Kui Liibüa diktaator Muammar Gaddafi 2011. aastal kinni võeti ja hukati, leiti tema juurest kuldne revolver Browning Hi Power, kuigi see oli vaid üks relvadest ta käes. Veel oli tal üks vääriskividega dekoreeritud Makarov-püstol. Kuid Gaddafi oli nähtavasti veel vaene mees.

Kui mullu Mehhiko võimud murdsid sisse narkoboss Joaquín Guzmán Loera aka El Chapo kantsi, leiti sealt lausa ridamisi kuldseid automaatrelvi. Tema nelja lapse relvastusest leidub aga teemantitega kaetud käsirelvi.

Ka teiste narkobosside võsud on sotsiaalvõrgustikes tihti kullast või hõbedast relvadega vehkinud. Ja narkosõja muuseumid on juba täis samasuguseid sätendavaid ja kilendavaid tapariistu.

Kuld pole siiski väärt metall

Ilmselt juba aastatuhandeid (alates kiviaja lõpust) on inimesed unistanud relvadest, mis tehtud tõeliselt väärtuslikust metallist. Esmalt õpiti kasutama vaske, siis juba rauda, paleesid aga hakati ehtima kullaga, rahana käibis ennekõike hõbe.

Paraku on kuld ja hõbe tunduvalt pehmemad metallid kui raud ja seega, kes lahingus just pehmelt murduva mõõgaga võidelda ei tahtnud, lasi relvi ikka teha rauast või hiljem terasest, mitte kullast.

Kulla lisamine võimaldavat küll mõningaid sulameid tugevamaks teha, aga enamasti on tulemus siiski vastupidine. Materjalina kuld ja hõbe relvade valmistamiseks ei kõlba. Ka puhas, 24-karaadine kuld on painutatav kätejõuga ja kulla lisamine relva sulamisse vaid nõrgestab selle vastupidavust.

Näiteks, kui arheoloogid leiavad rauaaja kalmetest mõne kullatud mõõga, on selle tera ikkagi rauast või rauasulamist, vaid käepide võib olla kaetud kullaga.

Ja kui mujal leitaksegi väärtuslikumast materjalist relvi, pole need just tegelikuks sõdimiseks mõeldud, pigem suveniirideks aardekappides.

Sama tõde kehtib tänaseni. Revolvrite ja automaatide vajalikud detailid on ikka tunduvalt tugevamast metallist, kuld on nende jaoks liiga pehme materjal. Küll on tänapäeva kröösuste relvad üle kullatud või hõbetatud, briljantide või teemantitega kaetud, ehk kõik pole siiski läbinisti kuld, mis hiilgab.