Keskaegsed tartlased olid edevad ja tegid rõivad importmaterjalist
Rammo analüüsis oma uurimuses 1815 tekstiilikatket, mis on leitud Tartu keskaegsetest jäätmekastidest, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kõige vanemad leiud pärinevad 13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest, kõige hilisemad aga 16-17. sajandist.
Neist tekstiilijuppidest kuni 87% osutusid välismaalt sisseveetuks, mitte kohapealseks toodanguks.
Importkangastena esinesid peamiselt vanutatud-karvastatud-šääritud, vanutamata labased ja 2/1 toimsed, triibulised, peened kammvillast ja poolvillased kangad, samuti kõik siidileiud.
Nende kangaste välismaisus tuvastati suhteliselt peene ja ühtlase villa põhjal, millest kangad olid valmistatud. Sellist villa keskaegse Liivimaa lambad ei andnud.
Teiseks viitas importtoodangule toonastele Lääne-Euroopa tekstiilikeskustele omane tehniline teostus. Kangaste valmistamisportsessis oli kasutatud hiljemalt 11-13. sajandil Euroopa linnades levinud uudseid töövahendeid: horisontaalseid telgi, ilmselt ka vokki, kraase ja semmipuid.
Kolmandaks on Tartu keskaegsed kangaleiud omaduste poolest suhteliselt ühtsed, mis samuti viitab suurtele kaubanduslikele partiidele.
"Leitud katkete põhjal jääb mulje, et keskaegses Tartus pöörati oma välimusele tähelepanu ning edevus polnud linnaelanikele võõras," kirjutab Rammo oma doktoritöös.
"Sotsiaalses kommunikatsioonis oli rõivastus kui keha laiend oluline ja sellega sai inimene näidata oma kuuluvust ja positsiooni, samuti ka maitset ja taotlust sotsiaalsele tõusule."
Ometi ei tähenda importkangaste domineerimine seda, et keskaegses Tartus kohapeal kangaid ei kootud, märgib Rammo. Kirjalikud allikad viitavad jämedama linase kanga valmistamisele.
Siiski ei suutnud vähesed kohalikud meistrid vastu astuda importkaubale, põhjuseks võis olla ka kohaliku kvaliteetse toormaterjali puudus.
Samal ajal jätkus maal talurahva seas kogu keskaja vältel muinasaegne tekstiilivalmistamise traditsioon, mis püsis suhteliselt muutumatuna kuni 17. sajandini.
"Toormaterjal oli kohalik vill ja taimsed kiud, kasutusel olid kedrevars, villade kammimine ja piitsutamine ja püstteljed," kirjutab Rammo.
Maal säilitasid iidseid tekstiilitraditsioone naised, kelle tavapärase käsitöö hulka kangakudumine kuulus. Linnas oli kangakudumine aga meessoost meistrite ja õpipoiste töö, mida reguleeris range tsunftikord.
See takistas moodsate võtete levimist maale, näiteks efektiivsemad horisontaalsed teljed hakkasid linnast välja levima alles 17. sajandil.
