Kaks algust: kuidas sündis detsembris sajandat sünnipäeva tähistanud Kuperjanovi jalaväepataljon?

 (3)
Kaks algust: kuidas sündis detsembris sajandat sünnipäeva tähistanud Kuperjanovi jalaväepataljon?
1923. aasta, Kuperjanovi pataljoni võitlejad taluõuel lõunat keetmasFoto: erakogu

Kuperjanovi jalaväepataljonil oli põhjust oma sajandat sünnipäeva uhkusega tähistada. Vabadussõja võitmisse andsid nad tugeva panuse, 1992. aastal algas aga kaitseväe taastamine Kuperjanovi ja Kalevi pataljonidest.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2018

Esimene algus – Julius Kuperjanov

Pihkvamaal asuv Ljohhovo nimeline külake on tänaseks põliselanikest tühjaks voolanud, kuid just sealses eestlaste asunduses nägi ilmavalgust väejuht Julius Kuperjanov, kelle emapoolne vanaisa oli sinna kodu rajanud. Juliuse isa Daniel, kes oli pärit lähedal asuvast Opotška linnast, asus külla elama pärast Juliuse ema Liisaga abiellumist. Julius Kuperjanov ristiti Pihkva Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. aastal umbes kolm kuud pärast sündimist, mida vana kalendri kohaselt tähistab 29. september, uue kalendri järgi aga 11. oktoober.

Hoolimata oma venepärasest nimest olid Juliuse isapoolsed esivanemad eestlased. Perekonnanimi Kuperjanov tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed üheksa lapsepõlveaastat möödusid sünnikohas, kuid pereisa Daniel otsustas siiski perekonna tagasi Eestimaale tuua, et tagada lastele parem haridus, olla juurtele lähemal ja lastest ikkagi eestlased kasvatada.

Seotud lood:

Põllupidajatena asuti elama Vana-Kuuste valda Lalli tallu, mis paiknes Juliuse ema esivanemate sünnikoha lähedal. Peres oli kokku üheksa last ning majanduslik toimetulek sellest tingitult keeruline. Kesistest võimalustest hoolimata janunes Julius põhjalikuma koolihariduse ning teadmiste järele. Olles lõpetanud viis aastat kestnud õpingud Sipe ministeeriumikoolis, astus ta 1910. aastal Tartu õpetajate seminari, mille lõpetamisel 1914. aastal palus end määrata Kambja külakooli õpetajaks. Tema koolmeistriamet Kambjas jäi aga lühikeseks, sest juba 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti ta Vene sõjaväkke ning saadeti lipnike kursusele Peterburi.

I maailmasõjas teenis Kuperjanov luuraja ülesandeid kandes läänerindel, peamiselt Valgevenet läbivas rindelõigus. Oma silmapaistva vapruse ning väga heade sõjaliste oskuste eest pälvis ta rohkelt ordeneid: Vladimiri 3. ja 2. järgu; Anna 4., 3. ja 2.; Stanislavi 4. ning sõduri Georgi risti 4. järgu. Samuti ülendati ta lipnikust leitnandiks ning luurekomando juhist rooduülemaks.

1917. aasta juulis sai leitnant Kuperjanov luurekäigul mõlemast jalast raskesti haavata ning oli evakueeritud Moskvasse. Õnneks paranes ta täielikult ning asus kodumaale naastes teenistusse Tartu tagavarapataljoni pataljoniülema abina.

1918. aasta veebruaris jõudsid Eestimaale sakslased, kes saatsid Eesti rahvusväeosad laiali. Selle asemel hakati Johan Pitka ja kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel organiseerima Kaitseliitu. Eestlaste relvastatud üksuse loomine sakslasi loomulikult ei rõõmustanud ning aktiivsemaid tegelasi ähvardas peagi arreteerimine.

Üks silmapaistvaim Kaitseliidu eestvedaja Tartus oli toona Julius Kuperjanov, keda peeti tollal üheselt Valga-Tartu raudteesildade hävitamise organiseerijaks: tema eesmärk oli takistada vaenlase liikumist Tartusse mööda raudteed. Seetõttu saabusidki Saksa jalaväeüksused 24. veebruari hommikul, Eesti vabariigi sünnipäeval, Valgast Tartusse põhiliselt jalgsi.

Saksa okupatsiooni alguses hakati Tartus Eesti ohvitsere laialdaselt jälitama. Neist isamaalisemad meelitati märtsi alguses pettusega raekoja ette, kus nad arreteeriti ning lähetati tapivagunites Valga kaudu Riiga.

Reis Valka kujunes purustatud raudteesildade pärast pikaks ning Kuperjanovil õnnestus Valgast teadaolevalt ainukesena kõigist vangidest põgeneda jalgsi tagasi Tartusse, kus hakkas tegelema põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimisega. Peagi nimetas ta Tallinnas kokku tulnud Eesti Ajutine Valitsus Tartumaa Kaitseliidu pealikuks.

Loe veel

Vabadussõja puhkedes asus Julius organiseerima vastupanu Punaarmee pealetungile. Eesti vägede üldise organiseerimatuse ja vähesuse tõttu tuli aga 21. detsembril Tartu maha jätta. Nõnda taganes leitnant Kuperjanovi usaldusalune 11-liikmeline, enamasti maapiirkondade Kaitseliidu juhtidest koosnev salkkond Tartust Kärevere mõisa. Siin otsustas Kuperjanov moodustada partisanisalga, kes jätkaks kogu riigi okupeerimise korral vastupanuliikumist.

Ettepaneku isamaalisus kandis kohe edu ning salk täienes kooliõpilaste arvelt 34-liikmeliseks. Seejärel liiguti edasi Puurmani lossi, kus salk sai 23. detsembril 1918 diviisiülemalt Ernst Limbergilt ametliku partisanisalga staatuse. Selle liikmed said peagi tuntuks kuperjanovlastena.

Julius võis olla küll vähese jutuga ning pigem endassetõmbunud, kuid kaaslased kirjeldasid teda ikka kui pisut äkilise loomuga rahutut hinge, kes ei suutnud käed rüpes istuda. Küllap olid just tema erilised loomuomadused need, mis viisid selle erilise partisanide salga moodustamiseni ajal, mil Eestimaa ägas Vabadussõjas Punaarmee järjest koomale tõmbuvates köidikutes. Ilmselt said need tema kohati lausa hulljulguses väljendunud erilised loomuomadused talle lõpuks ka saatuslikuks.

1919. aasta esimestel päevadel alustas Kuperjanovi juhitud partisanide pataljon lahingutegevust. Peagi sai üksus tuntuks oma surmapõlgavate retkedega vastase tagalasse, mis külvasid enamlaste hulgas segadust ning andsid eestlastele lootust. Kuperjanovlaste tuntud sümboolika – pealuu ja kondid – võeti kasutusele 6. jaanuaril 1919.

Sama kuu lõpus alustasid Eesti väeosad pealetungi Valga ja Võru vabastamiseks. Valga-eelsetel positsioonidel olid ennast kindlustanud Punaarmee eliitväeosad: Läti punased kütid. 31. jaanuariks olid nad kuperjanovlased välja löönud Paju mõisast ning kindlustanud selle rohkete suurtükkide ja muu sõjatehnikaga.

Eesti soomusrongid olid jäänud aga toppama purustatud Tõlliste silla taha, mistõttu ei saanud nad jalaväe pealetungi toetada. Sellest hoolimata andis Valga operatsiooni üldjuht, Soome vabatahtlike üksuse „Põhja Pojad“ ülem polkovnik (ooberst) Hans Kalm eelmisel päeval käsu Valga vallutamiseks. Julius Kuperjanovi soovil pidid esirinnas olema tema partisanid.

Paju lahing

31. jaanuaril alustas Kuperjanov Kalmu lahingukäsu täitmisega ning otsustas vallutada Paju mõisa otsepealetungiga. Ehkki teda on seetõttu hiljem süüdistatud oma üksusele asjatult suurte kaotuste tekitamises, oli suurem roll ilmselt siiski polkovnik Kalmil, kes lahingukäsku ümber ei teinud ning venitas lahingu alustamisega, nii et see ei alanud mitte varajasel hommikul, vaid alles kell 12.40. Oma pataljoni pealetungile juhtides sai leitnant Kuperjanov vastase turmtulest kella 13.15 paiku raskelt haavata. Seejärel kuperjanovlaste rünnak takerdus, kuid soome vabatahtlike abiväega mõis siiski vallutati.

Pärast haavata saamist viidi leitnant Kuperjanov saaniga Sangaste vaksalisse sanitaarvagunisse, et teda sealt Tartu haiglasse operatsioonile transportida. Õhtul kella viieks, kui lahing lõppes, oli 96 haavatut, kes pidid jõudma haiglasse ravile. Rong Tartusse väljus aga alles kell kaheksa õhtul ja jõudis sihtkohta järgmise päeva, 1. veebruari, hommikul kell 4.30. Juliuse kõrval viibis saatjana abikaasa Alice.

Arstid ei suutnud raskelt haavatud väepealiku heaks midagi teha ning leitnant Julius Kuperjanov suri 2. veebruaril 1919 vaid 24-aastasena. Vapra ja läbinisti isamaalise ohvitseri kaotus oli suureks löögiks kogu rahvale. Langenud juhi mälestuseks nimetati Tartu partisanide pataljon 3. veebruaril ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks.

Loe edasi SIIT!

Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!