Kuni Esimese maailmasõja lõpuni ei olnud Poolal väljapääsu Läänemerele. Poola rannamail laiutas Saksa keisririik. Kahe maailmasõja vahel küündis Poola mereni umbes 30 km laiuse nn Poola koridorina, mis oli Saksamaa põhiterritooriumi ja Ida-Preisimaa vahel. Poolal oli tollal vaid üks arvestatav sadam Gdynia, kokkuleppel tolleaegse vabalinna Danzigiga (praegu Gdansk) aga kasutasid Poola laevad ka selle linna sadamat.

Kuid merd sõideti, poolakad on arvukas ja töökas rahvas ning tollelsamal kahe maailmasõja vahelisel ajal kasvas Poolale arvukas merelaevastik: oli kauba-, reisi- ja sõjalaevu.

1930. aastal osteti Taanist Poola lipu alla kolm keskmise suurusega reisilaeva, milliseid me ookea¬nihiiglasteks nimetada ei saa, sest tõeliste ookeanihiiglastega ei olnud need võrreldavad. Need olid „Estonia“, mis nüüd sai nimeks „Pulaski“ (6345 brt, pikkus 129,8 m); „Lituania“, uue nimega „Kościusko“ (6852 brt, pikkus 134,1 m) ja „Polonia“ (7500 brt, pikkus 137,2 m), mille nimi jäi samaks. Laevad hakkasid vedama poola emigrante Gdyniast USA-sse, Lõuna-Ameerikasse ning juudisoost rahvast Palestiinasse ja selle töö äri-idee oli üpris lihtne — panna nood kodumaalt lahkujad maksma sõiduraha Poola laevaärimeestele, mitte välismaalastele. Laevade ostmise aastal 1930 oli noid välismaile ümberasujaid ümmarguselt 30 000, seega seda sõiduraha ikka kogunes.

Meile, eestlastele, võib see 30 000 väljarändajat aastas tunduda päris palju, kuid Poola rahvaarv oli 1930. aastal 31,5 miljonit ja see suurenes kõrge sündivuse tõttu pool miljonit aastas. Seetõttu oli väljaränne tegelikult rahva püsimajäämisele täiesti ohutu ja 1933. aasta novembris tellis Gdynia–Ameerika laevasõiduaktsiaselts Itaalia laevaehitusfirmalt Cantieri Riuniti dell´Adriatico kahe reisilaeva ehitamise, mis kumbki mahutaksid 760 reisijat, neist 355 turistiklassis ja 405 kolmandas klassis. Nagu näeme, jõukaid I ja II klassi reisijaid ei olnud neile ette nähtud, sellistel oli Poolaski hea olla.

Tellitud laevad said valmis 1935. ja 1936. aastal ning nimetati Poola ajaloo suurmeeste nimedega „Pilsudski“ ja „Batory“. Olgu nooremaile lugejaile öeldud, et marssal Jozef Pilsudski oli Poola sõjaväe ülemjuhataja nende iseseisvussõjas 1918–20; Stefan Batory aga Poola kuningas aastail 1576–86, kelle valitsemise alla läks 1582. aastast ka Eesti lõunapoolne osa.

Nagu siinse peatüki pealkirjas nimetatud, olid need laevad niiöelda poolhiiglased, mis tõeliste hiiglaste mõõtu välja ei andnud, kuid väikesed ka ei olnud — mahtudega 14 294 ja 14 287 brt ning pikkustega 160,4 ja 160,3 m. Jõuseadmeiks oli kummalgi laeval kaks sisepõlemismootorit, „Pilsudskil“ koguvõimsusega 12 680 hj ja „Batoryl“ 12 500 hj. Kiirust andnud need laevadele kuni 18 sõlme ehk 33 km/h.

Itaallased ei arvestanud Atlandi tormidega

„Pilsudski“ jõudis oma kodusadamasse Gdyniasse 12. septembril 1935 ja läks sealt peagi New Yorgi poole teele. Oma teisel reisil Ameerikasse sattus „Pilsudski“ kõva tormi kätte, mis teda korralikult läbi raputas ja üht-teist ka lammutas, sest itaallastest laevaehitajad ei olnud arvestanud räigete Põhja-Atlandi tormidega. Nende tormikahjustuste tulemusi andis ehitamisel olnud „Batory“ puhul arvestada, sest see tuli oma ehituspaigast Triestis tulema alles 21. aprillil 1936.

Teise maailmasõja alguses 1. septembril 1939 olid mõlemad poolakate poolhiiglased väljaspool Läänemerd ja jäid Briti laevastiku käsutusse. Neist uppus „Pilsudski“ sama aasta 26. novembril Inglismaa idaranniku lähedal Flamborough Headi neeme juures. „Pilsudski“ sõitis seal tõenäoliselt kahele miinile, mis olid Põhjamerre pandud Saksa hävitajatelt. On kahtlustatud ka torpedeerimist Saksa allveelaeva poolt, kuid ükski allveelaevakomandör ei ole sellele aule pretendeerinud.

Kaks plahvatust ookeanilaeva all kõlasid kell 5.36 varahommikul; laevamasinad seiskusid ja elekt¬ri¬valgus kustus. Poola mereajaloolane Jan Piwowońsky, kes sellest loost on kirjutanud, arvab, et „Pilsudskit“ oleks saanud suure tõenäolisusega päästa — selliste raskete raputuste järel õnnestub laeva peamasinaid sageli uuesti tööle saada, sest otseseid vigastusi neil ei olnud ja plahvatused käisid vööriosas; seega ei olnud ka sõuvõllid kõverad. Töötavate diislitega laeva oleks saanud ajada rannamadalikule; küll pärast oleks olnud aega arutada, mis ta´ga edasi teha. „Pilsudskil“ olnud 173-st mehest said 2 kohe surma ja kapten M. Stankiewicz surmavalt vigastada; ülejäänud päästeti Briti hävitajale ja patrulllaevale. Kuid tundub, et laeval ei võtnud keegi komandot üle ja sel lasti rahumeeli uppuda.

Britid laeva tagastamisega ei kiirustanud

„Batory“ tegi sõja läbi töökalt. Ta vedas briti ja poola sõdureid 1940. aasta kevadel Norrasse ja seejärel sealt ära, osales liitlassõdurite äraveol Prantsusmaalt sama aasta hiliskevadel, liitlassõdurite veol Põhja-Aafrikasse 1942. aasta sügisel ja Sitsiilia dessandis 1943. aastal; samuti dessandis Lõuna-Prantsusmaale 1944. aastal.

Sõja lõppedes ei kiirustanud inglased „Batory“ tagastamisega Poolale, sest sõjaaegne Briti valitsus oli küll osalenud Poola kinkimisel Stalinile, sõjajärgsed valitsused aga sellest erilises vaimustuses ei olnud.

1946. aasta suvel tehti „Batoryle“ remont Antverpenis. Ühtlasi pidi ta sõjaväe transpordilaevast jälle tsiviilreisilaevaks tehtama. Seejuures toimus 28. juulil laeval tulekahju, mis sai alguse raadio¬ruhvist ja levis lähedal olnud ohvitseride kajuteisse, komandosillale ja osale reisijate kajuteist. Tulekahju kustutati, kuid selle tagajärgede likvideerimine aitas venitada remondiga.

Aeg läks ja 1947. aasta jaanuaris võtsid Poolas võimu kommunistid, kes olid mitmeks rahvasõbralikuks parteiks maskeerunud. On selge, et üsna pea ei lastud Poolast läände rännata enam kedagi ja kui „Batory“ remont ning ümberehitus 1947. aasta märtsi lõpus lõpuks valmis said, pandi ta... Southampton–New Yorgi liinile nn rahva-Poolale välisvaluutat teenima.

Nii jäigi Poola mereuhkus seiklema välisvetele kuni 30. juunini 1969, mil ta lõpuks oma kodusadamasse Gdyniasse tuli ja seal ujuva hotellina seisma jäi. Vast teenis ta sealgi veel välisvaluutat nii rahva-Poolale, kui „sotsialistlikule sõprusühendusele“, ehk teisisõnu oma suurele idanaabrile. Sest see ei saanud millestki täis; sinna kadus kõik nagu Stephen Hawkingi avastatud musta auku.

Aga toda eelviimast valuutateenimist ei olnud kauaks, vaid 30. märtsini 1971, mil too 35-aastane itaalia terasest poolhiiglane müüdi Honkongi firmale Jan Wing Metal Junk vanarauaks lammutamiseks.

Väikese tagasivaatena peaks siin ära nimetama ka kaks reisilaeva, mis otseselt Poola mereajalukku erilist jälge ei jätnud. Need olid II maailmasõja eel Suurbritanniast ja Taanist tellitud „Sobieski“ (11 030 brt, pikkus 156,0 m) ning „Chrobry“ (11 442 brt ja 154,2 m).

Nendegi laevade nimed tähendasid Poola valitsejaid. Chrobry (Vapper) on ajaloos rohkem tuntud Boleslaw I nime all, ta oli aastail 992–1025 vürst, kes oma venna maad vallutas. Hiljem, aastal 1018, lõi ta Bugi jõe ääres Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väge, vallutas Kiievi ja pani sealsele troonile Jaroslavi venna ning enda väimehe Svjatopolki. Boleslawi tütar sai seega muidugi suurvürstinnaks, aga pidu ei olnud sellel suurvürstlikul paaril Kiievis pikalt: juba 1019. aastal ajas Jaroslav Tark nad tollest Vana-Vene pealinnast minema ja steppi kihutatud Svjatopolk läinud peast segi ning surnud. Muide, too Svjatopolk oli oma äia Boleslawiga paras paar — ta tappis oma vennad Borissi, Glebi ja Svjatoslavi, et ta kõrval teisi troonipretendente ei oleks. Vend Jaroslav jäi aga tapmata, sest see oli liialt kaugel, meie idapiiri taguses Novgorodis.

1025. aastal laskis Boleslaw I Chrobry end Gniezno peapiikopil esimeseks Poola kuningaks kroonida, kuid juba sama aasta 17. juunil kutsuti ta siitilmast ära Kõigekõrgema Kohtu ette.
Jan III Sobieski oli Poola kuningas ja Leedu suurvürst aastail 1674–96. Muide, ta valiti kuningaks ja suurvürstiks, mitte ei pärinud neid troone ja kroone.

Sobieskigi oli kõva löömamees — 1683. aasta 12. novembril võitis tema juhatatud Austria, Poola ja Saksa ühendvägi Viini piiravaid türklasi, pannes piiri tollal Euroopasse tungivale muhameedlusele. Selle eest nimetati teda tolla Lääne-Euroopa päästjaks, tänapäeval on sellele seal vist teine vaade.

Poolas Sobieskit austatakse ja aeg-ajalt ilmub meiegi parema varustamisega poodidesse temanimelist meeste märjukest.

Aga mingem nende „kunnide“ nimeliste laevade juurde.

„Chrobry“ sai Taanis valmis sõja eel ja sõjateade saadi laeva Brasiilia sadamas Recifes olles. Muidugi ei hakatud enam trügima läbi Taani väinade Läänemerele, vaid sõideti Suurbritannia lõunarannikule Southamptonisse. Kuid tundub, et tollase Suurbritannia suhtumine poolakaisse ei olnud just eriti heasoovlik, sest ega´s muidu ei oleks „Chrobry“ ja samuti Southamptonisse saabunud „Sobieski“ meeskonnad hakanud streikima. Nüüd järgnesid inglaste poolt juba uued repressioonid — kes rahulolematuist saadeti maaväkke, kes „vabatahtlikult“ teistele laevadele jne. Maha siiski vist kedagi ei lastud ja tulevaste sõbrameeste punavenelaste juurde Siberisse ei saadetud.

Suurest laevast on raske pomme mööda heita

Aga tundub, et valdav osa poolakaid jäid siiski oma laevadele, neile lisandusid inglastest õhutõrjemehed koos oma kahurite ja kuulipildujatega. Ning tõsisest sõjategevusest osavõtt tuligi neile üsna pea, koos sakslaste invasiooniga Norrasse 1940. aasta kevadel. 14. mai õhtul oli „Chrobry“ Briti hävitaja „Wolverine“ ja suurtükipaadi „Stork´i“ saatel Norra looderanniku lähedal Vestfjordis, pardal 1000 sõdurit 24. Iiri Kaardiväebrigaadist ja 50 tonni tankitõrjemiine. Ta pidi need viima Bodö sadamasse, aga sinna ta ei jõudnud, sest kella 23.40 paiku lähenesid talle ranniku poolt kaks lennukit madallennul. Ei inglise laevad ega inglastest õhutõrjemehed tulijaile tuld ei avanud, ilmselt arvates, et need on „omad poisid“. Aga ei olnud omad, vaid hoopis saksa poisid ja need viskasid rahumeeli oma pommilastid „Chrobry“ peale. Sest suurt aeglast tsiviillaeva on mõnus pommitada, sellest on raske pomme mööda visata.

„Chrobry“ lahvatas põlema ja kui tuli jõudis tankitõrjemiinideni, hakkasid ka kärakad käima. Õnneks olid teised laevad lähedal ja 695 „Chrobryl“ ellujäänut võeti „Wolverine“ pardale, paarsada ka „Storkile“. „Chrobry“ 200-liikmelisest meeskonnast hukkus 12, laeval olnud tuhatkonnast inglasest ja iirlasest ilmselt ligi 300.

Oma laevalt sai tulema ka selle kaptenist komandöriks ümber nimetatud Deyczakowski ja 15. mai varahommikul kell 4 läkitas põleva laeva pardasse torpeedo Briti lennukikandjalt „Ark Royal“ startinud biplaan „Swordfish“.

„Sobieski“ tegi läbi kogu sõja, osaledes pea kõigis Vana Maailma sõjatandreil peetud suuremais sõdurivedudes. Sõja lõppedes jäi ta Poolale välisvaluutat teenima, olles Itaalia laevafirma Cosulich käsutuses ja sõites Genova ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika vahet. 1950. aastal võeti ta Poola lipu alt NSV Liidu lipu alla ja sai nimeks „Gruzija“. Töö jäi vist samaks, kuni ta 1975. aastal Genova lahe kirdekaldal La Spezias vanarauaks lõigati. Itaallased on meistrid iga töö peale.