Kuidas üks Eesti mees küüditajate käest pääses ja mida see kaasa tõi

 (144)

Kuidas üks Eesti mees küüditajate käest pääses ja mida see kaasa tõi
Illustratiivne pilt küüditamisest. (Foto: Wikimedia Commons)

Moskvast antud korralduses kästi 1941. aasta juunis Eestist küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud aga tabada.

Saksamaal Geislingenis asunud põgenikelaagri eestlaste ajaleht Eesti Post avaldas 1948. aasta 3. veebruaril loo 1941. a küüditamisest. Selle oli lehele jutustanud Viljandimaa omaaegne kaitseliitlane August V, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

"Pärast juunisündmusi hakkas ka meie ümbruskonnast seltskonnategelasi „kaduma“. Kartsin, et minulgi tuleb kord ohvriks langeda, mispärast ootasin kogu talve ja kevade kinnivõtjate saabumist oma tallu, mis asus P. vallas. Ometi jäi kõik vaikseks.

Sõitsin kord kevadel, see oli maikuus, Põltsamaa laadale, kus sain kokku mitme tuttavaga. Pärast ringkäiku laadaplatsil siirdusime kohalikku restorani laadaliiku jooma.

Nüüd tuli mu juurde üks minu vanu tuttavaid ja teatas, et mind tahetakse kinni võtta, temal olevat selle kohta kindlad andmed vastavast ringkonnast. Käskis olla ettevaatlik.

Tänasin teda selle teate toomise ja hoiatamise eest. Jäin lauda edasi istuma, kuid loobusin nüüd viina võtmisest. Et hoida pea tegutsemiseks kaine. Küll aga teesklesin, et olen täiesti joobunud. Taarusin kõrtsist välja, istusin vankrile ja asusin koduteele.

Kuid selle asemel, et suurelt teelt kohe kodu poole pöörata, keerasin sisse teeäärsesse veskisse. Jäin seal vaatama mis edasi sünnib. Natukese aja pärast tuligi Põltsamaa poolt auto ja keeras sisse külavaheteele, mis suunas pidin ka mina sõitma. Nüüd oligi selge, et nad läksid mind otsima.

Loe veel

Seotud lood:

Pikad ööd metsa all

Sõitsin neile järele ja keerasin teelt veidi kõrvale, sealt oli hea vaade tee peale. Natukese aja pärast tuligi auto tagasi ja siirdus Põltsamaa poole.

Nüüd hiilisin koju, kus selgus, et tõepoolest oli käidud mind otsimas, kuid valvet maha ei jäetud.

Polnud midagi parata, siirdusin nüüd metsa, kus elasin alaliselt. Häda oli aga põllutööga, kuna just algas külviaeg ja talus muud tööjõudu peale minu ja naise polnud.

Minu 13aastane poeg käis karjas. Katsusin siis ometi niivõrd põllul tööd teha kui sain, kuid öösiti läksin jälle metsa, sest tavaliselt käidi ikka öösiti haaramas.

Pean küll ütlema, et otse äärmuseni pikad olid need ööd metsa all, kus pidin üksi konutama. Pidin kogu aeg kannatama ka külma. Suuremat tuld teha ei võinud, see oleks kohe reetnud mu asupaiga. Sain teha mätaste vahele ainult pilbastest pisikese lõkke, et sellel oma käsi soojendada.

Nii läksid päevad, kuid kinnivõtjaid ei tulnud. Läksin juba julgemaks ja söandasin päeval kodus puhata, et siis öösel oleks kergem üleval olla.

Põgenemine kuulirahe all

See oli maikuu lõpus, ühel hommikul, päike oli parajasti tõusmas, kui siirdusin jälle koju puhkama. Mõtlesin ise, et öö on nagunii möödas ja seega peaks ka suurem oht jälle läbi olema.

Siirdusin oma talu õuele. Seal oli kõik vaikne. Kavatsesin alul tuppa minna, kuid välisuks oli kinni. Ei tahtnud hakata naist tülitama, kuna temal tuli nagunii tunni paari pärast üles tõusta, et lauta minna.

Läksin siis üles laudalakka, kus tahtsin põhu peal teha väikese uinaku enne hommikusööki.

Vaevalt sain aga hakata riidest lahti võtma, kui koer hakkas väljas valjusti haukuma. Piilusin läbi katuses oleva pilu välja ning nägin, et talule lähenes neli meest, neist kolm olid mulle nägupidi tuttavad NKVD ametnikud Viljandist, kuna neljandaks oli Põltsamaa rajooni miilitsamees Roots.

Tõmbasin kähku riided jälle selga ja jäin ootama, mis edasi saab. Ei tea öelda, kas oli neil olnud väljas mingi luure või olid hankinud minu kohta muid andmeid, kuid otsemaid piirasid sisse lauda.

Mõne hetke pärast tõusis sama redelit kaudu, mille kaudu olin alles üles roninud, üles NKVD ametnik Enger. Kuid otsemaid, kui tema pea ilmus põhuhunniku tagant nähtavale, hüppasin ma otsaluugist alla ja panin jooksma.

Mulle avati järele äge tuli püstolitest ja kuulid vingusid lähedalt mööda. Hetkel, kui ronisin läbi taluaeda piirava kuuseheki, tundsin valusat lööki oma paremale käsivarrele, otse küünarnuki juures.

Hetkeliselt oli mulle selge, et olin saanud kuuli pihta. Kuid sellele vaatamata jätkasin põgenemist metsa poole.

Kui jõudsin juba puude vahele, siirdusin edasi heinamaa suunas, kuna arvasin, et tagaajajad ei tule mind sinna otsima, vaid hakkavad mind otsima tihedast võsast.

Nii ka oli. Kogu mets otsiti nende poolt läbi, kuid heinamaale, kus asusin verise ja otse meeletult valutava käega ühe põõsa varjus, neid ei tulnud.

Pere viidi ära

Olin seal kogu päeva ja kui saabus õhtu, siirdusin ühe tuttava sauniku juurde, kes oli usaldusväärne. Seal sain siis abi ning tema tõi kohale ka arsti ettekäändel, et naine on jäänud haigeks.

Arst sidus mul haava ilusasti kinni ja andis nõu kuidas edasi talitada, seega olin esimesest ohust pääsenud. Samuti oli mulle rõõmustavaks uudiseks see, et naise ja poja olid NKVD mehed jätnud sedapuhku rahule.

Olin nii varjul vaheldumisi metsas ja tolle sauniku juures umbes nädalapäevad, kuni leidus üks usaldusväärne tuttav, kes viis mu mootorrattal Pärnumaale mu tuttava juurde.

Enne lahkumist saatsin veel sõna naisele, et see katsuks end ka kõrvale hoida ja metsa minna. Kuid tema vastas, et ta ei saavat minna, kuna siis jäävat kogu talu laokile ja pole kedagi, kes hoolitseks loomade eest.

Kui siis mõned nädalad hiljem pärast venelaste põgenemist jõudsin tagasi oma tallu, selgus, et küüditamise ajal olid minu naine koos pojaga viidud minema ja talu ära rüüstatud. Nii seisin täiesti oma elu varemeil.

Juuniküüditamiseks nimetatakse nõukogude võimude poolt 14. juunil 1941 toime pandud deporteerimist, kui Eestist viidi sunniviisiliselt ära Venemaale umbes 10 000 inimest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised