Külma sõja aegseid kurioosumeid meenutades leiame ajaloost ometi perioodi, mil eelkõige The Coca-Cola Company peamise konkurendina tuntud kontsernile PepsiCo kuulus korraga rohkem sõjalaevu kui enamikule toonastest mitte-suurriikidest.

Kõik sai alguse 1959. aastal, kui käputäis USA ettevõtteid koos president Richard Nixoniga Moskvat külastas, et seal Ameerika rahvasaavutuste näitusel tooteid esitleda, muu hulgas karastusjooki Pepsi.

Too külaskäik nakatas nõukogude rahva aastakümneteks kustumatusse Pepsi-lembusesse.

Nõukogude rublad oli valuutana ebastabiilsed ja nende riigist väljaviimisele kehtisid ranged piirangud, mis tähendas, et PepsiCo ühest küljest ei soovinud, et neile rublades makstaks, ja teiseks poleks see isegi võimalik olnud.

Nii kehtestatigi „naturaalmajanduslik“ kauplemissüsteem. Vahetuskaubandus püsis aastaid tulusana — PepsiCo vedas Nõukogude Liitu oma koolalimonaadi, Nõukogude Liit aga tasus selle eest tohutu koguse viinaga, mille PepsiCo omakorda Ameerika Ühendriikide turul maha müüs.

Foto: Wikimedia Commons

Millal aga sõjalaevad mängu tulid? Nõukogude-Afganistani sõja ajal kehtestasid Ameerika Ühendriigid nõukogude kaupadele boikoti, mistõttu pidi PepsiCo suurriigiga sõlmitud bartertehingu tingimused üle vaatama.

Niisiis tasus N. Liit magusa karastusjoogi eest viina asemel edaspidi sõja- ja prahilaevadega. PepsiCo esindajad võtsid sõjalaevad (kokku 17 allveelaeva, ühe ristleja, ühe hävitaja ja ühe fregati) enda valdusse ja toimetasid metallijäätmete lattu, kuhu põgusaks perioodiks kogunes rohkem aluseid kui toona oli enamiku riikide sõjalaevastike koosseisus.

Pealeselle võttis PepsiCo enda valdusse väikese laevastiku jagu Nõukogude naftatankereid, mis liisiti koostöös ühe Norra ettevõttega välja või müüdi maha.

Kokku kujunes vahetuskaubandus PepsiCo’le väga tulusaks, nagu suurem osa enne liitriigi lagunemist 1991. aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud tehinguid.