Kui mitu lennukikandjat on maailmas ehk mille pealt mereväed lendavad
USA
Suurim lennukikandjate laevastik on mõistagi Ühendriikidel. Alates sellest, kui maailma esimene tuumajõul liikuv lennukikandja USS Enterprise 2015. aastal maha kanti, jäi sealsele laevastikule alles kümme tuumajõul töötavat Nimitz-klassi "superlennukikandjat", mis on 333 meetrit pikad, veeväljasurvega kuni 102 000 tonni, kandes 90 lennukit või helikopterit (enamikus küll hävitajaid F/A-18 Hornet ja Super Hornet) ja vajadusel ka droone. "Super-" siin ees viitab küll vaid sellele, et muu maailma lennukikandjad on oluliselt pisemad.
Nimitz-klass: (Laev: Käiku võetud: Kodusadam)
- USS Nimitz 1975 Naval Base Kitsap, Washington
- USS Dwight D. Eisenhower 1977 Naval Station Norfolk, Virginia
- USS Carl Vinson 1982 Naval Air Station North Island, San Diego, California
- USS Theodore Roosevelt 1986 Naval Air Station North Island, San Diego, California
- USS Abraham Lincoln 11.juuni.05 Naval Station Norfolk, Virginia
- USS George Washington 1992 Naval Station Norfolk, Virginia
- USS John C. Stennis 1995 Naval Base Kitsap, Washington
- USS Harry S. Truman 1998 Naval Station Norfolk, Virginia
- USS Ronald Reagan 2003 Yokosuka Naval Base, Jaapan
- USS George H.W. Bush 2009 Naval Station Norfolk, Virginia
Lisaks on raservis mahakantav lennukikandja USS Kitty Hawk, oodates uue Ford-klassi esimese lennukikandja käikulaskmist aastal 2017. Valmiv USS Gerald R. Ford on 337 meetrit pikk, veeväljasurvega ligemale 100 000 tonni. Maksma läheb selle ehitamine ja kogu vajaliku tehnikaga varustamine vähemalt 17,5 miljardit dollarit (niisiis neli Rail Balticut või veidi enam kui üks Tallinn-Helsingi tunnel), kuid selle lõplik viimistlemine jäi mullu venima. Ford-klassi lennukikandjad peaks kandma hakkama uut tüüpi hävitajaid F-35C.
Viimane Nimitzi-klassist, USS George H.W. Bush valmis aastal 2009 ja läks maksma 6,2 miljardit dollarit. On ka selge, et 90 lennuvahendi, 5680 meeskonnaliikme, tehnika ja laeva enda hoolduskulud väikesed ei ole. Ford-klassi lennukikandjaid on just välja töötatud sihiga hoolduskulusid vähendada.
USA laevastikul on ka väiksemaid amfiibründelaevu, mille tekilt on võimalik opereerida vertikaalselt õhku tõusvate ja laskuvate hävitajatega AV-8B Harrier II või tulevikus hävitajatega F-35B. 45 000-tonnistest America-klassi 12 alusest on valminud üks, 41 000-tonniseid Wasp-klassi aluseid ehitati kokku kaheksa.
America-klassi laevad maksavad küll vaid kaks miljardit dollarit tükk, mis on vähendanud oluliselt sealsete otsustajate huvi kaheksa korda kallimate suurte lennukikandjate ehitamise vastu. Ford-klassi teine superlennukikandja USS John F. Kennedy on ometi juba ehitamisel.
SUURBRITANNIA
Brittide laevastikul on kuulsurikas minevik lennukikandjatega, kuid alates kolme Invincible-klassi lennukikandja (HMS Invincible, HMS Illustrious ja HMS Ark Royal) mahakandmisest 2010-2016, on tekkinud suur tühik. Vaid 21 750-tonnine ja 203,4 meetrit pikk amfiibründelaev HMS Ocean võimaldab praegu merelt helikoptereid (mitte aga lennukeid) teele saata.
Uued superlennukikandjad HMS Queen Elizabeth ja HMS Prince of Wales on praegu valmimas, esimene oleks pidanud valmima juba mullu, aga tähtajad on hakanud venima, teine aastaks 2018 (pigem siiski 2020). HMS Queen Elizabeth on enam kui 70 000-tonnise veeväljasurvega, 280 meetrit pikk lennukikandja, mis hakkab opereerima hävitajatega F-35B ja mitmesuguste helikopteritega. Laeval ja selle lennuüksusel on ka 1600-liikmeline meeskond.
ITAALIA
Kui lennukikandjate arvu arvestada, on maailmas teisel kohal hetkel üllatuslikult hoopis Itaalia. Kahelt lennukikandjalt on võimalik opereerida lühikese hoovõtu ja vertikaalse laskumise lennukeid AV-8B Harrier II ja helikoptereid Augusta SH-3D või AgustaWestland AW101. Kuid need lennukikandjad on väga väikesed ameeriklaste kõrval: Giuseppe Garibaldi veeväljasurveks on 14 000 tonni, pikkuseks 180,2 m, Cavouril 27 000 tonni ja 244 meetrit.
Cavouri Harrier-hävitajad kuuluvad küll peagi vahetamisele F-35B-de vastu.
PRANTSUSMAA
Külma sõja ajal, kui ameeriklased ja sovjetid vastastikku üksteist üle püüdsid trumbata, otsis Prantsusmaa kolmandat teed. Vajadus tekkis oma tuumarelvade järele, vajadus tekkis ka oma lennukikandja järele.
Hetkel suurim Lääne-Euroopa sõjalaev üldse, prantslaste juba kümnes (ja praegu ainus) lennukikandja Charles de Gaulle on olnud kasutuses aastast 2001, veeväljasurveks on 42 500 tonni, 261,5 meetrit pikk, kannab see aga Prantsuse hävitajaid Dassault Rafale M, luurelennukeid E-2C Hawkeye ja helikoptereid. Laevatüüp CATOBAR viitab sellele, et lennukid stardivad aluselt katapuldi ja maanduvad püüdurtrossi abil.
Lisaks on Prantsuse laevastikus kolm Mistral-klassi helikopterikandjat: Mistral, Tonnerre, ja Dixmude.
HISPAANIA
Hispaanlaste Juan Carlos I on 27 000-tonnine ja 230,8 meetrit pikk spetsiaalselt konstrueeritud mitmeotstarbeline sõjalaev, mida saab vajaduse korral kasutada amfiibründelaevana või ka lühikese hoovõtu ja vertikaalse laskumisega sõjalennukite (AV-8B Harrier II) kandjana. Lennukeil aitab startida omapärane suusahüppetrampliin.
VENEMAA
Venemaa käsutuses on hetkel vaid üks lennukikandja, täpsemini lennukeid kandev raskeristleja, nimega Admiral Flota Sovetskogo Sojuza Kuznetsov. Roostetav, 1990. aastal valminud STOBAR-tüüpi lennukikandja Admiral Kuznetsov on praegu lahkumas Süüria sõjatsoonist, koos Su-33 tüüpi hävitajatega, millega Süüria kodusõjas õhulööke anti. Laev on 305 meetrit pikk, veeväljasurvega 55 000 tonni.
Mistral-klassi helikopterikandjate hankimine Venemaale teatavasti nurjus. Küll on Venemaal sisse antud tellimus Štorm-klassi lennukikandja (Projekt 23000E) ehitamiseks vananenud Admiral Kuznetsovi asemele. Viimatised uudised küll räägivad, et suvel käidi selle kavandit maha müümas indialastele, aga eks uue lennukiandja ehitamine on ka Venemaa jaoks paratamatu. Maksma läheks see kuni 5,63 miljardit dollarit.
HIINA
STOBAR-tüüpi (võimaldavad lühikest hoovõttu, kuid eeldavad laskuvate lennukite kinnipüüdmist) lennukikandjaid ehitati rohkem, kui Venemaal neid vaja oli. Hiina esimene lennukikandja ehitatigi algselt Venemaal Admiral Kuznetsovi-klassi lennukikandjaks nimega Varjag, kuid toimetati Hiinasse ja sai seal valmis aastal 2012, nimega Liaoning. Lendavad sellelt kohalikud Shenyang J-15 hävitajad. Liaoning on 304,5 meetrit pikk, veeväljasurvega 57 000 tonni.
INDIA
India ainus lennukiandja INS Vikramaditya oli varem NSV Liidu Kiiev-klassi lennukiandja nimega Admiral Gorškov, võimaldades opereerida hävitajatega Mikoyan MiG-29K ja helikopteritega Kamov Ka-31 AEW&C või Kamov Ka-28 ASW. Laev müüdi 2004. aastal Indiale 2,35 miljardi dollari eest. Indial oli ka teine lennukikandja INS Viraat, varasem Briti Harrieri-kandja HMS Hermes, kuid see kanti maha lõppenud aastal. Uus, kohalik Vikrant-klassi lennukikandja on Indias aga ehitusel aastaks 2018. INS Vikramaditya on 283,5 meetrit pikk, veeväljasurvega 45 400 tonni.
BRASIILIA
Ühe Prantsuse CATOBAR-lennukikandjaga saab uhkeldada praegu ka Brasiilia, kuigi alus nimega São Paulo teenis aastail 1963-2000 veel Prantsuse laevastikus, nimega Foch ja ülimalt vana alus on vajanud Brasiiliale müügi järel korduvalt tõsist remonti. Clemenceau-klassi lennukikandja São Paulo on 265 meetrit pikk, veeväljasurvega 32 800 tonni.
AUSTRAALIA
HMAS Canberra ja HMAS Adelaide on Austraalias valminud helikopterikandjad, mis oma põhimõtetelt basseruvad küll hispaanlaste amfiibründelaeval Juan Carlos I. Kuigi lennukeid need alused ei kannagi, on igaks juhuks neilegi suusaküppetrampliin rajatud. Laevad on 230,8 meetrit pikad, veeväljasurvega 27 000 tonni. Lennuvahendid pole küll peamiseks sõjatehnikaks, mida alustel veetakse, sest seal on ruumi kuni 110 soomusmasinale.
EGIPTUS
Egiptuse sõjaväehunta sai kahe Mistral-tüüpi helikopterikandjaga õnnistatud "tänu" verevalamisele, mille Venemaa Ukrainas seile kutsus ja järgnenud rahvusvahelisetele sanktsioonidele, mis Venemaa tellitud Mistralid vabale turule tõi. Esimene neist sai lõppenud aastal nimeks Gamal Abdel Nasser, teine Anwar El Sadat, sest Prantsusmaa pidas Egiptust parimaks ostjaks vabaks jäänud helikopterikandjatele. Isegi Iisraelil, Iraanil ega Saudi Araabial pole Lähis-Idas praegu võrreldavaid aluseid ette näidata.
JAAPAN
Jaapanil on üks helikopterikandja rohkemgi kui Egiptusel. Kaks Hyūga-klassi destroierit (hävitajat) (Hyūga ja Ise, 197 m, 19 000 tonni) ning esimene Izumo-klassi destroier (Izumo, 248 m, 27 000 tonni) suudavad kanda ka ründehelikoptereid, teine Izumo-klassi laev Kaga on valmimas.
LÕUNA-KOREA
ROKS Dokdo (199 m, 18 800 tonni) on seni ainus helikoptereid kandev amfiibründelaev Korea poolsaarel, kuigi Lõuna-Korea kavatseb ehitada aastaks 2036 ka kaks kergelennukikandjat.
TAI
Ja ilmneb, et ka Tail on olemas oma helikopteri- (kui mitte lausa lennuki-) kandja. HTMS Chakri Naruebet (182,6 m, 11 400 tonni) võimaldas varem kasutada ka Harrier-hävitajaid, praegu vaid helikoptereid.
