Riigipanga president dr Hjalmar Schacht lõi juba 1933. aastal varikontosid, millega peideti Riigipanga kullahankeid Saksamaa taasrelvastumise rahastamiseks, et teisi riike teadmatuses hoida.

Järgnenud aasta avalik aruanne näitas Riigipanga kullavarude väärtuseks 80,5 miljonit USD, samas kui varikontodele oli paigutatud kulda 27 miljoni USD väärtuses.

1939. aastaks oli olukord praktiliselt ümberpöördunud: avalikus reservis oli kulda 28,6 miljoni ja peidetud kontodel 83 miljoni USD väärtuses.

Ajavahemikus septembrist 1939 kuni juuni lõpuni 1945 kulutas Saksamaa oluliste materjalide kokkuostule teistest riikidest kullas hämmastavad 890 miljonit USD. Nende näitajate kaheksakordne erinevus tähistas sakslaste poolt vallutatud riikidest kokkuröövitud kullakange ja münte.

1930-ndatel sai Saksamaa paljudelt välispankadelt ja -riikidelt tööstuse kaasajastamiseks ja, lisaboonusena, taasrelvastumiseks ohtralt laenu (peatükk 1).

Samuti nõustus enamik riike sõja puhkemiseni võtma vastu makseid kaupade ja teenuste eest riigimarkades, mida seejärel kasutati omakorda Saksamaal toodetud kaupade ostmiseks.

Hetkest, mil USA maksuamet katkestas finants- ja ärisuhted Saksamaa ja okupeeritud Euroopaga 1941. aasta detsembris, hakati aga tasu nõudma kõvemas valuutas, näiteks Briti naelades, USA dollarites või Šveitsi frankides. Parimaks valuutaks oli aga tollal – ja on ka praegu – kuld.

1942. aasta lõpuks, valdava osa Euroopa vallutamise järel, kümbles Saksamaa kullas. Okupeeritud riikide, eesotsas 1938. aastal annekteeritud Austriaga, keskpankasid rüüstati Kolmanda Reichi hüvanguks halastamatult. Austria

Riigipanga valdusesse kuulus 91 065 kg kullakange ja münte, millest 22 296 kg oli hoiul Inglise Pangas – koguväärtusega 102 689 215 USD.

Tšehhoslovakkiast saadi 44 miljonit, Danzigist 4,1 miljonit, Hollandist 163 miljonit, Luksemburgist ligikaudu 4,858 miljonit, Belgiast 223,2 miljonit ja pärast 1943. aasta septembrit umbes 80 miljonit USA dollarit.

Kreekast pärit kullakogust pole üles märgitud, Jugoslaavia röövsaak läks Saksamaa ja Itaalia vahel jagamisele ning osa sellest kasutati fašistliku režiimi loomiseks Suur-Horvaatia nukuvabariigis. Taani, Norra ja Prantsusmaa olid teinud aruka sammu ja saatnud suurema osa kullavarudest varakult Inglismaale, Ameerikasse ja Kanadasse.

POOLA KULD pääses tänu juhusele ja Poola Panga juhataja Stefan Michalski ponnistustele. Ta saatis kulla isiklikult rongi ja veokitega Varssavist läbi Rumeenia ja Türgi Liibanoni, kus see lastiti Prantsusmaale Marseille'sse ning sealt edasi Pariisi suunduvale laevale – hetkel, mil sakslased tegelesid riigi vallutamisega.

Seejärel viidi kuld Suurbritannias asuvasse Lorienti sadamasse ja saadeti Prantsuse ristlejal Victor Schoelcher Prantsusmaa poolt okupeeritud Dakari (praegu Senegal) Lääne-Aafrikas. Dakar oli varjupaigaks ka Prantsusmaa allesjäänud kullaosakutele ja Belgia reservidele, viimased toimetati Prantsuse panka hoiule 1940. aastal.

Saksamaa nõuded Poola ja Belgia kulla üleandmiseks Prantsusmaa Vichyga sõlmitud relvarahu tingimustel tõid kaasa kuudepikkuse viivitamise ja puiklemise. Prantslased nõustusid lõpuks Belgia kulla loovutamisega, kuid ei andnud alla Poola osas, väites, et kuna maa oli jagatud natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, polnud tegemist suveräänse riigiga.

Järjekindel Stefan Michalski valvas peidetud varandust Põhja-Aafrika invasioonini liitlasvägede poolt 1942. aasta novembris, mil ta saatis 65 tonni Poola kulda USA sõjalaevaga Ameerikasse
hoiustamiseks USA Föderaalreservis.

Belgia kulla saaga oli üks erakordsemaid Teise maailmasõja käigus sündinud lugusid. 1940. aasta septembris käivitasid britid ja kindral De Gaulle'i Vaba Prantsusmaa operatsiooni "Hädaoht" (Menace), edutu rünnaku Dakarile järelejäänud Prantsuse kullavarude kättesaamiseks.

4944 pitseeritud kasti kogutud umbes 240 tonni kaaluv kuld oli enne seda viidud sisemaale Kayesi, sealt rongiga Nigeri jõe äärde Bamakosse, kust toimetati parvede ja kergveokitega ülesvoolu Timbuktusse ja Gaosse.

Pikk teekond kaamelite seljas üle Sahara kõrbe viis massiivse koorma Prantsuse Alžeerias Colomb-Bécharis asuvasse jaama, kulla Marseille’sse viimiseks läks tarvis 120 lendu. Pärast kahekümne kuu pikkust reisi saabus varandus 1942. aasta mais lõpuks Riigipanka Berliinis.

Okupeeritud riikide keskpankadest röövitud kullakange oli tänu piirkondlikule märgistusele rahvusvahelisel turul lihtne ära tunda.

Kogu kuld käis läbi Riigipanga väärismetallide osakonnast, kus see kaaluti, katalogiseeriti ja pandi hoiule kas Berliini või mõnda teise umbes kahekümnest pangast, vajadusel sulatati Preisimaa mündikojas uuteks kangideks, millele pressiti tõelise päritolu varjamiseks Saksa märgistus.

Koonduslaagri ohvritelt saadud esemed nagu kuldhambad ja ehted müüdi samuti maha või sulatati Degussa ettevõtte – Deutsche Gold und Silber Scheideanstalt – poolt ümber.

Ettevõttel oli Auschwitzis isegi sulatuskoda, kus töödeldi keskmiselt 12 kg kulda päevas: kohutaval kombel omasid Degussa ja I.G. Farben ühiselt ka keemiatehast Degesch, mis tootis gaasikambrites kasutatava Zyklon-B tablette. Esimene hammastest kougitud kulla saadetis pandi Riigipanka teele 26. augustil 1942, SS-Hauptsturmführer Bruno Melmeri järelevalve all.

Riigipank ostis kõik kullakangid ja valuuta nimiväärtuse eest ja tulu kanti Melmeri nime all avatud spetsiaalsele SS-kontole. Seejärel toimetati finantsid Max Heiligerile kuuluvale kontole, mida haldasid SS- ja politseikindral Ernst Kaltenbrunner, tulevane Reinhard Heydrichi järelkäija Reichi Julgeoleku Peaameti juhatajana, ning koonduslaagrite ülemjuhataja SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS-i kindral Oswald Pohl.

Sellest sai tõeline kullaauk SS-i juhtkonna jaoks, Šveitsis tehti enamasti läbi Rahvusvahelise Arvelduspanga suuri hoiuseid ja investeeringuid.