Kuidas Põhja-Korea vägede ootamatu pealetung ameeriklastele täieliku šokina tuli

 (20)

1949. aastal tegi USA kongress tõsise vea, arutades vaid 150 miljoni dollarilist sõjalist abi Lõuna-Koreale. Sealne liider Syngman Rhee oli niivõrd sõjakate avaldustega riigi põhjanaabrit kostitanud, et ameeriklased kartsid kohe puhkevat sõda. Ja nemad pidid ohjeldama Lõuna-Koread.

Seega lubati saata relvastatud abina Lõuna-Koreale vaid vintpüsse, bazuukasid ja kergekahureid, mitte tanke ega lennukeid. Ka olid Ameerika väed riigist välja tõmmatud, vaid 500 sõjalist nõuandjat oli veel koha peal. Tagatipuks hääletati USA kongressis Korea Abi eelnõu üldse maha. 1950. aastal poleks Lõuna-Korea üldse USA-st relvaabi saanud.

Kiire ja võidukas sõda?

Põhja-Korea diktaatoriks tõstetud Kim Il-sung oli sel ajal täielikult Stalini mõju all, ja üritas ka Moskvat veenda, et pealetungi ajal Lõuna-Korea alistamiseks võib olla kindel, et ameeriklased ei sekku. Kuni aprillini 1950 küll keeldus Stalin nähtavasti pealetungi sanktsioneerimast.

Nõukogude Liidu 25. armee, mis 1945. aastal poolsaare põhjaosa okupeerinud, tõmmati avalikult välja pärast Korea Rahvademokraatliku vabariigi loomist, 1948. a. Kuigi NSV Liidu sõjalisi nõuandjaid oli riigis isegi vähem kui Ameerika omi Lõuna-Koreas, varustas ja relvastas Nõukogude Armee aktiivselt nii hiinlasi kui põhjakorealasi. Maailmasõja sõjamasin oli ka tootnud kõvasti rohkem relvi kui enam vaja läks.

Loe veel

Seotud lood:

Špagini püstolkuulipildujaid PPŠ-41, tanke T-34/85, ka hävituslennukeid (eriti MiG-15) toimetati arvukalt Põhja-Koreale. Tegelik nukumeister oli aga Punaarmee kindral ja Põhja-Korea varjatud valitseja (1945-1950) Terenti Štõkov, kes tõmbas niite Põhja-Koreas kuni 1950. aastani välja, mil ta koos Kimiga suutis Stalinit veenda, et Korea sõda saab olema kiire ja võidukas poolsaare ühendamine.

Praegu on põhjust unustada kõik muinasjutud, mida nõukogude propaganda esitles Korea sõja alguse kohta. Ründajaks polnud mitte lääs, ega ka mitte Lõuna-Korea, olgugi, et ähvardusi pildusid tõesti mõlemad pooled.

Agressiooni algus

25. juunil 1950 alustas Põhja-Korea armee suurpealetungi piki 38. paralleeli. Esimese tule pidi vastu võtma Lõuna-Korea armee, millest vaid üks diviis, nimelt kuues, suutis tegelikult vastupanu osutada. Juba kaks päeva hiljem kaotati pealinn Sŏul.

President Syngman Rhee oskas sõjalisele ebaedule reageerida poliitiliste vastaste massimõrvadega (kuni 200 000 hukatut) riigis. Augustiks oli tema kontrolli all vaid pisike maariba poolsaare kagunurgas.

Ameeriklasi tabas Põhja-Korea vägede pealetung ootamatult. President Harry S. Trumani valitsus asus küll koheselt kaaluma sõjalisi vastusamme, mida pidi juhtima kindral Douglas MacArthur (kellele teatavasti 1945. aastal Jaapan alistus). Ameeriklastel oli ka suurem väekoondis kohal Jaapanis, aga mitte Lõuna-Koreas.

Põhja-Koreal oli sõja alguses relva all kuni 200 000 sõdurit, kümnes jalaväediviisis, ühes tankidiviisis, ühes õhuväediviisis, kokku 210 hävituslennuki, 110 pommitaja ja 280 tankiga, mis võtsid kiiresti tähtsaimad sõjalised objektid Lõuna-Koreas üle. Lisaks selja taga võimalike liitlastena Hiina ja Nõukogude armeed.

Lõuna-Koreal oli vastu panna 98 000 sõdurit, mitte ühtki tanki, vaid 22 lennukit. Ja lausa viie päevaga kuivas see armee ka kokku 22 000 mehe peale.

Nn Trumani doktriin kohustas ameeriklasi igasugusele kommunismi uuele pealetungile sõjaliselt vastama. Algselt sisaldas see küll vaid relvaabi 1948. aastal Kreekale ja Türgile, kuid Korea sõtta kisti ameeriklased nüüd otseselt.

ÜRO peasekretär Tryggve Lie aga kuulutas agressiooni sõjakuulutuseks kõigile Ühinenud Rahvastele. ÜRO julgeolekunõukogus oli ka kummaline seis, sest Hiinat esindas endiselt Taiwan, Moskva boikoteeris selle tööd just protestiks, seega polnud ka kedagi vetot panemas, kui JN otsustas 27. juunil kutsuda liikmesriike osutama sõjalist abi Lõuna-Koreale.

Vastupealetung

Kokku 21 riiki saatis oma väed Lõuna-Koreale appi, nendest lõviosa küll ameeriklasi, kes hakkasid saabuma juuli alguseks.

Järgnes nn Pusani Perimeetri lahing augustis-septembris 1950, kui nüüd juba 140 000 ÜRO sõdurit olid vastakuti 98 000 põhjakorealasega ja panid punaväelaste pealetungi seisma. Mõlemal poolel langes selle lahinguga enam kui 60 000 meest.

Kuue nädalaga lagunes nüüd ka Põhja-Korea sõjamasin koost. Incheoni lahing septembris 1950 tõi sõjas pöörde ja 25. septembril võeti ameeriklaste jõul ka Sŏul tagasi. Seekord oli juba nädalate küsimus, et hoopis Põhja-Korea oleks langenud.

Stalin kutsus kokku NLKP Keskkomitee poliitbüroo, kus tauniti Põhja-Korea armee ebaprofessionaalsust, kuigi Moskva eelistas mängida peidetud kaartidega. Hoopis Puna-Hiina peaminister Zhou Enlai pandi teatama, et Hiina sekkub niipea, kui USA väed ületavad 38. paralleeli. 1. oktoobril 1950 saatis Stalin telegrammi Hiina diktaatorile Mao Zedongile, et Hiina lähetaks viis või kuus diviisi Põhja-Koreasse, samas kui NSV Liit avalikult ei sekku.

Hiina väed sisse

Kaheksas USA armee hõivas Pyongyangi 19. oktoobril 1950. 25. oktoobril ründas Hiina rahvavabastusarmee juba edenevaid ÜRO vägesid Põhja-Koreas. Avalikuks sõjaks Hiinaga polnud aga ÜRO väed valmis. Jaanuariks olid ÜRO väed tõugatud tagasi 38. paralleelist lõunasse, ka Sŏul langes paariks kuuks jälle hiinlaste kätte.

ÜRO vägesid juhtinud kindral MacArthur tuli aprillis 1951 kohalt maha võtta, sest ta nõudis muu seas ka tuumarelva kasutamist Korea sõjas.

Juuliks 1951 kujunes välja sisuliselt patiseis, kus kumbki pool polnud võimeline läbimurdeid saavutama ja see kestis 1953. aasta Panmunjomi vaherahuni, mil sisuliselt taastati 1948. aasta seis poolsaarel, mis jagatud kahe riigi vahel, kus ühes kestis Kim Il-sungi (venepäraselt Kim Ir-sen) kommunistlik diktatuur, teises aga paraku samuti sõjaline diktatuur, mida kehastas Syngman Rhee 1960. aastani välja.

Kokku osales ÜRO poolel sõjas ligi miljon meest, sh 327 000 ameeriklast (aga ka 170 rootslast, 105 norralast ja 100 taanlast), hukkus kokku 178 000 meest.

Vastas oli kuni 1,35 miljonit hiinlast, 267 000 põhjakorealast ja 26 000 Nõukogude armee sõdurit, kellest võis ebaprofessionaalse juhtimise tõttu surma saada isegi 700 000.

Tsiviilelanikke hukkus või sai viga Lõuna-Koreas miljon, Põhja-Koreas 1,5 miljonit, nii sõjategevuse kui ka punase ja valge terrori läbi. Ja nagu me hästi teame, Panmunjomis sõlmiti vaid vaherahu, mille edasist kehtivust pealegi Põhja-Korea juba aastaid avalikult eitab. 1968. aastal saatis riik ka dessantüksusi Lõuna-Korea territooriumile, mis pidid justkui rahvaülestõusu esile kutsuma, kuid hukkusid lahinguis.

Külm sõda 38. paralleelil

Ja nii kostab tänase päevani relvatärinat kaht Koread lahutavas demilitariseeritud tsoonis, avalikku sõjategevust pole aga Põhja-Korea siiski julgenud alustada. Mängitakse hoopis närvidel.

Põhja-Korea armees on relva all kuni 1,2 miljonit inimest, paramilitaarsetes organisatsioonides veel ligi kuus miljonit. Kaitsekulutusteks läheb 25 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Maavägedel on 5500 tanki, 2200 jalaväe lahingumasinat, 8600 kahurit, 4800 raketisüsteemi. Merevägedel on enam kui 70 allveelaeva, 456 maabumisalust, kolm fregatti ja neli korvetti. Õhuvägedel ligi 800 ründelennukit, 300 helikopterit ja 300 transpordilennukit. Raketiväed oleks võimelised allveelaevadelt ka USA territooriumi ohustama.

Lõuna-Korea relvajõududes on pool miljonit sõdurit, lisaks reservväelastele, kokku 2500 lahingutanki, 5800 kahurit, 2700 lahingumasinat, 60 raketisüsteemi, 794 lennukit ja 600 helikopterit. Mereväel on 15 allveelaeva, 12 destroierit, 13 fregatti, 16 korvetti jne. Lisaks on poolsaarel toeks 37 500 USA sõdurit. THAAD-raketitõrjekilp peaks vähendama Põhja-Korea raketirünnakute ohtu.

Kuid ennekõike ohustab rahu poolsaarel Põhja-Korea paranoia, kuna iga USA ja Lõuna-Korea ühist sõjaväemanöövrit tõlgendatakse otsese sõjalise sammuna Põhja-Korea vastu. Ja nüüd on ka USA-s võimul president Donald Trump, kes alati ei mõtle, enne kui käratab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised