Katkend raamatust: SÕDALASE TEE. Pataljon Narva 1943-1944

 (13)

Katkend raamatust: SÕDALASE TEE. Pataljon Narva 1943-1944
Pataljon Narva mehed vagunis. Foto raamatust.

Selgituseks: esimestest eesti vabatahtlikest formeeriti peale väljaõpet kevadel 1943 Eesti Leegioni I pataljon, millest veidi hiljem sai pataljon „Narva“.

  • "Sõdalase tee. Pataljon Narva 1943-1944"
  • Autor: Hanno Ojalo
  • Kirjastus: Ammukaar
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 136

Kuidas Heidelaagris vett ja vilet saadi

Leegioni väljaõpe toimus eestlaste pettumuseks mitte kodumaal (nagu oli lubatud), vaid hoopis Saksamaal (täpsemalt Suur-Saksamaa koosseisu liidetud Poolas, mida natsid nimetasid „Kindralkubermanguks“ Krakowist ida pool asuvas Debica (eestlaste mälestustes häälduse järgi nimetatud ka Dembitsaks) väljaõppelaagris (saksa keeles SS-Truppenübungplatze “Heidelager”). Koht ise kannab tänapäeval nime Pustkow. Seda põhjendati muidugi sellega, et Eestis pole vastavat väljaõppelaagrit ja spetsialiste.

Heidelaager oli endine Poola sõjaväe õppelaager ja paiknes üsna lähedal Karpaatidele, mille järsud metsased nõlvad olid näha läbi keskpäeva päikeselise sinetuse. Laagri territoorium jagunes ringideks, mida oli erinevate arvamuste kohaselt kolm või neli. Igasse ringi pidi mahtuma terve rügement. Heidelaagri muud hooned – komandantuur, laod, elektrijaam jms paiknesid väljaspool neid ringe. Nn ringi ümbermõõt oli kuni 1 km ja selle välisküljel paiknesid kasarmud, köögi- ja majandusbarakid ning pataljonide staabihooned.

Loe veel

Seotud lood:

Heidelaagri asukoht oli sõdurite väljaõppeks igati soodne: talv oli lühike ja soe, kliima kuiv, pinnas oli liivane ja kuivas peale vihma ruttu. Lisaks veel kena männi- ja pöögimets.

Kuidas siis eesti vabatahtlikest karme SS-sõdalasi vormiti? Kõigepealt käisid värsked leegionärid läbi pesemisruumist, kus enamasti sai korraks sortsu külma vett, riided saadeti „täipõrgusse“. Hiljem saadi vormiriietus, SS-Soldbuch ja kaelas kantav metallist numbrizetoon (erkennungsabzeichnung) ehk „laibanumbriga isikutunnistus“. Sõdur sai lisaks vormile ka hulga varustust (klamotid). Kui kõik üles lugeda, siis on nimekiri selline: paraadvorm, pealuuembleemiga välimüts, igapäevane pruugitud pruunikashall puuvillane vorm, sinel, linasest riidest tööriietus, kolm paari pesu, must lips, sokid, särgid, käterätikud, vöörihm koos padrunitaskutega, saapad. Relvi algajatele kohe muidugi ei antud, kuid need lisandusid hiljem – seega püss, kiiver, katelok, välipudel, lusikas, kahvel, tääk, labidas, gaasimask, ranits, relva- ja riietehooldamisvahendid.

Noorte sõjameeste väljaõpe ja kohtlemine ei erinenud kuidagimoodi sakslaste ega Lääne-Euroopa vabatahtlike omast. Selle eesmärk oli poole aastaga ette valmistada kuulekad ja rindekõlblikud sõdurid. Rivistused, pöörded, marssimine, jooksmine ja muu selline toimub muidugi iga riigi sõjaväes. Saksa ja eesti väljaõppeallohvitseride hulgas oli loomulikult igasuguseid tegelasi, kiuslikke ja õiglasi, rindelt kõrvalehoidjaid ja kogenud võitlejaid. Igal juhul olid ühed esimesed käsklused, mis laagris selgeks saadi Stillgestanden! (Valvel!), Hinlegen! Auf! (Pikali! Püsti!) ja Im Laufschritt-Marsch! (Joostes marss!). Samuti see kuidas „kulpi visata“, kandu klõpsutada ja „Heil Hitler“ karjuda.

Erandkorras kasutan siin võimalust tsiteerida Kaljo Pähklametsa, kes ei kuulunud Narva pataljoni, kuid kes sõnaosava poisina kirjeldas eestlaste kokkupuudet kuulsa preisi distsipliiniga Heidelaagris 1943. aasta kevadel.

„Samuti rõhutati, et meiesugustel noorsõduritel pole mingisugust õigust. Tõtta, täida käsku ja pea lõuad ja keel hammaste ridade taga kinni. “Distsipliin käib siin sakslaste eins, zwei, dreiga… Samuti kuulsa Hinlegen, auf, ja kehrt, marsch, marsch!“ ja kui mõni unter „juhtub“ üle toa ukse sisse piiluma, tuleb täiest kõrist röökida seda kuulsaks saanud „Achtungit“. Mille peale toavanem peab kandu kokku klõpsatades „Heil Hitlerit“ põristama ja oma raportiga esinema selle unterile, rääkimata kõrgematest tegelinskitest. Toa meeskond samal ajal peab tikkudena valvel seisma ega end liigutama, kuni see ülemus annab vastava käsu: „Weiter machen!“ Ainult siis võid poolelijäänud tööd jätkata.“

Tegemist oli ju ikkagi saksa sõjaväega ja ka hiljem Narva pataljonis oli enamus ohvitsere sakslased. Seetõttu olid rivikäsklused saksakeelsed ja pikemad-keerulisemad sõnaühendid muudeti hiljem, kui juba eestlastest allohvitserid väljaõpet tegid, veidi arusaadavamateks eestikeelseteks väljenditeks. Enamus mehi hindas hiljem mälestustes väljaõpet tõhusaks, kuid esialgu oli drill muidugi kõva. Kõige raskemad olid kolm esimest kuud. Rividrill, maastikuõppused ja kõik muu tegid SS-mahvi läbinud noormeestest vintsked võitlejad, kuigi higi voolas ojadena ja juhtus ka õnnetusi.

„Õppuste ajal kirusime kõik seda kõva tampi, kuid hiljem rindel päästis see nii rünnakul kui ka tõrjelahingutes meid mitmel korral kõige halvemast.“

Sellele järgnes relvade tundmaõppimine, nende käsitsemine ja sõjaasjanduse selgeksõppimine. Imiteeriti lahinguetappe rünnaku- ja kaitseolukorras. Esialgu kasutati õppelaskemoona, hiljem juba ka ehtsat. Suurt tähelepanu pöörati oskusele maskeeruda, „sulatada“ end kokku maastikuga kasutades iga küngast, lohku puud, kraavi või võsastikku. Sageli toimusid laskeharjutused, kus viie lasuga tuli saada vähemalt 30 silma. Eestlastel oli hea laskeoskus, sageli kahtlesid saksa koolitajad, kas siin mitte valskusega tegemist pole. Elmar Silma sõnul hiilgas just esimene Heidelaagri seltskond, kes hiljem Narva pataljoni läks, eriliselt hea laskmisega, mida hiljem keegi ületada ei olevat suutnud.

Üldiselt ei ole keegi sõja üleelanud veteranidest nurisenud väljaõppe puudulikkuse üle. Pigem oleks olnud kuritegelik saata rindele nõrga ja puuduliku väljaõppega noorsõdureid, nagu see oli hädaolukorras tavaks Punaarmees. Saksa koolitajad lähtusid iidsest põhimõttest: higi säästab verd. Saksa sõjaväe omapäraks oli see, et karmid ja kiuslikud väljaõpetajad-koolitajad (ausbilderid) suutsid olla nagu kaks eraldi inimest ühekorraga: nimelt vabal ajal olla suurepärased kamraadid.

Muidugi oli ka erandeid, nende hulgas on sagedamini mainitud esialgu ohvitserikandidaat, (führer-anwerter) hiljem untersturmführer Herbert Fialat (mõnikord nimetatud mälestustes ka Violaks) – see mees sai hiljem surma Izjumi lahingus.

„Rühmaülemaks saime Viinist pärit Herbert Fiala, kes tuli ohvitseride koolist ja sai alles Heidelaagris leitnandipagunid peale. Hüüdnimeks sai ta Jumbu. Fiala oli üks õppelaagri „kibedamaid“; kui ta oli korrapidaja-ohvitser, siis võis ette teada, et öö jooksul tuli sageli tõusta ja ilmuda baraki ette, kord ühes, kord teises rõivastuses, võis ka juhtuda, et tuli hambaharjadega toa põrandat pesta, kui Fiala taskurätiga kuskilt kapi alt tolmu juhtus leidma.“

Eriti drastiline lugu juhtus rivilauluga „Erika“ , mida tuli laulda puu otsas kõõludes. Riviõppustel nõuti nimelt alati laulu ja saksakeelsed viisid eriti ei õnnestunud (erandiks olidki just „Erika“ ja „Lily-Marleen“) kehva keeleoskuse tõttu- Eestlased eelistasid pigem laulda omi ebatsensuurseid sõdurilaule. Kuid nüüd tekkis probleem ka „Erikaga“ ning Fiala kamandas kogu rühma puude otsa laulma.

Fiala oli halvas mõttes legendaarne tegelane. Ega see mees ei muutnud oma kombeid ka hiljem Ukrainas. Ants Teder mainib sellist juhtumit , kus mingi väiksema vasturääkimise eest lasi Fiala tal täisvarustuses kükke teha:

„Kohale jõudes sain korralduse ronida tabureti otsa, sirutada käed ette ja püssi horisontaalasendis hoides alustada kükkide tegemist. Algul oli selle normiks olnud ikka 10 (ei tea, kas Saksamaal mehed polnud rohkemaks suutelised), siis peagi muutus see 15-ks ja lõpuks isegi 20-ks. Ise pidid seejuures kõva häälega lugema. Üks, kaks, kolm…kaksteist, kolmteist…üheksateist, kakskümmend, kakskümmend üks…ja ma jätkasin rahulikult edasi. – „Aitab!“ ütles Fiala, „kakskümmend on täis, Suur-Saksamaa auks on kohustus täidetud!“ Mina aga jätkasin, kuni kolmkümmend täis sai. Ronisin taburetilt maha ja palusin luba istuda. Luba anti ja siis Fiala küsis, miks ma tegin 30 kuigi käsk oli 20? Kostsin, et 20 tegin Suur-Saksamaa, 10 Väike-Eestimaa auks.“

Samas märgib Heino Ridbeck, et rindel osutus kiuslik ohvitser julgeks ja otsustusvõimeliseks komandöriks, kes püüdis oma alluvaid igati säästa, tema käsud olid läbimõeldud ja otstarbekad! Samas vihjab Ants Kõverjalg, et kui esialgu saadeti väljaõpetajad koos sõduritega rindele, aga peale mõne instruktori salapärast surmajuhtumit edaspidi sellest siiski hoiduti!

Tuleb mainida ka seda, et kogu selle mahvi tegid koolitajad ise ka kaasa. Leegionärid on rõhutanud, et meeskonnas valitses haruldane kamraadlus, mis elas küll läbi mitmeid kriise, kuid püsis. Seda seltsimehelikkust rõhutab eriti Elmar Silm, samal ajal Ilmar Ainsaar juhib tähelepanu rohkem eesti-saksa vastuoludele.

Eesti sõjaväe ohvitserid leidsid Heidelaagris, et niisugust leegionäride mahvi ei olnud nemad oma elus veel kunagi näinud ja õppused olnud kümme korda raskemad, kui Tondi sõjakoolis.

Muidugi tuli selgeks õppida ka kogu keerukas SS-auastmete süsteem alates lihtgrenaderist ja lõpetades reichsführeri endaga, samuti tohutu hulk saksakeelseid sõjandustermineid.

Elati kasarmutes, kus pidi valitsema kord ja puhtus, mida kontrolliti erilise kiuslikkusega ja karistused (ka kollektiivsed) olid rikkumiste puhul kohe soolas. Eriti meenutatakse kahekordsetel või kolmekordsetel naridel magamisasemeid – need pidid olema eeskujulikud: kui ase ei olnud küllalt kantis või oli voodiriietes väike korts, lõi kontrollija kõik segamini ja värske noorsõdur pidi kõik ilusti korda tegema. Mingisuguse eksimuse puhul tavatsesid allohvitserid karistusteks jagada tavalisi „püsti, pikali“ harjutusi ja pehmes liivas paar korda ümber kasarmu jooksmist. Raskemal juhul täideti sõduri seljakott telliskividega ja tuli teha liivasel pinnasel kott seljas kükkhüppeid.

Söögist ja joogist

Toit oli mõnede arvates küllaldane ja isegi maitsev, kuid palju oli kasvavaid poisse ja pärast kõva mahvi oli kere vahel ka päris hele. Sama probleemiga olid samal aastal hädas ka soomepoisid, kes ei saanud kodust toidupakke, sel ajal kui soomlastest kamraadidele tulid kodutaludest prisket padajänni. Leegionärid kodust pakke küll said, aga sellest lihtsalt ei jätkunud suure kaloritekulu tõttu. Üldiselt oli saksa sõduritoit tugevama rasvasema toiduga harjunud eestlastele kergevõitu, peaaegu ilma rasvata ja selles oli palju juurvilja ehk gemüüset – seega tänapäeva mõistes ehk isegi tervislik.

Kõige rohkem nuriseti spinatisupi või -püree (spinatit nimetati lausa lehmasitaks), verivorsti ja limburgeri vedelavõitu haisva juustu („mäda juust“ või „motoriseeritud juust“) üle. Seda juustu anti välja papist pakendis 10 mehe peale. Kui esialgu rändas see „mittesöödav ollus“ prügikasti, siis olevat näpistav nälg sundinud hiljem ikkagi vähemalt osa leegionäre selle söömise selgeksõppimist ja juustuga olevat koguni ära harjutud. Sakslased aga pistnud limburgerit kui erilist maiusrooga. Peaaegu iga mehe mälestustes on sellest unustamatust juustust pikalt-laialt räägitud. Oodatud olid köögitoimkonnad, siis sai kõhu korralikult täis parkida. Ettevõtlikumad „ärimehed“ organiseerisid vahetuskaubandust (näiteks määrustevastaselt allesjäetud erariided toidu vastu) kohalike poola külaelanikega, et saada rasvasemaid palu kasinale sõduritoidule lisaks. See oli muidugi keelatud ja tõi kaasa pahandusi. Lisaks riietele läksid kaubaks veel sigaretid, šokolaad, kunstmesi.

Ants Teder: „Kuigi meie toast iga kord uus grupp külla suundus, oldi seal meie tulekuks ette valmistatud: valmis oli pandud suitsuliha või –pekki, võid ja suuri ümmargusi (3-4 kg) rukkileibu, mille tainasse oli lisatud peki- ja lihatükke, mis küpsemisel üles sulasid ja leivale hea maitse andsid.“

Samamoodi hangiti ka puskarit. Muide, sakslastega poolakad sellist vahetuskaupa ei teinud.

Enamus leegionäre arvas siiski, et toit on liiga vilets ja eestlane ei ole harjunud nii viletsa lobiga. Igal juhul anti supilörtsu mehe peale üks liiter ja sellele lisaks 400 grammi leiba. Hommikusöök koosnes viljakohvist, rukkileivast koos vorstijupi, salapärase rasvaine (või/margariiniga) ja noaotsatäie määrdemarmelaadiga. Õhtul sama variant teega. Salapärast rasvainet nimetati „ahvi higiks“ ja Harri Rent on seda lausa detailselt kirjeldanud:

„Too oli helevalge rasvaine, mis kuulu järgi olla kivisöe produkt. Tema eriline omadus oli see, et ta ei lasknud ennast määrida, oli rabe ja suhu võttes jäi plaksti suulae külge kinni. Keelega ei saanudki tast jagu, vaid pidi näpuga ta suulae küljest lahti urgitsema.“

Viletsast söögist veel niipalju, et kui tankitõrjekoolitusele Hilversumi saadetud tulevased „narvakad“ avastasid, et õnnistatud Hollandis anti hästi süüa, olid nad vaimustuses:

Edgar Reimann: „Hernesupp nagu puder, sealihatükid see. Kokk hõikas üle luugi ääre: „Kes tahab, võib veel lisa saada.“ Noh, niisugust pidu ei olnud iga päev ja mehed sõid, et ükskordki kõht täis saada./…/ Me kartsime, et esimesel päeval toidetakse Debicast tulnud nälginud mehi tugevamalt, aga toit jäi iga päev väga korralikuks.“

Aga tagasi Heidelaagrisse, kus erandiks oli muidugi vandeandmine - suur pidupäev. Süüa sai mehemoodi head-paremat: sealihapraad, kartulid kastmega (tavaliselt anti koortega kartuleid), puding ja kissell. Õhtusöögiks leib koos „normaalse“ juustu, või, marmelaadi ja 300 grammi teevorstiga.

Saadi ka marketendrit – kaks korda kuus. Selles oli sigarette, sigareid, hambaharju, kondoome, veini, likööri, konjakit, šokolaadi. Noori mehi rõõmustas vaadiõlu, mida oli võimalus pruukida ehk kord nädalas Soldatenheimis, aga mitte üle ühe liitri korraga. Lisaks oli see eestlaste jaoks lahjavõitu, seepärast sai nimeks „humalavesi“. Suitsumeestele oli marketender või vahetuskaup ülioluline, sest tavaline päevanorm oli kolm lahjat sigaretti – sellest tõsisele suitsumehele muidugi ei piisanud. Muide, maksti ka sõduripalka, aga Kindralkubermangus käibelolevates zlottides – 1000 zlotti kuus.

Suhted poolakatega

Eestlased sattusid tavaliste poolakatega kokku, kui neil oli asja väljapoole Heidelaagrit kas siis ametiasjus või linnalubadega. Paljusid šokeeris, kui poolakad neid nähes kõnniteelt sõiduteele astusid. Sageli keerati neile ka lihtsalt selg. Oli ju nende jaoks tegemist saksa sõduritega. Nii mõnigi eesti noormees tõmbas mõttes paralleeli sellega, kuidas kohtlesid baltisakslastest mõisnikud eestlasi teoorjuse ajal. Heidelaagris töötavad poolakad pidid kandma riietel suurt P-tähte. Tegelikult pidid poolakad seda kandma Saksa riigi piirides. Harri Rent meenutab, et kui tema Heidelaagrisse saabunud seltskond seda teada sai, oli reaktsioon ühene: „Kuradi fritsud on ikka tõesti ogaraks läinud, sead niisugused!“

Üldiselt mainitakse, et erinevalt sakslastest suhtusid eestlased poolakaisse sõbralikult ja vastutasuks suhtusid viimased (kui suutsid eestlasi sakslastest eristada) neisse samuti. Ants Kõverjalg (kes Narva pataljonist napilt vanuse tõttu välja praagiti) mainib sooje suhteid eesti sõdurite ja köögitööliste „kenade ja lahkete poola neidude“ vahel, kes sakslasi silmaotsastki ei sallinud.

Ei puudunud ka muud lõbustused. Vastav asutus nimega „Wald Caffee“ või „Waldeslust“ paiknes väljaspool laagrit pöökpuu-männi segametsas, kuid need, kes seda külastasid, pidid läbima arstliku läbivaatuse ja saama vastava süsti. Muide, homoseksualistid olevat tabamise korral maha lastud. Varaste puhul aga oli lubatud omakohut pidada, kuid keegi selliseid juhtumeid ei maini.

Konfliktid ja rahulolematus

Muidugi oli värskete leegionäride hulgas ka pettunuid ja sakslaste pealesunnitud korraldusega rahulolematuid. Kuid liisk oli langenud ja parata polnud midagi, kui mitte arvestada sellist võimalust. Sellised mehed deserteerisid peale koju puhkuselesaatmist ja mõned neist pagesid edasi ka üle lahe Soome, kus astusid Soome sõjaväkke. Isegi selline legendaarne ohvitser nagu Paul Maitla kurdab oma pettumusi päevikuridades.

Sissekanne 29. oktoobril 1942

  • „Ent siin ootasid uued üllatused ja pettumused ja paljud neist on senini veel selgitamata. Üks sääraseid pomme oli Saksa juhtkond, kes jäävad meie ülemaiks. Siia sõites oli kindel teadmine, et saame eesti ülemad, aga nüüd liiguvad jutud, et ka lahinguisse tulevad meiega saksa juhid. Oi küll see tekitab meeskonnas paksu verd.“

25. novembril 1942:

  • „Oi küll tahaks praegu Eestisse sõita ja otsekohe Omavalitsusse minna põrgut tegema valetamiste ja petmiste pärast. Palju on siin praegu inimesi, kes tulid idee pärast võidelda puht eesti üksuses – aga nüüd on sellest „Eesti Leegionist“ kujunenud võõrleegion, kuhu on koondunud viie rahvuse esindajad. Eestlased, sakslased, soomlased, venelased ja lätlased. Nüüd leian, et kõik meie Venemaal viibivad kaitsepataljonid on palju puhtamad eesti üksused ja neid on vähemalt eesti juhtkond. Iga mees on siin pettunud täielikult. Ah kuidas sooviks praegu sakslastega koos töötada ühise idee eest – aga nende poolt ei järgne muud kui pettus pettusele. Meid ei tunnistata üldse, iga Saksa reamees on targem kui Eesti kaadriohvitser ja milleks lubatakse kodumaal, et Eesti Leegion on puht Eesti üksus – eesti keelega ja meelega, kui siin pole sellest haisugi. Jah – sakslased igatahes väikerahvaste suhtes ei tunne valitsemispoliitikat absoluutselt mitte.“

Üldiselt oli eestlaste ja sakslaste vahel laagris üsna pinev õhkkond, mille põhjustas peamiselt toidumured, sakslastest instruktorite ja allohvitseride nöök, ülbe käitumine eestlaste suhtes ja eestlaste hea läbisaamine köögis ja sõduritekodus töötavate poola neidudega. Pinged põhjustasid mõnigi kord sõnalisi konflikte ja mõnikord ka kätega arveteklaarimist.

Legendaarne oli üks (ja ilmselt ka ainuke taoline) suurkaklus kantiinis või Soldatenheimis, mida peaaegu kõik veteranid ära mainivad.

Aleksander Zahharov: „Ükskord toimus Debicas sakslastest ja eestlastest sõdurite vahel suur kaklus. Kogu kantiini sisustus lõhuti ära. Muidu oli meil isekeskis hea läbisaamine.“

Ants Kõverjalg kinnitab, rahvustevaheline pinevus oli siiski kogu aeg õhus ja ootas vaid sädet vallandumiseks. Seda kuulsat kaklust nägi ta oma silmaga pealt (võib-olla lõi ka ise kaasa?). Lööming toimus 1943. aasta märtsi keskel sõduritekodus. Ajendiks sai see, et poolataridest ettekandjad teenindasid eelisjärjekorras eestlasi, jättes sakslased ootele. Eri rahvustest seltskonnad istusid eraldi gruppides. Esialgu lendasid pilkavad märkused, siis aga lõid sakslased eestlaste õllekruusid laual ümber.

„Sellest aitas, et „relvavendade“ vastu rusikad käima panna. Üldises löömingus kasutati löögiriistadena ka toole ja laudu. Kuna eesti poisse oli vähem, pidid nad alguses taanduma. Siis saadeti käskjalg ringist abi tooma. Endised taandujad ja abijõud alustasid hüüdega „Üks kõigi, kõik ühe eest, nüüd korraga!“ sakslastele lausrünnakut. Viimased ehmusid ja hakkasid trobikonnas välisuksest välja tungima. Väljas ootas neid meie poistest rivi, iga sellest läbitormav sakslane sai korraliku võmmu või torke pussiga, mille terast oli tollijagu vaba, pehmesse kohta. Sakslased pistsid karjuma „Eestlased tapavad!“ ja hakkasid paanikas põgenema, ka läbi akende ja koos raamidega. Pärast seda oli sõduritekodust nagu maavärin üle käinud. Lauad ja toolid olid hunnikus või purud, õllekannude killud põrandal segi õlle ja mustusega, osa aknaid klaasideta.“

Löömingu lõpetas kohalesaabunud välisandarmeeria. Igal juhul lõppes juurdlus sellega, et eestlased pidid purustatud sisustuse välja maksma ja see summa peeti nende sõduripalgast kinni. Maksma pidid ka need, kes üldse kohalgi ei viibinud või lausa kodumaal puhkusel olid, – seega kollektiivne karistus.

Kord ja distsipliin

Elu käis Heidelaagris nagu kellavärk täpse päevakava järgi. Leegionäride näidispäevakava oli selline:

  • Kell 6 äratus
  • 6.30 hommikueine
  • 7-11.45 õppused
  • 12-12.30 lõunasöök
  • 12.30-13 puhkeaeg
  • 13-14 poliitõppus (!)
  • 14-15 laskeharjutused lasketiirus
  • 15-17 maastikuõppus
  • Järgnes relvade puhastamine ja õhtusöök.

Sellele lisaks toimus vahel ka öiseid õppusi. Pärast sellist äratust tuli 10 minutiga täies varustuses rivisse jõuda, päevasel ajal oli selleks aega kas 3 või 5 minutit vastavalt vajadusele. Ootamatu ööhäire võis kaasa tuua mitmetunnise õppuse, mille järel sõdurid nägid välja porikäkkidena. Hommikuks pidid aga välja nägema eeskujuliku sõjamehena.

Raamat on kauplustes müügil

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised