Konstantin Päts – mees, kes andis meile Eesti riigi ja mees, kes murti koos Eesti riigiga

 (78)
midagivana.blogspot.com
midagivana.blogspot.com

Nõukogude ajal oli kohustuslik teda sõimata, ka uuemal ajal teame me rohkem mõisteid nagu “vaikiv ajastu” ja “hääletu alistumine,” mis püüab näidata Konstantin Pätsi rohkem reeturi kui suure liidrina. Ometi, ilma tema allkirjata meil Eesti Vabariiki ei olekski.

1940. aastal oli Eesti Vabariigi president küll sellises olukorras, milles ükski riigijuht olla ei tahtnud. Poola riik oli hävitatud sõjaga 1939. aastal, Soome sunnitud leppima alandavate rahutingimustega, okupatsioonivägede sissemarssi olid sunnitud tunnistama Austria, Albaania, Taani, Norra, Belgia, Holland, Luksemburg, Prantsusmaa ja kui Punaarmee 15. juunil 1940 üle Leedu piiride sissetungi alustas, olid ka kolm Balti riiki juba hirmust jõuetud. Konstantin Päts andis presidendina ka allkirju dokumentidele, mis võimaldasid okupatsioonivõimu Eestis kehtestada, enne kui ta ise nõukogude repressioonivõimude ohvriks langes.

Tema kannatustest Gulagi masinavärgis teame me vähe, ja rääkida vaid 1934. või 1940. aastast selle mehe puhul oleks selgelt ülekohtune. Tema kindlaim panus Eesti ajalukku pärineb siiski aastaist 1905, 1917 ja 1918.

Konstantin Päts sündis vana kalendri järgi 11. (Tahkuranna õigeusu kirikumeetrikas küll 10., meie praegu kehtiva kalendri järgi 23.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkurannas, õigeusku läinud talupoja peres, ja ka tema vennad Nikolai, Voldemar ja Peeter on hiljem Eesti elus silmapaistvatel positsioonidel olnud. Õemees Mihkel Pung oli aga 1938-40 riiginõukogu esimees.

Pätsid: vasakult Nikolai, Marianna, isa Jakob, Voldemar, ema Olga, Peeter ja Konstantin. Wikimedia commons
Seotud lood:

.

Kihelkonnakoolist läks Konstantin edasi Riia õigeusklikku seminari, mis küll venestamise tööriistana üritas ka vastanduda baltisaksa haridussüsteemile Baltimaades. 1894. aastal astus Päts Tartu Ülikooli, mille õigusteaduskonna ta neli aastat hiljem ka kandidaadi kraadiga lõpetas. 1898-1899 teenis ta ühe aasta vabatahtlikuna Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, ning lahkus sõjaväeteenistusest reservlipnikuna.

1900. aastal kolis Päts Tallinna, kus ta sai tööd vannutatud advokaadi Jaan Poska abilisena, 1901. aasta novmbris asus Päts aga toimetama Tallinna esimest eestikeelset päevalehte Teataja. Idee selleks oli talle andnud muide kirjanik Eduard Vilde. Trükikoja omanikuks, kus lehte tükkima hakati, oli aga hilisem sotsiaaldemokraat Mihkel Martna. Ja toimetuse raudvaraks kujunes hilisem enamlane Hans Pöögelmann. Teatajast sai 1905. aasta eel üks radikaalsemaid ajalehti Eestis. Paraku siit tekkis ka terav konkurents Tartus ilmuva Postimehe ja selle väljaandja Jaan Tõnissoniga, mis andis tooni kuni 1940. aastani välja. Just tänu Teataja toimetuse tööle läks Tallinna linnavalitsemine 1904. aastal eestlaste ja venelaste liidu kätte. Pätsist sai linnanõunik ja 1905. aastal ka linnapea abi.

1905. aastal nähti Eestis suuri lootusi ja suurt pettumust, kui tsaari lubatud vabadused koheselt tühistati. Radikaalsete arvamuste tõttu pandi Teataja detsembris 1905 võimude poolt seisma, karistussalkade tegutsemise ajal põgenes Päts Pärnusse, sealt aga juba Grodno kaudu välismaale. Raplas oli karistussalk ka Pätsi tagasleja surma mõistnud. Grodnos elas sel ajal ta vend Peeter Päts ja sealt leidsidki võimaluse läände hüpata Jaan Teemant ning vennad Voldemar ja Konstantin Päts.

1906. aasta foto Poolast: karistussalk eskordib vangistatuid. Päts pääses enamvähem samal ajal Poola kaudu Šveitsi. Wikimedia commons

.

Šveitsist kolis Konstantin Päts küll peagi edasi Soome, kus sõlmis sidemed Peterburi eestlastega. Kui suurem repressioonidelaine järele andis, ilmus Päts 1909. aastal ise Tallinna kohtuniku ette ja kunagise Peterburi tööliste manifesti Teatajas trükkimise eest istus aasta Peterburi Krestõi vanglas. Abikaasa Wilhelmine suri samal ajal aga Šveitsi tiisikusehaigete sanatooriumis. Vanglast vabanenuna toimetas Päts jälle (1911-1916) Tallinnas ilmuvat Tallinna Teatajat, kuigi tsensuuri tõttu enam suurt vabadust ei olnud. 1916. aastast aga keiserliku armee teenistuses Tallinnas.

Loe veel

Veebruarirevolutsioon avas 1917. aastal uue võimaluse poliitiliseks tegevuseks, Pätsist sai märtsis Tallinna miilitsaülem, kuigi enamlased sundisid teda peagi sellest ametist lahkuma. Juunis 1917 sai Pätsist Eesti sõjaväelaste ülemkomitee president, ja tema peamiseks panuseks võib pidada ka rahvusväeosade loomist. 1917. aastal vaieldi veel teravalt, kas Eesti peaks olema üks tervik, või oleks Põhja-Liivimaa endiselt eraldi, siin jäi Pätsi leer peale ja eestlaste alad siiski ühendati. Kubermangukomissariks oli Poska ja tema juhituna sai Eestimaa ka autonoomia.

Juulis 1917 oli Päts Estonias peetud rahvuskongressi juhataja. Oktoobris 1917 sai ta aga juba maavalitsuse teiseks esimeheks (esimene Eesti valitsusjuht oli olnud Jaan Raamot). Kui enamlased novembris võimu haarasid, peksti maanõukogu laiali ja maavalitsuse esimehena pandi Päts uuesti kuuks ajaks vangi. Põranda all otsustas Maanõukogu luua Eestimaa Päästmise Komitee 19. veebruaril 1918: Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms ja nemad kuulutasid ka 24. veebruaril 1918 Eesti Vabariigi iseseisvaks.

dea.nlib.ee

Saksa okupatsioonivõim vangistas Pätsi kolmandat korda, juunis 1918 saadeti ta Poola vangilaagritesse ja koju sai alles siis, kui Eesti Vabariik oli tegelikult juba taastatud, novembris 1918. Ajutise Valitsuse juhina pidi Päts aga kohe, lisaks riigi nullist üles ehitamisele, ka asuma sõtta pealetungiva Punaarmeega. Mais 1919 võis Ajutina Valitsus juba võimu üle anda Otto Strandmanni valitsusele, olles saavutanud Vabadussõjas tegeliku läbimurde.

Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. 1921-1922, 1923-1924, 1931-1932, 1932-1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem, seejärel peaminister riigivanema ülesannetes, 1937-1938 riigihoidja ja 1938-1940 president. Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid. 1922-1923 Riigikogu esimees. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist, skandaal, mis sundis teda vahepeal ka poliitikas tagasi tõmbuma.

Riigisekretär Karl Terras ja riigivanem Konstantin Päts, u 1924. valitsus.ee

1934. aasta alguses oli Päts esitatud riigivanema kandidaadiks, kus ta oleks konkureerinud vapside Andres Larka, sotside August Rei ja vabadusristi kavaleride kandidaadi Johan Laidoneriga. Vapside võidu hirmus otsustasid Päts ja Laidoner korraldada riigipöörde ja 1934. aasta 12. märtsil kehtestati sisuliselt nn vaikiv ajastu, millele andsid oma kaudse toetuse ka sotsiaaldemokraadid. Vapside riigipöördekatse 1935. aasta detsembris andis ka Pätsile selge võimaluse see liikumine likvideerida. Opositsiooni väljendas veel nelja endise riigivanema Jaan Teemanti, Jaan Tõnissoni, Juhan Kuke ja Ants Piibu protestikiri oktoobris 1936.

Kuigi parlament oli vahepeal laiali saadetud, parteide tegevus keelatud ja ka ajakirjanduses kehtestatud vaikiv ajastu, aitas valitsusel võimul püsida siiski majanduskriisi taandumine, samas polnud Eesti valmis ega võimeline toime tulema piiritaguste ohtudega 1939-1940. Riigihoidja Päts oli sunnitud naasma parlamentarismi juurde uue põhiseadusega, mis küll sisuliselt kehtestas Eestis üheparteisüsteemi. 1938. aasta 24. aprillil valiti Päts presidendiks.

Vaikiv ajastu viis paratamatult hääletu alistumiseni. Kuigi diktaatorlike volitustega, valitses Päts siiski suhteliselt pehme käega, ka vapsid ja enamlased lasti 1938. aasta kevadel vanglaist välja. Nagu märgib Eesti Kroonika 1939. aastal, tööpuudust sel ajal praktiliselt ei olnud. Aga stabiilsus varjas sõnavabaduse puudumist. Ka 1940. aastal ei julgenud ajakirjandus rääkida tegelikust olukorrast, võimud üritasid olla võimalikult vait, et okupatsioonivõime rahustada, aga järgnevalt kannatas kogu Eesti massiliste nõukogude võimu repressioonide all, mille takistamiseks ka Pätsil enam mingeid võimalusi polnud.

Lõpu ülevaade Vikipeediast: Päts vahistati 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse, 1943. aastal aga Peterhofi, kuid need alad olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal hoopis kinnipidamisasutustes Kirovis. 

29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas.  18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu  tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.

21. oktoobril 1990 maeti Pätsi säilmed Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel ümber Tallinna Metsakalmistule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare