Kas sõdurid naudivad tapmist?
Harvardi ülikooli antropoloog ning šimpanside spetsialist Richard Wrangham väidab, et looduslik valik on istutanud nii meestesse kui isastesse šimpansidesse — meie geneetiliselt lähimasse sugulasliiki — kaasasündinud kalduvuse "rühmadevahelisele koalitsioontapmisele", mis tähendab, et ühe rühma liikmed ründavad konkureerivat rühma. Meesoost inimesed naudivad teiste tapmise võimalust, osutab Wrangham, eriti kui nende endi risk selle käigus surma saada on väike, vahendab Scientific Americani võrguväljaanne.
Aastate eest seostasid Uus-Meremaa Victoria ülikooli geneetikud meeste agressiivse vägivalla geenivariandiga, mis šifreerib ensüümi nimega monoamiini oksüdaas A, mis omakorda reguleerib selliste neurotransmitterite nagu dopamiin ja serotoniin tööd. Uurimuse andmeil kannab taolist "sõdalasegeeni" 56 protsenti sõjalise kartmatuse poolest kuulsatest maoori meestest, aga ainult 34 protsenti europiidsetest meestest.
Teise maailmasõja veteranidega tehtud uurimused annavad aga mõista, et väga vähesed mehed on sündinud tõeliselt sõjakateks. Psühhiaatrid Roy Swank ja Walter Marchand leidsid, et 98 protsenti sõduritest, kes olid pidanud taluma vähemalt 60 päeva järjest kestnud lahinguolukorda, kannatasid ajutiste või pidevate psühhiaatriliste sümptomite all. Sajast sõdurist kaks, kes paistsid pikaajalisest lahingutegevusest häirimatud, ilmutasid psühhiaatrite aruande kohaselt "agressiivselt psühhopaatilisi isikuomadusi". Teisisõnu, sõda ei ajanud neid mehi hulluks — nad olid juba enne peast segi.
USA brigaadikindrali S. L. A. Marshalli läbi viidud uuringud Teises maailmasõjas osalenud jalaväelastega näitasid, et ainult 15-20 protsenti neist olid lahingus relvast tulistanud, isegi kui neil seda teha kästi. Marshall järeldas, et enamik sõdureid väldib vaenlase tulistamist, sest nad kardavad lisaks enda surmale ka teiste tapmist.
"Keskmisel, tervel inimesel," argumenteerib Marshall oma sõjajärgses teoses "Inimesed tule vastu" („Men Against Fire”), "on sedavõrd tugev kaasasündinud ja enamasti varem avaldumata vastumeelsus kaasinimese tapmise suhtes, et ta ei võta vabatahtlikult teise inimese elu, kui tal on võimalus sellest kohustusest taganeda. /…/ Kriitilisel hetkel saab temast väeteenistusest keelduja südametunnistuse alusel."
Kriitikud on Marshalli väiteid vaidlustanud, ent USA sõjavägi võttis neid nii tõsiselt, et korraldas koguni ümber sõdurite väljaõppe eesmärgiga tõsta tulistamise määra järgmistes sõdades, teatab endine USA sõjaväe kolonelleitnant ja West Pointi sõjaväeakadeemia psühholoogiaprofessor Dave Grossman.
Oma 1995. aastal ilmunud teoses "Tapmisest" ("On Killing") väidab Grossman, et Marshalli tulemusi on kinnitanud aruanded Esimesest maailmasõjast, Ameerika iseseisvussõjast, Napoleoni sõdadest ja muudest konfliktidest. "Inimese eriline vastumeelsus kaasinimeste tapmise suhtes on olnud olemas kogu sõjaajaloo vältel," kinnitab Grossman.
Tavainimeste vastumeelsust tapmise suhtes on võimalik kahandada tõhustatud väljaõppe, ohvitseride otseste käskude, kaugrelvade ja sellise propagandaga, mis ülistab sõdurite üritust ja ebainimlikustab vaenlast. "Korrektse töötlemise tagajärjel ja sobivates tingimustes on igaüks meist suuteline tapma ja tapabki," kirjutab Grossman.
Paljud sõdurid, kes lahingus vaenlase tapavad, tunnevad esmalt elevust, nendib Grossman, kuid hiljem vaevavad paljusid neist sügav tülgastus ja kahetsus, mis võivad kujuneda traumajärgseks stressiks ja muudeks vaevusteks. Grossman usub koguni, et paljude sõjaveteranide probleemid on kinnituseks inimese tugevale kaasasündinud vastumeelsusele tappa oma liigikaaslaseid.
