Iraani sisse viidud Punaarmeed sealt välja saada.

Ja 1945. aastal läks Ida-Aasias lausa tigedaks võidurebimiseks, kumb pool suurema territooriumi enda kätte saab. Moskva haaras lõpuks enda kätte kogu Mandri-Hiina ja pool Koread, alustades aktiivset invasiooni Indo-Hiinas. Esmalt kisti selle vastu sõtta prantslasi, siis juba ameeriklasi, kuna vallandus Vietnami sõda. Ameeriklased on aga sunnitud tänase päevani hoidma vägesid Lõuna-Koreas ja Jaapanis, relvastama ka Taiwani, et seda jõudu kuidagi tagasi hoida.

Põhja-Korea rebiti kaheks, Vietnam rebiti kaheks, Hiina rebiti kaheks, hiljem selline kiskumine ka jätkus, kuna Moskva kasutas kõiki oma raha- ja luureressursse, et kolmandas maailmas endale lojaalseid režiime võimule panna, lääs panustas raha- ja luureressursse et toetada jõude, kes kommunismiohtu tõrjuda suudaks. Paraku kannatas demokraatia mõlema surve all, diktaatorid olid mõlema suurleeri eelistatud valikuiks.

President Trumani doktriin kuulutati välja 12. märtsil 1947, kui oli ilmne, et Kreeka kommunistid tahavad seda riiki ümber keerata ja Moskva esitas ka ultimatiivseid nõudeid Türgile. USA võttis otsuseks toetada aktiivselt neid riike, mida kommunistlik pööre ähvardab. Samal ajal kui Marshalli abi pidi lääneriike majanduslikult jalule aitama, hakkas Ameerika selliseid uusi rinderiike sõjaliselt toetama. Tulemuseks oli ka NATO loomine kaks aastat hiljem.

Nõukogude propaganda üritas küll kogu aeg ameeriklasi ja NATO-t vaenlasena näidata, nii valetati ka siis, justkui lääs oleks alustanud Korea sõda 1950-1953. Tegelikult algas sõda küll Põhja-Korea agressiooniga. Ja siis, kuna ÜRO julgeolekunõukogus Puna-Hiinale esindust polnud veel antud ja Moskva just seetõttu boikoteeris ÜRO julgeolekunõukogu tööd, tekkis ainulaadne olukord, et Koreas sõdisid omavahel Põhja-Korea (koos Puna-Hiina ja NSV Liidu abiga) ühel pool ja terve ÜRO teisel pool.

"Ajaloo võltsijad"

Juba 1948. aastal oli USA riigidepartemang avaldanud dokumentidekogumiku, kus ilmusid ka Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salajaste lisaprotokollide tekstid, mille Stalin kuulutas kohe ajaloo võltsimiseks, sama argument on ka siiani kogu aeg Venemaa välispoliitika aluseks. Sergei Lavrov on lihtsalt ilmekas oma eelkäijate, Andrei Gromõko ja Andrei Võšinski õpilane.

1948. aastal otsustas Moskva ühepoolselt katkestada kõik ühendusteed Lääne-Berliini ja muu läänemaailma vahel, vastuseks sellele, et Lääne-Saksamaal oli taas kasutusele võetud Saksa mark. Lääs alustas abi kohaletoimetamist Berliini õhusilla kaudu, 1948-1949, ja alles siis, kui oli ilmne, et blokaad on nurjunud, võttis Moskva selle maha. 1948. aasta tähistas ühtlasi aastat, mil likvideeriti ka viimased demokraatia imitatsioonid Moskva okupatsiooni all olnud Ida-Euroopas, kui Tšehhoslovakkia senine juhtkond jõuga välja vahetati.

Tõsi on küll see, et NATO loodi 1949. aastal, kuus aastat enne kui Moskva vastas Varssavi Pakti loomisega 1955. NATO oli aga algusest peale kaitseorganisatsioon. NSV Liit rajas enda elanike ja läänemaailma vahele nn raudse eesriide, et tõkestada igasugust liikumist ja ka suhtlust, järgnes Berliini müüri rajamine 1961. 1949. aastal võttis Moskva kasutusele ka omad tuumarelvad. Hiina üleminek kommunistide võimu alla 1949, Korea sõda, tuumarelvad, alanud võidurelvastumine, kõik need teravdasid konflikti järjest.

Ja läbi viiekümnendate-kuuekümnendate aastate ähvardati lausa rutiinselt vastasikku tuumasõjaga. Kujunes uus doktriin, paratamatult mõlemal poolel korraga, nimega "vastastikku garanteeritud hävitamine" (MAD). Selle sisuks oli omada niivõrd võimast tuumarelvastust, et vastase tuumalöögile kohe sama tugevalt vastata, sisuliselt garanteerides vastastikuse (ühtlasi ka kogu planeedi keskkonna) hävitamise.

MAD tagas küll ka selle, et kuigi kaks leeri olidki Kuuba kriisis 1962 ja viimati veel 1983 väga lähedal globaalse katastroofi vallandumisele, tegelikult siiski tuumarelvi pärast 1945. aastat sõjas kasutatud ei ole. Aga tuumarelvade olemasolu oli jälle ajendiks, mis pani paljud inimesed liituma üleilmsete rahuliikumistega, samas kui Moskva üritas neid ka materiaalselt ülal pidada (ise järjest tapvamaid pomme, sh näiteks Tsar Bombat arendades).

1963. aastal nähti esimest pingelõdvendust, kui Moskva ja Washingtoni vahel rajati siiski otsesuhtluse kanal, nn kuum liin. Punaseid telefone tegelikult siiski ei kasutatud, esialgu toimis see teletaibi, hiljem faksi, uuemal ajal pigem meili teel. Kuid ka otsene suhtlus kahe suurvõimu liidri vahel muutus võimalikuks. Ja siis hakati juba desarmeerimist arutama.

Kuuekümnendatel eelistati võidurelvastumist peita pigem kosmosevõidujooksu taha, mis algas teatavasti Moskva edumaaga, kuid lõpppes 1969 esimese ameeriklase sammudega Kuu peal. Samas, 1968. aastal tuli NSV Liidu liider lagedale oma nn Brežnevi doktriiniga, lugedes kogu sotsialismileeri Moskvale alistatud alaks, mida kohustati täitma Moskva käske. Vastuhakk Tšehhoslovakkias suruti jõuga maha.

Kekkoneni vahepala

Sõnasõda, eriti Vietnami sõja ajal, ei kadunud kunagi, kuid leppimuse tuuli tõi maailma Soome president Urho Kaleva Kekkonen, 1969. aastal algatades ja 1975. aastal ka korraldades Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi Helsingis. Seal osalesid ameeriklased ja venelased koos ja seda aega võis tõesti nimetada pingelõdvenduseks (Détente). Helsingi lõppakt tõi aga kõnepruuki uue mõiste inimõigused, mis järgnevalt muutus USA välispoliitika tugevaimaks argumendiks ja pani tegelikult kärisema Nõukogude Liidu ühiskonna sisemiselt.

Seitsmekümnendatel aastatel olid küll naftahinnad laes ja Moskva sai sellest tugeva majandusliku tõuke, mis suunati pigem relvastuse arendamiseks, samal ajal kui USA 1970. aastatel tegeles oma relvajõudude vähendamisega. Moskva alustas ka 1979. aastal agressiooni Afganistanis.

Ronald Reagan, kui ta 1980. aastal USA presidendiks valiti, sai uuest ohust aru ja hakkas omakorda USA relvastust kaasajastama. Võidurelvastumine hakkas uuesti pihta. Moskvas tuli ka 1982. aastal võimule varasem KGB ülem Juri Andropov, kes esindas erilist paranoiat kõige läänemaise suhtes. Mõned autorid ongi lugenud külma sõja vahepeal katkenuks ja alustanud uut külma sõda aastatel 1979-1985. Andropovi ajal oli Kremlis niivõrd tugev veendumus, et Reagan alustab kohe sõda, et äärepealt oleks ise 1983. aastal tuumasõda valla päästetud.

Viimane NSV Liidu liider Mihhail Gorbatšov otsustas 1985. aastast alates pigem otsida leppimust, kohtudes Reaganiga järjestikustel tippkohtumistel. Varssavi Pakti krahh saabus aga sisemiste revolutsioonide tulemusel ja Berliini müüri langemisel 1989, mis selgelt Gorbatšovi programmi ei kuulunud. NSV Liit kaotas külma sõja ja varises ka ise kokku.

Niisiis, ajalugu oli lõppenud, nagu Francis Fukuyama arvas, kuid see järeldus oli ennatlik.

Sõjatööstuslik-kompleks, mida toetasid vanad nõukogude kindralid ja KGB-lased, nüüd juba hüüdnime all siloviki, on Venemaal kogu aeg edasi kestnud, vanad kindralid ja KGB-lased kannavad edasi külma sõja aegset vaenu lääne vastu, nõukogudeaegne nomenklatuur hakkas ka Venemaal demokratiseerimistaotlustele vastu. 1999. aasta viimasel päeval andis president Boriss Jeltsin järele ja sellest alates on süvenenud vaid endiste KGB-laste diktatuur Vladimir Putini juhtimisel.

Külm sõda tuli tagasi

Ja kuigi selle seltskonna ideoloogia ei sisalda enam kommunimiehitust, kannab see edasi sama sügavat vaenu läänemaailma vastu kui oli Juri Andropovi võimuajal. Putin sai ka ajendi sellest, et George W. Bush 2001. aastal sisuliselt taganes külma sõja aegsetest kokkulepetest ja ajal kui Ameerika paiskas tohutult raha lõpuks ebaedukatesse sõdadesse Iraagis ja Afganistanis, hakkas Venemaa oma relvastust reformima.

Ameeriklased on lausa sunnitud uuele võidurelvastumisele vastama, sest ühtäkki tuleb teateid, et Venemaa uus relvastus on isegi parem kui neil. Venemaa on alustanud uut agressioonidelainet oma naaberriikides. Külm sõda on selgelt tagasi tulnud, kuigi enamik meist ei tahagi sellesse eriti uskuda. Aga agressoriks on ikka Moskva.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised