Kergetanke T-60 toodeti ja paisati rindele Teise maailmasõja lahingute ajal 1941-1942 kokku ligemale 6300 eksemplari, tanki peakonstruktoriks oli Moskvas tehases nr 37 peainseneriks olnud Nikolai Astrov. Stalin oli isiklikult vaatamas selle lõplikke katsetusi ja tellis neid tanke punavägedele lausa 10 000 tükki. Paraku, kuigi taandumislahingute ajal oli relvastust kiiresti vaja, ei saanud seda tanki just tingimata õnnestunuks pidada.

https://www.tanks-encyclopedia.com/ww2/soviet/soviet_T-60.php

"T-60 oli lihtsalt kohutav," kirjutab Tankientsüklopeedia, "kombineerides alaväärtuslikku soomust, standarditele alla jäävat kahurit, kehva mobiilsust ja kaheliikmelist meeskonda, oli tegemist tankiga, mida sovjetid ühiselt vihkasid." Mõeldud peamiselt luuretankiks, jäi viis tonni kaaluv T-60 regulaarselt hätta nii lumes kui poris ja väidetavalt kandis ta sõja ajal lausa hüüdnime "Братская могила на двоих" ehk siis vennashaud kahele.

Tankile tiivad

Kuid kuna tank oli suhteliselt kerge, sai seda kasutada siiski mitmesugusteks katsetusteks. Nii pandi tankile 1942. aastal ka tiivad külge, üritades seda kasutada lendava tankina ja niimoodi sündis tiivuline A-40T, kandes küll Antonovi lennukitööstuse, mitte Astrovi tähist.

Tegemist oleks olnud tiibadega varustatud tankiga, mida pukseerinuks sabas kas pommitaja Petljakov Pe-8 või Tupolev TB-3 ja mis oleks laskunud tiibadel liueldes vaenlase tagalasse, kus seda võinuks partisanid Saksa sõdurite vastu kasutada. Selleks, et tanki lennuomadusi parandada, tuli sellelt küll eemaldada suurem osa relvastusest, laskemoonast, isegi kütusest.

Tankist lennuvõimelist ei saanudki. Ainsal katsetusel pidi seda pukseerinud pommitaja lendavast tankist enneageselt lahti laskma, et ise allakukkumisest pääseda, tank kukkus aga alla otse lennuvälja naabrusse, kust seda õhku üritati tõsta.

Kuna polnud olemas piisavalt tugevat lennukit sellise tanki vedamiseks, tuli ka lendava tanki projektist loobuda.

T-60 tankid vahetati sõjas välja Astrovi meeskonna järgmise variandi T-70 vastu, vahepeal katsetati ka lennukivastase tankiga (või pigem liikursuurtükiga) T-90, mis T-60 põhjale rajanes. See oli küll lendavast tankist edukam, näidates ka tugevust tegelikus lahingus, vahetati aga juba 1943. a välja iseliikuva lennukivastase suurtüki ZSU-37 vastu. Ja nimi T-90 on ju antud hiljem hoopis teistsugusele tankile.