KATKEND RAAMATUST: Hall Hunt. Adolf Hitleri põgenemine. 1. Peatükk. Metsalise toitmine
1942. aasta oktoobri alguses oli Kolmanda Reichi edu haripunktis. Hitleri vägede poolt okupeeritud impeerium ulatus Põhja-Jäämere äärest Norras Põhja-Aafrika kõrbeteni ja Atlandi rannikust Prantsusmaal Volga jõeni idas, sügavale Nõukogude Liidu sisikonda.
Wehrmachti Põhja-Aafrika rindel oli armee ülemjuhataja Erwin Rommeli Deutsches Afrika Korps kogunenud Egiptuse piirile, et alustada rünnakut Suessi kanali – Briti impeeriumi eluliselt olulise tuiksoone – haaramiseks. Volga ääres murdis kindral von Pauluse Kuues armee raevuka tänavatapluse käigus visalt teed Stalingradi linna.
Suessi kanali ja Stalingradi sakslaste kätte langedes oleks neile olnud vaba ka tee Lähis-Ida ja Kaukaasia õliväljadele, mis andnuks Saksa sõjamasinale toimimiseks vajalikku veel kümneid aastaid.
Samal ajal saatsid Saksa allveelaevad Atlandi ookeani põhja
hirmuärataval hulgal Kanada ja Ameerika Ühendriikide aluseid,
mis vedasid ümberpiiratud ja juba kolm aastat kestnud sõdimisest
kurnatud Suurbritanniale eluspüsimiseks hädavajalikku kütust,
sõjamoona ja toitu.
Admiral Karl Dönitzi allveelaevad hiilisid Atlandi
rannikult Prantsusmaal avamerele, et koguneda läänepoolseid
mereteid jahtivatesse hundikarjadesse. 1940. aasta jaanuarist hakkas
valitsuse koodimurdmiskompleksis Bletchley Parkis töötavaid
britte saatma edu Saksamaa krüpteerimismasina Enigma koodide
lahtimuukimisel, mille tulemuseks oli hindamatu luureandmete
voog koodnimega „Ultra”, mis andis liitlasvägedele suurepärase
ülevaate Hitleri vägede kavatsustest ja võimekusest. Kriegsmarine
(Saksa mereväe) koodid murti aga lõplikult lahti alles pärast masina
ja kasutusjuhendite kättesaamist vaenlaste allveelaevalt mais 1941.
See tõstis mõneks ajaks brittide edukust allveelaevadega võitlemisel,
kuid 1942. aasta veebruaris Enigma krüpteerimissüsteemi tehtud
muudatused – Bletchley Parki koodnimega „Shark” – röövisid
kuninglikult mereväelt taas võimaluse jälitada Dönitzi poolt
allveelaevade kaptenitele saadetud käske. Üsna peatselt selgus ka selle
ebaedu tõeline hind.
2. novembri varahommikul lähenes New Yorgist itta
suunduv neljakümne kahest laevast koosnev konvoi SC107 “Mustale
süvikule” – 700-miilisele alale Atlandi ookeanis, kus liitlasriikide
õhuväed polnud veel suutelised laevu kaitsma. Konvoile ligines
jõudsalt kolmteist Gruppe Veilcheni (Kannikese grupi) ridadesse
kuuluvat allveelaeva. Suur osa liitlasvägede laevastikust viibis tol
hetkel kaugel lõunas operatsioonil Tõrvik (Torch) ehk Prantsusmaa
Põhja-Aafrika alade hõivamisel. Konvoid SC107 kaitses vaid
Kanada saaterühm C4, mille käsutuses oli kõigest üks hävitaja ja
neli korvetti. Pimeduse ja halva ilma varjus lipsasid kaks allveelaeva
läbi laialivenitatud kaitseliini ja asusid ründepositsioonidele. Kapten
parun Siegfried von Forstneri U-402 tulistas 365 meetri pealt
välja torpeedod, millest üks tabas kaubalaeva SS Empire Sunrise,
põhjustades ulatuslikku kahju. Laevale tegi hiljem lõpu kaptenmajor
Horst Uphoffi U-84. Kaptenmajor Herbert Schneideri U-522 tungis
samuti saatjate kaitsest läbi ja uputas vähemalt neli alust. Koidikuks
oli Gruppe Veilchen lasknud põhja kaheksa laeva ja kahjustanud
kaht. Seejärel allveelaevad taganesid, kuid olid sunnitud konvoiga
sammu pidamiseks pinnale jääma.
Konvoi SC107 üritas kogu järgneva päeva hundikarja eest
põgeneda, muutes kurssi, millal iganes udu või lumetormid vähimatki
varju pakkusid. Üsna pea pärast talvist varajast päikeseloojangut
3. novembril sööstis U-89 (kapten Dietrich Lohmann) konvoi keskele
ja tulistas välja viis torpeedot. Kaks tabasid sihtmärki, sh konvoi
juhtlaeva, 5318 tonni kaaluvat laskemoona täistuubitud SS Jeypore’i.
Kesköö paiku tulistas U-132 (kaptenmajor Ernst Vogelsang) SC107
tüürpoordi suunas välja järjekordsed viis torpeedot, mis tabasid kolme
laeva. Pool tundi hiljem plahvatas üks neist laskemoona vedanud
laevadest säärase jõuga, et plahvatust oli veepinnal tunda kuue
miili kaugusele – ja lööklaine raputas tugevalt 60 meetri kaugusel
viibinud allveelaeva U-132, mille meeskonda ei nähtud enam iialgi.
5. novembril saabusid konvoile appi kuningliku õhuväe B-24
Liberator kaugpommitajad 120. eskaadrist ja täiendavad merealused
Islandilt. Pärast U-89 tabamust pommitajalt põgenes Gruppe
Veilchen lahinguväljalt. Nad olid kahtlemata saanud silmapaistva
võidu: 42 laevast 15 oli põhja lastud ja 4 kahjustatud, vastased olid
kaotanud ligikaudu 107 958 tonni varusid.
Ainuüksi 1942. aasta novembris lasti merepõhja 730 000
tonni liitlasvägede varustust. 1942. aasta jooksul kaotasid liitlased
allveerünnakute tõttu kokku umbes 1661 laeva ja 6,5 miljonit
tonni lasti. Sakslased kaotasid umbes 87 allveelaeva, kuid välja lasti
238 uut alust ja Dönitzi laevastik kasvas tol aastal 91 laevalt
212-le. Briti peaminister Winston Churchill pani kirja kuulsad
sõnad: „Ainsa asjana hirmutas mind sõja ajal allveelaevadest lähtuv
oht. Teise maailmasõja saatus sõltus puhtalt nendest.“
Maailmasõja hind vere ja õnnetuse näol oli kirjeldamatult
kõrge, sama kehtis ka kaotatud vara kohta – kuid õnnelike ja
kaugelenägelike jaoks tähendab suur puudus alati suuri võimalusi.
Versailles’ rahulepinguga Saksamaale kehtestatud nõudmised pärast
kaotust Esimeses maailmasõjas olid karmid. Artiklid 231 kuni
248, “sõjasüü” klauslid, tembeldasid Saksamaa sõja puhkemises
ainusüüdlaseks ja kohustasid riiki maksma tohutuid reparatsioone
Prantsusmaale, Belgiale, Suurbritanniale jt riikidele. Summad ulatusid
132 miljardi kuldmargani (31,4 miljardit USD). Kui sakslased jätsid
maksmata, okupeerisid Prantsuse ja Belgia väed Reinimaa. Marga
väärtus varises kokku ja majandus pääses ainult tänu Wall Streeti jt
rahvusvaheliste pankade antud tohututele laenudele.
1942. aasta augustis kehtestas USA valitsuse poolt koostatud Dawesi
plaan reparatsioonidele moratooriumi ja andis riigile tööstussektori
ülesehitamiseks laenu 200 miljonit USD. See elegantne lahendus
lubas kasutada Ameerika raha Saksamaa tööstuse toetamiseks,
misläbi Saksa valitsus sai maksta reparatsioone Suurbritanniale
ja Prantsusmaale ning nemad omakorda tasuda Ameerikalt
suure sõja rahastamiseks võetud laenud. 1921. ja 1931. aasta
vahel andsid rahvusvahelised pangad Saksamaale laenu 27 miljardi
marga väärtuses, liitlasvägedele maksti samal ajavahemikul reparatsioonidena
19,1 miljardit marka. Spetsiaalselt selle tarbeks Šveitsis
Baselis loodud rahvusvaheline arvelduspank (BIS) tegeles protsessi
järelevalvega.
Ameerikast Saksamaale liikuva kapitaliga tegelesid aktiivselt kaks
vendadest ettevõtlusjuristi John Foster ja Allen Welsh Dulles, kes
töötasid maineka New Yorgi advokaadibüroo Sullivan & Cromwell
heaks. Mehed abistasid ärikliente, kes soovisid investeerida Saksamaa
tööstusesse või sõlmida olemasolevate ettevõtetega partnerlussidemeid.
