"Vardapööritaja" (ingl turnspit) oli koeratõug keskaegses Suurbritannias, mille esindajate ülesandeks oli joosta nagu orav rattas, et härrasrahva liharoad saaksid kenasti ühtlaselt röstitud.

Kuuenda–seitsmenda sajandi keskaegsetes köökides oli tavaliseks osaks sisseseadest seina külge kõrgele lae alla, kuumusest eemale kinnitatud ratas. Kui koer ratta sees jooksis, pani kettülekanne praevarda pöörlema.

16. sajandiks oli vardapööritaja-peni, ladinakeelse nimetusega Canis vertigus kujunenud selgesti eristuvaks koeratõuks.

Lühikest kasvu ja jässakas koer oli vastupidav tööloom, kes võis tundide kaupa rattas joostes varrast ringi ajada.

Sedamööda, kuidas leiutajate mehaanilised uuendused köökidesse jõudsid, hakkas kahanema nõudlus vardapööritaja-koerte järele. Walesis tegutsevas Abergavenny muuseumis on külastajatele vaatamiseks välja pandud viimane olemasolev turnspit — mõistagi topise kujul. 

"Vardapööritajate tõu esindajates nähti osa köögi sisseseadest, pigem masinaid kui koeri," rääkis raamatu "Amazing Dogs" ("Hämmastavad koerad") autor Jan Bonderson.

Nagu kõiki masinaid, oli ka neid lihtne asendada uuemate, läikivamate mudelitega. 20. sajandi alguseks kasutati köökides koerte asemel juba odavaid, pommidega või üleskeeratava kellavärgiga töötavaid vardapööritusseadmeid (ingl clock jack).