Olemasoleva maskeerimistehnika peamiseks miinuseks on, et reeglina kujutab see endast staatilist süsteemi, mis on värvi abil kantud kaitstava struktuuri pinnale. Taoliseid maskeerimismustreid leidub kasutamiseks mitmesugustes keskkondades, peamiselt metsastel aladel, kõrbes või lumisel maastikul.

Isekohanduv maskeerimistehnika võimaldaks sõjavarustust silmale vähem nähtavaks muuta kõigis sellistes keskkondades umbes samamoodi nagu kaheksajalad on suutelised muutma oma värvust ümbritsevale keskkonnale vastavaks. Üheks nüüdisaegse sõjandusliku silmapette-tehnika valdkonna paleuseks on selliste värvustmuutvate tankide kontseptsioon, mis suudavad vastavalt ümbritsevale keskkonnale reaalajas lahinguväljal oma maskeeringu-mustrit muuta.

Lõuna-Austraalia ülikooli UniSA tulevikutööstuste instituudi töörühm on koostöös Austraalia kaitsejõudude teadus- ja tehnikaosakonnaga DST Group tegelenud automaatkohanduva maskeerimistehnika väljatöötamisega juhtivpolümeeride (ingl conducting polymers) baasil.

Sisuliselt on juhtivpolümeeride näol tegemist elektrit juhtivate plastmaterjalidega. Taoliste materjalide kandmine pindadele väga õhukese kihina ja nende ümbritsemine elektrolüütidega võimaldab panna neid elektripinge mõjul värvust vahetama. Eri keemiliste struktuuridega juhtivpolümeeride kasutamisel on võimalik saavutada eri värvusi.

https://www.engineersaustralia.org.au

Austraallaste lahenduses on nii juhtivpolümeer kui ka elektrolüüt viidud läbipaistvasse vahvlilaadsesse struktuuri e elektrokroom-elementi, mille servad on hermeetiliselt suletud. Elementide välispinnad võib valmistada klaasist, polükarbonaadist või isegi polüetüleentereftalaadist (ingl PET; polyethylene terephthalate) — materjalist, mida on varem kasutatud nt lüümikute valmistamiseks.

Selleks, et tehnika sõjaväljal tegelikult toimiks, tuleb esimese asjana tagada elektrokroom-elementide vastupidavus ja kergekaalulisus. Praktiline elektrokroom-element peaks töötama temperatuurivahemikus -40 kuni +80 °C — samadele nõuetele peavad vastama autööstuse tarbeks toodetavad komponendid. Samuti peaksid elektrokroom-elemendid hästi taluma põrutusi ja kriimustamist ning säilitama stabiilsuse ultraviolettkiirguses.

Täielikult toimiv süsteem peaks hõlmama kaameraid, mis seiravad automaatselt ümbritsevat keskkonda, et elektrokroom-maskeeringut oleks võimalik vastavalt muuta. Värvuse muutumine võiks toimuda ajavahemikus mõnest sekundist mõnekümne sekundini. Vajadusel peaks värvuse täielik vahetamine olema saavutatav ühe sekundiga.