KATKEND RAAMATUST | "Eesti väike talvesõda", 1. osa. Vaiksem periood Narva rindel aprillis 1944

 (11)

KATKEND RAAMATUST | "Eesti väike talvesõda", 1. osa. Vaiksem periood Narva rindel aprillis 1944
Õhutõrjekahuri meeskond talvisel vaikelul. Hanno Ojalo.

Forte avaldab täna ja homme lõike Hanno Ojalo uuest sõjaajaloolisest raamatust "Eesti väike talvesõda. Eesti Diviis Narva rindel 1944". Raamat on ilmunud kirjastuse Ammukaar alt.

Peale veebruaris toimunud sillapeade vallutamist ja märtsipealetungide tagasilöömist saabus Eesti Diviisi rindelõiku Narva ja Narva-Jõesuu vahel veidi vaiksem periood. Kuid punaväelaste rünnakukatsed Jaanilinnale ja Auverele kestsid edasi kuni märtsi lõpuni. Järgnenud positsioonisõda oli Eesti Diviisi rindelõigus juba rahulikum, sõjaajaloolased on perioodi märtsi lõpust aprilli lõpuni rindelõigus Narva linnast kuni mereni nimetanud ka „operatiivpausiks“.

Venelaste loobumine selles lõigus uuesti jõge ületada oli igati positiivne Eesti Diviisi jaoks. Raskete kaotuste tõttu olid väeosad segi paisatud, pataljonid kahanenud kompaniide suuruseks, hulgaliselt ohvitsere surnute ja haavatutena rivist välja langenud. Nüüd sai üksusi täiendada ja korrastada. Peagi saabusid uute meestena kohale diviisi koosseisu suunatud endise Rügement „Tallinna“ sõjamehed, kes seni olid olnud allutatud Saksa väeosadele.

Kalju Pähklametsa päevikumuljed:

„20. aprill. Täna on vana Aadu sünnipäev. Eile saime marketenderid. Lisaks tavalistele sigarettidele „Möve“, 100 tk karbis, saime ka mõned sigarillod ja tubakat piibukahasse. Mõned matsid said ka kodumaa pinutagust „Rohelist Karavani“. Seda kanget läkastamapanevat paberossi ei taha keegi, käib ainult siis, kui midagi paremat pole käepärast. See vänge tubakasuits paneb isegi vantkad köhima…

22. aprill. Tulin saunast. Möödunud ööl tiblade pommilennukite eskadrill pommitas meie lõiku. Puistas terve koormatäie pomme Pähklimäe ja Siivertsi kalmistu vahelisele võsasele soisele heinamaale. Üks 1000 kg langes keset oja. Seega saime väga toreda ujula suveks.

Loe veel

Täna hommikul Narva jõejää hakkas pragisema. Lahingutest jääle jäänud kommude ründajate kangestunud laviinid ründasid pärivett jäätükkidel Soome lahe suunas. Paljud sulpsatasid jõkke, kadudes jäätükkide vahele. Jõe põhi peaks üleni külvatud olema nende laipadest. Kõike seda tohutu sünget pilti sai käärpikksilmaga vaadeldud Siivertsi surnuaias Paju poisi käkipildujarühma eelvaatluspostist. Siit on suurepärane vaade vaenlase poolt hõivatud kaevikute ja punkrite joonele. Vastaskallas on nagu peopeal. Rinne on jäänud meie lõigus kaitselahingute faasi. Ei ta nihku kuhugi – suure vee ja jäämineku tõttu. Vastase patareid müristavad iga päev paar tulelööki tinasurma, kui neil ainult tahtmist on. Paistab, et neil on tohutu suurel hulgal laskemoona.“

Mis puutub mainitud jääminekusse aprillis, siis toimus see majesteetlikult – vaikse praginaga hakkas tohutu jäämass mere poole liikuma ja koos jäätükkidega sõitis merre ka hulgaliselt seal lebanud laipu. Paljud sõjamehed olevat pühalikult tõotanud, et nemad enam silmukala suu sissegi ei võta, sest kõik olid veendunud, et just laipadest Narva silmud toituvadki.

Siivertsi. Hanno Ojalo.

Muidugi kaasnesid positsioonisõjaga omad hädad – näiteks tuli eesliini kaevikutes liikudes olla väga ettevaatlik, sest aktiivselt tegutsesid vaenlase snaiprid. Aeg-ajalt toimus ka tulevahetus, kus võeti kasutusele näiteks miinipildujaid, mis läkitasid vastastikku mõne miini. Kaotused langenute ja haavatutena muidugi jätkusid.

Miinid

Eesti Diviisi pioneeriüksuste ülesandeks oli lõhkeainega jõejää purustamine, samuti miinitõkete panemine kaitsepositsioonide ette. Mõlemast oli tõhus abi vaenlase rünnakute, aga ka luuresalkade ootamatute „külaskäikude“ vastu. Mineerimine ja demineerimine olid mõlemad rasked ja ohtlikud tööd, eriti, kui seda tuli teha vaenlase tule all. Kaotusi juhtus peaaegu iga päev.

Aprillis anti korraldus esmalt kindlaks teha varem paigaldatud miinide asukoht, need kõrvaldada ja siis panna kaardi järgi maha uued.

Kalju Roolaine: „Mõlemad sõdivad pooled pidid miinide mahapanekul mõtlema, et oma üksuste pealetungiks tuleb rajada miinivaba koridor või lahingute eduka lõppemise puhul on vaja surmarelvad maast üles võtta. Selleks olidki välja töötatud süsteemid miinide mahapanekuks ja kaardid miiniväljade kohta./…/ Üldiselt rindemehed enam-vähem teadsid, milline on olukord nende kaevikute ees. Ent mehed ju vahetusid, teadjad olid surnute ja haavatutena ära viidud ja uued paraku palju ei teadnud. Täpseid miinikaarte polnud. Mõni kartlik kaevikuelanik oli rajanud koguni isikliku miinivälja ja kui siis temaga midagi ootamatut juhtus, oli kuri karjas. Kuri miin jäi kaldakruusa alla ohvrit ootama. Ja see ohver ei pidanud sugugi just vaenlase leerist tulema …“

(Jätkub homme.)

Hanno Ojalo.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare